Tallinna Ülikooli rektor Tõnu Viik tõi ERR-i uudises välja arvutuse, mille kohaselt oleks rohkemate tasu eest õppivate välistalentide kaasamine Eesti kõrgkoolide jaoks liiga suur töö ja siht. "Kui me tahaksime teenida 10 miljonit eurot aastas kasumit, siis oleks minimaalselt vaja käivet suurusjärgus 50 miljonit, mis tähendaks näiteks 10 000 välisüliõpilast õppemaksuga 5000 eurot või 5000 välisüliõpilast õppemaksuga 10 000 eurot. Selliste õppemahtude tekitamine võtaks paarkümmend aastat aega ja vajaks pikaajalist poliitilist kokkulepet talendipoliitika ja haridusimmigratsiooni osas," ütles Viik.

Julgen selles küsimuses kolleegiga eriarvamusele jääda. Välisüliõpilaste arvu kasvatamine ei ole midagi ilmvõimatut, vaid realistlik eesmärk. Seda eeldusel, et Eesti suudab lahendada viisapoliitikast ja jäikadest regulatsioonidest tingitud takistused.

10 000 Eesti ülikoolides õppivat välistudengit võiks juba reaalsus olla, kui koroonapandeemia poleks vahepeal maailma lukku pannud. Aastatel 2008–2019 kasvas Eestis kõrgharidust omandavate välismaalaste hulk 908-lt 5528-ni.Keskmine aastakasv sel perioodil oli 18 protsenti ja kordagi ei jäänud see alla kümne protsendi.

Taolise trendi jätkumisel võinuks juba praegu õppida Eestis 11 000 teistest riikidest pärit üliõpilast. Veelgi kiiremat kasvu näitas tol perioodil Eesti Ettevõtluskõrgkool Mainor, kus meil õnnestus viie aastaga jõuda nullist pea viiesaja välistudengini.

2020. aasta varakevadel puhkenud koroonakriis andis kogu maailmas tõsise tagasilöögi rahvusvahelisele õpirändele, kuid koos vaktsiinide leviku ja koroonapiirangute kadumisega hakkasid riikide vahel taas liikuma ka üliõpilased.

Kui enamikus teistes riikides õpiränne taastus ning koguni kasvas, siis Eestis mitte. Praegu kuulume koos Portugali, Rootsi, Luksemburgi ja Uus-Meremaaga nende erandlike riikide hulka, kus välistudengite arv ei ole 2019. aasta taset saavutanud.

Samal ajal on riikide vaheline konkurents nii majanduses kui ka sellega vältimatult seotuna ka teaduses, hariduses ja talendirändes aina teravamaks muutunud. Välistudengitest ilma jäämine avaldab otsest mõju nii Eesti kõrgharidusele, majandusarengule kui maksutulu laekumisele.

Kui Tõnu Viigi mainitud 5000-eurone õppemaks võib tunduda suur, siis rahvusvahelises võrdluses on see igati konkurentsivõimeline. Sõltuvalt ülikoolist ja programmist on Soomes väljastpoolt EL-i saabunud tudengite aastane õppemaks ca 8000-20 000 eurot õppuri kohta. EEK Mainoris tasuvad välisõppurid keskmiselt 7000-8000 eurot aastas. Kui seaksime eesmärgiks tuua Eestisse 11 000 välistudengit, tähendaks keskmiselt 7500 eurone aastamaks kõrgharidussüsteemile ligemale 82,5 miljonit eurot lisaraha aastas.

Majandusmõju oleks aga veelgi laiem, sest majanduse konkurentsivõime on hariduskeskkonnaga vahetult seotud. ERR-i portaalis ilmununud arvamusloos toob ka rektor Tõnu Viik välja, et Eesti on geopoliitilistel põhjustel sunnitud suurendama kaitsekulutusi ja rahvastiku vananemine toob kaasa suuremad kulud pensionile, tervishoiule jms teenustele.

Neile väljakutsetele saab vastata ainult elujõulise majanduse ja sellest laekuva maksutuluga. Seejuures on kaalukas roll ka välistudengitel, ühelt poolt maksumaksjatena ning teiselt poolt tööjõuna väärtust luues.

2023. aastal laekus välistudengitelt riigile 23 miljonit eurot maksutulu, sellest summast jaguks näiteks 10 431 õpetaja kuupalgaks. Märkimisväärne on seegi, et arvestatav osa välistudengitest käib õpingute kõrvalt tööl ning pigem just suuremat väärtust pakkuvates valdkondades, nagu IKT, tehnika, toomine, ärindus, haldus ja õigus. Aasta-aastalt suureneb nendegi välistudengite osakaal, kes jäävad pärast õpingute lõpetamist Eestisse tööle ehk jätkavad tööpanuse andmist ning ühtlasi maksude tasumist.

Välistudengeid vajavad ka siinne ettevõtlus ja idusektor, kus kerkivad üha enam esile süvatehnoloogiaettevõtted, kes vajavad lisaks programmeerijatele hoopis teistsuguste valdkondade tippspetsialiste. Ainult Eesti üliõpilastest nende väljakoolitamine on ebarealistlik, seda tõestab nii pikaaegne puudus headest programmeerijatest kui ka põletav puudus inseneridest. Senist edulugu suudaks meie idusektor jätkata vaid välistalentide toel.

Seda arvestades on Eestil viimane aeg välistalentide kaasamisse tõsiselt suhtuda. Välistudengite arvu langusena toodud põhjendused, nagu koroonapandeemia ja Venemaa agressioonisõda Ukrainas, on nüüdseks argumentidena ammendunud. Kui need põhjused veel kehtiks, ei lööks talendiränne Soomes praegu kõigi aegade rekordeid. Välistudengite vastuvõtt ei kasvaks sel juhul ka Lätis ja Leedus, aga ometi kasvab. Pigem iseloomustab Eesti olukorda ka selle küsimuse puhul sättumus, mis neil päevil aina tavapärasem – selleks on julguse ja ambitsiooni puudus ning igaks juhuks pigem keelamine kui lubamine.

Keelamine väljendub peamiselt juba vastu võetud välistudengite viisataotluste tagasi lükkamises, mida ajakirjandus on laialdaselt kajastanud. Pean vajalikuks rõhutada, et otseste keeldumiste arvud ei anna Eesti positsioonist ja valikute pikaajalisest mõjust terviklikku pilti.

Tudengiks kandideerijad vahetavad omavahel infot sotsiaalmeediagruppides ja foorumites, ning on juba levinud teadmine, et viisataotlus Eestile lõppeb sageli keeldumisega, mistõttu ei hakka paljud üldse Eesti viisa peale aega ega raha kulutamagi. Nii kujuneb Eestist kuvand kui riigist, kuhu noored ja hakkamist täis talendid pole teretulnud. Kui see mulje maailmas kinnistub, siis väga pikaks ajaks.

Olen kolleeg Tõnu Viigiga nõus, et Eesti kõrgharidus vajab pikaajalist plaani ja strateegilisi otsuseid, muuhulgas pikaajalist poliitilist kokkulepet talendipoliitika ja haridusimmigratsiooni osas. Plaani puudumine ei tähenda aga seda, et eesmärke seada ei tuleks või et need ei peaks ambitsioonikad olema. Vastupidi, kui siht selge, sünnib hõlpsamalt ka plaan, kuidas sihile jõuda.