Küsimused, kui kallis on meie kõrgharidus, kui palju meil ülikoole vaja on ning kes peaks ülikoolihariduse kinni maksma, on olnud Eestis konsensusliku vastuseta juba mitukümmend aastat ning nüüd arutleme taas maksumaksja panuse ja eraraha kaasamise üle.

Et debati osapooled teevad sageli ettepanekuid, mille rahalise mõju suurusjärkudest neil head ülevaadet pole, on selle kirjutise eesmärgiks see arutelu informeeritumaks muuta.

Käin ükshaaval populaarsemad kõrghariduse rahastamise kokkuhoiu ja lisaraha leidmise võimalused üle ning proovin nende võimalikku mõju hinnata. Minu käsutuses olevatest andmetest ja mitmel puhul ka nende puudumisest lähtudes on need hinnangud paratamatult ebatäpsed, aga loodan vähemalt suurusjärke õigesti tajuda.

Ajalooline kontekst

Paraku ei saa kõrghariduse rahastamisest rääkida päris eraldi sellest, miks meil ülikoole ja kõrgharidust üldse vaja on. Seega kõigepealt tahaksin ülikoolide rahastamise küsimused paigutada laiemasse ajaloolisesse konteksti ja arutleda selle üle, kas meil oleks võimalik kehtestada mingit sorti minimaalne või optimaalne kõrghariduse maht, mida tingimata finantseerida tuleks.

Ülikoolid ja ülikoolides antav haridus on oluliselt vanem institutsioon kui enamus tänapäeval eksisteerivaid riike. Alates 19. sajandi esimesest poolest on ülikoolide maht ja osakaal nii kaasatud inimeste arvu kui ka rahaliste ressursside mõttes kõikides maailma riikides kiiresti kasvanud.

Veelgi järsem hüpe on toimunud 20. sajandi teisest poolest alates, kui lääneriikides on tasapisi üle mindud laiapõhjalisele kõrgharidusele. See on muutnud ülikoolid üheks kõige kulukamaks institutsiooniks kaasaegsetes riikides, kusjuures ülikoolid ise ei ole sellist laienemist kunagi entusiastlikult toetanud.

Jätkuvalt leidub küllalt inimesi nii ülikoolides kui ka väljaspool, kelle arvates tuleks elitaarse kõrghariduse juurde tagasi minna. Kulud oleksid sel juhul tõepoolest väiksemad, hariduse tase kõrgem ja õppejõu töö meeldivam.

Vaatamata sellele näeme pikemal ajateljel ülikoolihariduse järsku kasvu. Kui keskajal võis Euroopa ülikoolides kokku õppida suurusjärgus mõni tuhat üliõpilast ning 18. sajandiks oli see arv paarkümmend kuni 50 000, siis 19. sajandi lõpuks oli Euroopas üliõpilasi juba kolmandik miljonist.

Sealt edasi, 20. sajandi teisel poolel kasvas Euroopa üliõpilaste arv kümne miljonini ning praegu õpib Euroopa ülikoolides juba ligi kakskümmend miljonit üliõpilast.

Nagu võis juba eeldada, kasvab koos üliõpilaste arvuga eksponentsiaalselt ka üliõpilaste suhtarv ülejäänud elanikkonda. Eesti üliõpilaste arvu dünaamika peegeldab seda üle-euroopalist trendi.

Kui Eestis oli iseseisvuse algusaastatel napilt alla tuhande üliõpilase, siis nüüd on neid statistikaameti andmetel ligi 45 000. Kõrgharitud inimeste osakaal Eesti elanikkonnas jääb pisut alla OECD keskmise ning Eesti haridusvaldkonna arengukava seab eesmärgiks jõuda 2035. aastaks kõrgharitute osakaaluga 45 protsenti elanikkonnast, mis oleks samuti õige pisut alla OECD keskmise.

20. sajandi teisest poolest alates on nii üliõpilaste koguarvu kui ka suhtarvu kasvust saanud globaalsed trendid. Eriti suure hüppe on siin teinud kunagi nn kolmanda maailma hulka kuulunud riigid.

Kui lääs näib olevat oma ülikoolidega harjunud ja kohati neist isegi väsinud (ülikoolide rahastamine tammub paigal), siis näiteks Hiina panustab ülikoolidesse määral, mis on neil võimaldanud oma positsioone akadeemilisel maastikul märgatavalt parandada.

Eesti meedias ei julgeks seda enda nimel öelda, aga näiteks The Economist leiab oma selle aasta 13. juuni numbris, et Hiina on tõusmas maailma juhtivaks teadusriigiks ning viitab selle kinnituseks muu hulgas asjaolule, et Leideni Ülikoolis läbi viidud analüüsi kohaselt on Hiinas töötavate loodusteadlaste artiklid tõusmas maailmas kõige enam tsiteeritud teadusartiklite hulka.

Lääneriikidest kiirema sammuga suurendavad oma ülikoolide finantseerimist HESA (Higher Education Strategy Associates) andmetel sellised riigid nagu India, Türgi ja isegi Venemaa, ning Euroopa riikidega võrreldes lähevad kiirema sammuga edasi lisaks eelmainitutele ka Lõuna-Korea, USA ja Jaapan.

Nende tendentside jätkudes oleme võib-olla liikumas ajastusse, kus lääneriigid ja eelkõige Euroopa ei domineeri enam tehnoloogiliselt sõjalises ega muus vallas. Sest kõige paremale teadmisele järgneb tavaliselt mõne aja pärast kõige parem tehnoloogia ning kõige paremale tehnoloogiale omakorda mõne aja pärast majanduslik, poliitiline ja sõjaline võim. Teadmine on võim selle sõna otseses mõttes, lihtsalt viiteajaga.

Kõrgharidus kui investeering

Vaatame lähemalt, miks ikkagi üha suurem hulk riike ülikoolidesse aina rohkem investeerib. Ma ei räägi inflatsiooni tõttu tekkiva ostujõu korvamisest ülikoolidele, millega me Eestis rinda pistame, vaid üleilmsest ülikoolihariduse kiire kasvu trendist viimase paarisaja aasta jooksul.

Eesti kõrghariduse kohta olgu vahemärkusena öeldud, et viimase kümne aasta jooksul on isegi inflatsiooni korvamise eesmärk jäänud saavutamata ning kõrghariduse rahastus on langenud 1,5 protsendilt 1,1 protsendini SKP-st.

Üks osa kõrghariduskulude kasvu motivatsioonist on seotud riikide majandusliku ja sõjalise mõjuvõimu kasvatamise sooviga, täpsemalt veendumusega, et teadmismahukas majandus on elujõulisem ja, et haritud tööjõu lisandväärtus on suurem kui harimata tööjõul.

Kui eristada otsest finantsilist ja kaudsemat, majanduslikku tasuvust, siis esimese puhul on ilmne paigutada ressurssi erialadesse, mille lõpetajad võiksid tööle suundudes aidata meie majandust kõrgtehnoloogilisemaks muuta.

Kui aga rääkida majanduslikust tasuvusest, siis tuleb välja tuua, et ülikooliharidusega inimeste kõrgem osakaal on ühiskonnale kasulik ka tänu sellele, milliseid muutusi teadusliku mõtlemisega kokkupuutumine inimeses esile kutsub mistahes ametis ja ka väljaspool tööelu.

Kõrgharitud inimesel on suurem kalduvus osaleda elukestvas õppes ja enesetäiendamises, mida on tänapäeval vaja ükskõik millisel töökohal töötamiseks, tema tervisekäitumine koormab vähem sotsiaalsüsteemi ja haigekassat, kokkupuude karistusasutustega on väiksem, palk ja riigi maksutulu on kõrgem.

Rektorite nõukogu tellitud uuringu kohaselt toob iga kõrgharidusse investeeritud euro seitse eurot tagasi, kusjuures majanduslik kasu ei sõltu eriala valikust. Seega on üks oluline põhjendus kõrgharidusse panustamiseks majanduskasvu tagamine ning riikidevahelises majanduslikus ja tehnoloogilises konkurentsis püsimine, aga ka laiem elanikkonna heaolu.

Pikemal ajateljel, alates 19. sajandi algusest korreleerub ülikoolide plahvatuslik kasv tööstus- ja teadusrevolutsiooni suuremate sammudega. Selle suundumuse pinnalt võib öelda, et Euroopas ja ka mujal maailmas on alates keskaja lõpust kuni tänapäevani toimunud peaaegu kõikide eluvaldkondade ümberkujundamine religiooni- ja traditsioonipõhiselt elukorralduselt teaduspõhisele elukorraldusele.

Teaduspõhisest mõtlemisest on saanud aina olulisem tegur mitte ainult tööstuse ja põllumajanduse, vaid ka tervishoiu, valitsemise ja juhtimise, kooli- ja ühiselu ning isikliku olme, kommunikatsiooni ja argielu korraldamisel. Mõistagi on alles ka traditsioonid, ideoloogiad, uskumused ja nendel põhinev toimimine, mis puudutab suuremal määral näiteks pereelu ja poliitikat, aga aina suurenev hulk teisi elu valdkondi on teaduse ja tehnoloogia arengutest kasvaval määral mõjutatud.

Just ülikool on olnud koht, mille kaudu teadusliku mõtlemise oskus, selle võimalused ja harjumused ühiskonnas levivad ja kanda kinnitavad. Seega võiks arvata, et nii kaua, kuni kestab ja laieneb üleminek religiooni- ja traditsioonipõhiselt elukorralduselt teaduse- ja tehnoloogiapõhisele ühiskonnale, on ülikooliharidust ka aina rohkem vaja.

Ekslik oleks mõelda, et eksisteerib mingi optimaalne kõrghariduse maht või määr, vaid et see on pidevas kasvutrendis. Täna vajame kõrgharidust rohkem kui vajasime eile ja homme rohkem kui täna. Kasvutrend püsib nii kaua, kuni igatseme veel nutikamat majandust, veel targemat ühiskonnakorraldust, veel tervemat ühiskonda, veel pikemat, mugavamat ja paremat elu ning arvame, et selle kõigeni jõudmisel on seos teaduse edenemise ja selle tulemuste rakendamisega.

Kõrghariduse optimaalse mahu ja sellele kulutatud ressursi piiride otsimine on selles kontekstis sama tark, kui oleks olnud 50 aastat tagasi kehtestada optimaalne arvuti võimsuse piir või andmeside kiirus või kehtestada ülempiir telefonide maksumusele. Selliste piiride kehtestamise otsingud ei päde seetõttu, et me ei oleks osanud 50 aastat tagasi kujutleda, milliseid funktsioone arutluse all olevad asjad on võimelised tulevikus täitma.

Selle kõigega ei taha ma sugugi öelda, et soov kõrghariduskulude kasvu piirata või selle riigipoolset rahastamist teiste valdkondade vajadustega tasakaalustada oleks mõistetamatu.

Esiteks on Eesti geopoliitilistel põhjustel sunnitud suurendama kaitsekulutusi, rahvastiku vananemise tõttu oleme sunnitud suurendama kulutusi pensionitele ja tervishoiule, soovime üle minna roheenergiale ning samaaegselt selle kõigega säilitada ka ettevõtluse arengut soodustavat madalat maksukoormust. Selles kontekstis võib jutt veel ühe ühiskonna jaoks kuluka institutsiooni kiirest kasvust kindlasti meelehärmi tekitada.

Teiseks, me ei pruugi tahta teaduspõhiste muutustega kaasa minna. Üleminek traditsioonipõhiselt elukorralduselt teaduse- ja tehnoloogiapõhisele ühiskonnakorraldusele tekitab lisaks eelistele ka palju probleeme ja raskusi, sotsiaalset stressi ning (traditsiooniliste) väärtuste kao ja mahajäämuse tunnet, mida on võimalik poliitiliseks kapitaliks muuta. Ka mõned akadeemilises maailmas levivad mõttemoed ja mustrid võivad võõristust tekitada.

Kolmandaks, võime küll tervitada üleminekut teadus- ja tehnoloogiapõhisele ühiskonnale, kuid mitte uskuda, et just ülikoolid oleksid parimad institutsioonid teaduspõhise mõtlemise levitamiseks, targa töötaja ja kodaniku ettevalmistamiseks.

Ja neljandaks võib ülikoolide kasvule vastu argumenteerida, kui keskendume praeguse tööjõuturu vajadustele, täpsemalt vähem haritud tööjõu puudusele, ning tahame seda probleemi lahendada mitte palga- vaid kõrghariduspoliitika abil, lootes, et vastuvõtu vähendamine "mittetootvatele" erialadele suunaks noori ülikoolide asemel kutseharidusse ja sealt edasi vähem haridust nõudvate töökohtade suunas.

Esimeses ja teises punktis toodud probleemides pole vist kellelgi põhjust kahelda. Neljandas punktis väljendatud probleem on arusaadav, aga lootus selle olukorra leevendamiseks kirjeldatud viisil on ebarealistlik ning eesmärgi saavutamise vahendid kuuluvad rohkem plaanimajanduse ja suletud ühiskonna kui avatud majandusega demokraatliku riigi juurde.

Kolmas punkt – kui hästi ülikoolid ise oma rolli täidavad – nõuab kahtlemata teravdatud tähelepanu ning ülikoolid peavad suutma ühiskonnale selgeks teha, kui head nad oma missiooni täitmises ja ühiskonna vajaduste rahuldamisel ikkagi on. See, et ülikoolid on viimase paarisaja aasta jooksul olnud kohaks, kus teadmispõhine mõtlemine ühiskonnas kanda kinnitab, ei tähenda, et see roll paratamatult ja igaveseks ülikoolide kätte peaks jääma.

Kindlasti ei tee ülikoolid kõike eranditult ja ainult hästi. Ülikoolide rahastamine on killustunud, juhtimine keeruline, riigi ootused ja nõuded ülikoolidele heitlikud ja kohati vastuolulised. Ülikoolides leidub töötajaid, kes on uutele arengutele ja ühiskonna ootuste kasvule käega löönud või kes ei suuda üliõpilasi inspireerida. Leidub üliõpilasi, kes ei suuda õppeprogrammi läbida või ei leia aega töö kõrvalt õpingutele pühenduda.

Ülikoolid on kohati liiga inertsed ja ei suuda aja nõuetega kaasas käia. Teadmussiire ei toimu soovitud tasemel, erialaväliste teadmiste ja oskuste õpetamine (allikakriitiline mõtlemine, meeskonnatöö oskused, argumenteerimisvõime, laiema pildi nägemise oskus jms) ei vasta veel hästi tööandjate, ühiskonna ega üliõpilaste endi ootustele, nagu on välja toodud ka riigikogu kõrghariduse toetusrühma 2021. aasta raporti artiklis "Kõrgharidusõppe suundumused". Napp rahastus nende probleemide lahendamisele kindlasti kaasa ei aita.

Selle kõige juures on Eesti ülikoolid –nagu Eesti haridussüsteem laiemalt – Euroopa ja maailma kontekstis kõigi näitajate järgi, mida mõõdame, vägagi edukad ja tublid. Praeguse seisuga pole veel ka ülikooliväliseid institutsioone tekkinud, mis ülikoolide funktsiooni suudaksid üle võtta, kuigi otsingud kindlasti käivad. Seega julgen väita, et ülikoolid on ikkagi peamised institutsioonid, kust teadmispõhise mõtlemisega kokku puutunud inimesed ühiskonda tulevad ja mis ühiskonnale teadmuspõhist sisendit annavad.

Kõrghariduse jätkusuutliku rahastuse vajadus on 1,5 protsenti SKP-st

Riigi eelarvet kujundades tuleb kuhugi kõrghariduse ja teiste valdkondade vahele siiski piir tõmmata, isegi kui see ajas muutub. Kui ülaltoodud asjaoludest lähtudes võiks mõelda, et ülikoolide rahastuse osakaal peaks olema ajas kasvav suurus, siis Eesti lähiminevikus on rahastus olnud oma ostujõult kahanev.

Aastatel 2012–2021 vähenes kõrghariduskulude osakaal 1,4 protsendilt ühe protsendini SKP-st (vt joonis 1), kusjuures kõrghariduse ja kutsehariduse rahastamise osakaal teiste haridusliikide seas on olnud kümme aastat langustrendis (vt joonis 2).

Probleem, millega me nüüd tegeleme, on kõrghariduse rahastuse edasise langemise vältimine alates 2027. aastast. Rektorite nõukogu hinnangul oleks teaduspõhise ühiskonna vajadustele ja meie eeskujuriikides väljakujunenud standardile vastav kõrghariduse rahastuse tase 1,5 protsenti SKP-st. See kõik ei pea mõistagi tulema maksumaksja taskust, vaid võib osaliselt olla lahendatud eraraha kaasamisega.

2022. aastal toimus märkimisväärne positiivne pööre, kui valitsus koostöös rektorite nõukoguga jõudis plaanini kompenseerida tasuta eestikeelsele kõrgharidusele ülemineku reformile järgnenud kõrghariduse rahastuse puudujääk aastatest 2015–2022 ning riigieelarve strateegiasse planeeriti aastateks 2024–2026 iga-aastane 15 protsendi suurune kõrghariduse tegevustoetuse kasv. Kolme aasta kasvuks planeeriti kokku 105,2 miljonit eurot. Üks peamisi kasvu eesmärke oli õppejõudude palgataseme vastavusse viimine õpetajate palkadega.

Vajaku kompenseerimise plaani esimene samm realiseerus 2024. aastal, mil kõrghariduse tegevustoetus kasvas eelmise aastaga võrreldes 15 protsenti (umbes 30 miljonit eurot). 2025. aastaks vähendas valitsus riigi majandusliku olukorra tõttu vajaku kompenseerimist poole võrra (34 miljonilt eurolt 17 miljonile eurole).

Haridus- ja teadusminister Kristina Kallase tutvustatud stsenaariumi kohaselt kasvab kõrghariduse tegevustoetus ka 2026. aastal – kui palju, pole veel teada – ning seejärel jääb riigipoolne kõrghariduse rahastamine pidama 284 miljoni euro juurde aastatel 2027–2023 (riigieelarves kokku lepitud 307 miljoni asemel).

Selle stsenaariumi realiseerudes hakkab alates 2027. aastast kõrghariduse rahastuse osakaal langema ja jääb alla 1,1 protsendi SKP-st, mis toob taas kaasa õppejõudude palgataseme konkurentsivõime olulise languse.

Et seda olukorda lahendada, sai haridus- ja teadusministri moodustatud kõrghariduse rahastamise töörühm ülesande kaardistada võimalikke katteallikaid kõrghariduse rahastuse hoidmiseks vähemalt 1,1 protsendi juures SKP-st. Selleks oleks ennustatavat inflatsioonitaset arvestades vaja Eesti kõrgharidusse täiendavat raha suurusjärgus 30 miljonit eurot aastas ehk ligikaudu sada miljonit eurot perioodil 2027 – 2030.

Millised on võimalikud katteallikad?

1. Õppemaksu kehtestamine

Selleks, et koguda üksnes õppemaksust aastatel 2027–2030 30 miljonit täiendavat eurot aastas, oleks vaja 2027. aastal kehtestada õppemaks suurusjärgus 2700 eurot.

Lähtudes eeldusest, et õppemaksu ei saa kehtestada enne selle seadustamist sisse astunud üliõpilastele ning, et õppemaksu kehtestamine võiks vähendada esmakursuslaste arvu 10 – 20 protsenti, oleks 2027. aastal Eesti ülikoolides umbes 11 000 uut õppemaksu maksvat esmakursuslast. Järgmisel aastal maksaksid õppemaksu juba ka teise ja veel aasta hiljem ka kolmanda aasta üliõpilased.

Sellisel juhul suudaksime õppemaksudest koguda vastavalt selle suurusele kolme aastaga summa vahemikus 17–90 miljonit eurot (vt tabel 1). Kumbki äärmus mõistagi soovitav ei oleks, need arvud on meie informeerimiseks.

Mingis mahus õppemaksu sisseviimine võib kaasa tuua mõned positiivsed muutused nagu suurem teadlikkus eriala valikul või nõudlikkuse kasv õppe kvaliteedi suhtes, aga samal ajal on õppemaksu sisseviimine seotud ka ohtude- ja kitsaskohtadega:

• väiksema summa puhul (kuni 500 eurot aastas) võivad administreerimiskulud ületada tulusid;
• suurema õppemaksu summa puhul väheneb juurdepääs kõrgharidusele eelkõige vähem kindlustatud peredest pärit üliõpilastele ja suureneb majanduslik segregatsioon;
• tekib kiusatus poliitiliste otsustega ühe või teise eriala üliõpilased õppemaksust vabastada ja võib juhtuda, et üks valitsus teeb õppemaksuvabastuse inseneridele, järgmine õpetajatele, kolmas arstidele ning kümne aasta pärast maksavad õppemaksu näiteks ainult õigusteadlased ja klassikalised filoloogid;
• õppemaksu kehtestamine viib tõenäoliselt senisest suurema hulga üliõpilaskandidaate välismaale õppima ning see suurendab emigratsiooni ja ajude väljavoolu Eestist;
• alates aastast 2030 oleks vaja õppemaksu täiendavalt tõstma hakata ning nii tekib surve õppemaksu iga-aastaseks suurendamiseks (ka USA ja Suurbritannia alustasid kunagi tagasihoidlike õppemaksudega).

Kui õppemaksu rakendada, siis Eesti puhul on kõige tähtsam pöörata tähelepanu sellele, et majanduslikud võimalused ei pärsiks ligipääsu kõrgharidusele. Parim variant selle ohu vältimiseks võiks olla Austraalia mudel, kus õppemaksu tasutakse hilisema töötamise ajal rakenduvate maksude kaudu. Õppimise ajal tasutud õppemaksu sisseviimise puhul tuleks aga koheselt sama summa võrra tõsta õppelaenu summat ja õppetoetusi ning parandada laenutingimusi.

2. Teadustegevuse rahastuse killustatuse vähendamine ja parem sidumine kõrghariduse rahastusega

Eesti riik eraldab teadus-, arendus- ja innovatsioonitegevusele ühe protsendi ja kõrgharidusele 1,1 protsendi SKP-st, kuid nende summade omavaheline võimendus kõrgharidust ja ülikoole silmas pidades on ainult osaline.

Ülikoolides viiakse läbi umbes 85 protsenti Eesti avalikku huvi teenivast teadustegevusest. Lisaks ülikoolidele on aga ka mitmeid riikliku toetusega teadusasutusi, mis õpetamisega ei tegele, kuid riikliku teadusraha toel teevad teadus- ja arendustegevusi, mis on seotud toodete, teenuste ja tehnoloogiate arendamisega, aga ka ministeeriumitele teaduspõhiste poliitikate väljatöötamisega.

Üks võimalus kokkuhoiuks oleks saavutada suurem ühisosa ülikoolide ja teaduse finantseerimise vahel. Osa väljapoole ülikoole liikuvast teadusrahastusest on tõenäoliselt väga hästi põhjendatud ja mõistlik, teine osa on ajalooliselt sattumuslik või siis küsitava kasuteguriga.

Aga ka ülikoolides tehtava teaduse rahastamine Eesti maksumaksja rahakotist on killustunud väga paljude eri rahastamismeetmete vahel. Ainus üldjoontes stabiilne teadusrahastuse meede, baasfinantseerimine, moodustab umbes 15 protsenti riigieelarvest tulenevast teadus- ja arendustegevuse eraldisest, samal ajal kui näiteks Soomes moodustab stabiilne teadusrahastus umbes kolmandiku.

Ülejäänud rahastus jaguneb suure hulga killustunud allikatest lähtuvate ja tihti üsna väikesemahuliste sihtotstarbeliste rahastusmeetmete vahel, mis on omakorda erinevate raha kasutamise, administreerimise ja aruandluse reeglitega. Selles killustatuses moodustab erandi uurimistoetuste rahastamine ETAGi kaudu, mille reeglid ja aruandlusmahukus on suhteliselt mõistikud, kuid mille kaudu liigub vaid 26 protsenti avaliku sektori teadusrahastusest.

Keerukuse ja mõistlikkuse skaala teises otsas on ministeeriumite käsutusse antud teadusrahastus, mille eesmärk on igati hästi põhjendatud: toetada teaduspõhiste poliitikate kujundamist, kuid mille administreerimisega ministeeriumid hästi toime ei tule.

Kokkuvõttes on meetmete keerukuse ja eri meetmetele omaste piirangute tõttu raha kasutamine sageli ebaotstarbekas (ühe meetme raames tehakse asju, mida teise meetme raames ei tehtaks jne), ning osa teadus- ja arendustegevusele planeeritud raha jääb selle administreerimise keerukuse tõttu ka kasutamata.

Teadlaste vaatenurgast tingib äärmuslik konkurentsipõhisus ning administratiivne keerukus suurt ajakulu granditaotluste kirjutamisel. Teadus- ja arendusasutustes ja ülikoolides, aga ka rahastust jagavates asutustes tingib rahastusmeetmete killustatus väga kõrgete kaudsete administreerimiskulude osakaalu, halva planeeritavuse ning teadlase karjääri ebastabiilsuse.

Võimalik oleks leida kokkuhoidu selle pealt, et:

1. Leida suurem ühisosa teaduse ja ülikoolides toimuva õppetöö vahel ja nihutada rahastust sellise teadustöö suunas, mille läbiviijad osalevad ka õppetöös.
2. Loobuda siseriiklikust konkurentsipõhisest rahastamisest ülikoolides toimuva väljakujunenud kõrgkvaliteedilises teadustöös ning rahastada sellist teadustööd ülikoolide põhieelarvete kaudu. Granditaotlustega tegelemine peaks edasijõudnud teadlaste puhul ühe ja sama teema raames olema viidud miinimumini. See hoiaks ära suure hulga tööd granditaotluste kirjutamisel, hindamisel ja administreerimisel nende jaoks, kelle puhul oskame juba kvaliteedis kindlad olla.
3. Vähendada siseriiklike rahastusmeetmete hulka ning lihtsustada raha kasutamise reegleid.

Ülalkirjeldatud põhjustel on erakordselt raske saada ülevaadet, mille peale üks protsent Eesti teadus- ja arendustegevusele kuluvat raha päriselt kulub, kuid kõhutunde pealt öeldes võiks ülaltoodud meetmete rakendamisel saavutatud kokkuhoid ulatuda kümnetesse miljonitesse eurodesse.

3. Kõrghariduse koondamine, kõrghariduse institutsionaalse mitmekesisuse vähendamine, "dubleerimise vähendamine"

Suurusjärkude illustreerimiseks selles valdkonnas toon välja, et näiteks Tallinna Ülikooli tegevuse lõpetamine juhul kui realiseeruks ebatõenäoline eeldus, et mitte kedagi Tallinna Ülikooli üliõpilastest ega töötajatest teistesse ülikoolidesse üle ei võetaks, annaks kõrgharidusse ühekordselt umbes 32 miljonit eurot¹ kokkuhoidu ja kompenseeriks Eesti kõrghariduse ühe aasta rahastuse puudujäägi.

Kui aga pooled Tallinna Ülikooli üliõpilased teistesse ülikoolidesse üle läheksid (ja sealjuures mitte ühtegi töötajat), siis teeksid kaks korda suuremad kulutused ühe üliõpilase kohta mistahes teises Eesti ülikoolis ikkagi kokkuhoiu tasa, sest Tallinna Ülikooli kulud üliõpilase kohta on kõige madalamad (vt tabel 2).

Kogu Eesti ülikoolides oleva "mitte-vastutusvaldkonnas" oleva õppe sulgemine tooks eelmises lõigus mainitud ebarealistliku eelduse kohaselt ülejäänud kõrghariduse osadesse ühekordselt umbes 13 miljonit eurot² ning Tallinna Ülikooli ja Eesti Maaülikooli pankroti.

Poliitiliselt realistlikud kõrghariduse koondamise ja "dubleerimise vähendamise" viisid tooksid eriti jõulise ja hästi koordineeritud tegevuse puhul ühekordse kokkuhoiu maksimaalselt mõne miljoni euro ulatuses.

"Vastutusvaldkondade" ja "dubleerimise" mõisted võeti kasutusele 2013. aasta halduslepingutes, kus mõned aastad varem Eesti-siseseks kvaliteedihindamiseks moodustatud õppekavade grupid nimetati vastutusvaldkondadeks. Vastutusvaldkonnad seoti esimest korda 2016. aasta halduslepingutes kõrghariduse rahastamisega.

Neid vastutusvaldkondi on haridus- ja teadusministeerium järjepidevalt ebamäärasemaks korrigeeritud. Juba 2013. aasta lepingutes määrati kaasvastutusevaldkonnad ja 2019. aastal jõudis halduslepingutesse vastutusvaldkonnavälise, ent rahastusmudelis vastutusvaldkonda arvesse minevate õppetegevuse valdkondade põhimõte. Vastutusvaldkonna retoorikast lähtuvad reaalsed muutused Eesti kõrgharidusmaastikul on olnud tagasihoidlikud.

Kõige mõjukamaks selliseks muutuseks on haridus- ja teadusministeeriumi läbi surutud ärinduse ja halduse bakalaureuseõppe vastuvõttude vähendamine avalik-õiguslikes ülikoolides, et piirata sellesse valdkonda suunduvate noorte arvu Eestis.

Alates 2013. aastast vähendatigi ülikoolides vastuvõttu vastavatele erialadele 244 õppekoha võrra, kuid see ei suunanud noori pikaajaliselt teisi erialasid valima. Järgnevatel aastatel kasvas Eesti kutsehariduses sama valdkonna vastuvõtt 256 üliõpilase võrra. Üliõpilaskandidaadid jäid oma valiku juurde vaatamata riigipoolsele suunamisele.

Mõistagi ei saa siit järeldada, et tööturu vajadustest lähtuvad impulsid ei peakski ülikoolidesse jõudma. Lihtsalt ekslik on arvata, et nende kõige targem ja tulemuslikum vahendaja on haridus- ja teadusministeerium. Suur osa tööturu signaalidest jõuab ülikoolidesse akadeemiliste töötajate ja tööandjate vahetust suhtlusest ning noorte endi käitumisest ja valikutest. Kui tööandjate soovid ja noorte eelistused ei ole omavahel kooskõlas, siis saavad ülikoolid ministeeriumist palju paremini noorte tegemisi suunata.

Ülikoolid peaksid ka tööandjatega ise senisest palju rohkem suhtlema, et nende soovide ja ettepanekutega paremini arvestada. See on otseselt ülikoolide lõpetajate huvides ja seega ülikooli peamisi ülesandeid.

Õppekavagruppide mõiste loomine on toonud kaasa ka küsitavaid taktikaid. Näiteks on piisavalt üldiselt defineeritud grupis võimalik eriala õpetamine lõpetada ilma, et seda saaks n-ö rikkumiseks pidada. Samal ajal on ka kõrgkoolidel kõrgendatud huvi kõik uued õppekavad registreerida oma vastutusvaldkonda, vajadusel selleks ka õppekava fookusi hägustades.

Vastutusvaldkondade ideega on vastuolus ka 2019. aastal vastu võetud ülikoolide seadused, mis määratlevad muu hulgas ka ülikoolide tegevusvaldkondi. Peamine probleem vastutusvaldkondade määratlemisega seisneb siiski rahuldava vastuse puudumisel küsimusele, kas demokraatlikule ühiskonnale on hea kui mingis valdkonnas tegutsejad on kõik omavahel õpingukaaslased ja ühe ülikooli ühe osakonna kasvandikud.

Võtaksin selle teema seega kokku nii, et vastutusvaldkondade idee on demokraatliku ühiskonna vajadustele mittevastav ja tõestatult ebaefektiivne viis kõrghariduse arenguid riigi poolt suunata. See ei ole seni olnud kuigi tulemuslik viis ülikoolide tegevuse suunamiseks valitsuse poolt. Kui konkreetsete erialade õpe tõepoolest vajab kellegi arvates poliitilist korrigeerimist, on seda efektiivsem teha vahetult läbi konkreetsete õppekavade avamise või sulgemise nõudmise.

4. Tasulise ingliskeelse kõrghariduse senisest oluliselt laiem rakendamine kasumi teenimise eesmärgil

2023. aastal õppis Eesti ülikoolides ingliskeelsetel õppekavadel 2013 üliõpilast, kes oma õppekulud hüvitasid ning ülikoolide õppemaksude kogukäive oli hinnanguliselt umbes kümme miljonit eurot.

Ülikoolid on õppemaksude kehtestamise osas käitunud väga erinevalt, kuid keskmiselt tekitas üks üliõpilane ülikoolile 4000 eurot käivet. Kuna keskmine jooksevkulu ühe üliõpilase kohta on samal ajal Eesti ülikoolides keskmiselt 12 800 eurot, siis tuleb tõdeda, et välisüliõpilaste õpetamine täna Eesti ülikoolides kasumit ei tooda (vt tabel 2 ja 3).

Kolme aastaga oleks tasulise ingliskeelse õppe kasumlikuks muutmine Eesti ülikoolides võimatu. Kui me tahaksime teenida näiteks kümme miljonit eurot aastas kasumit, siis oleks minimaalselt vaja käivet suurusjärgus 50 miljonit, mis tähendaks näiteks 10 000 välisüliõpilast õppemaksuga 5000 eurot või 5000 välisüliõpilast õppemaksuga 10 000 eurot.

Selliste õppemahtude tekitamine võtaks paarkümmend aastat aega ja vajaks pikaajalist poliitilist kokkulepet talendipoliitikas ja haridusimmigratsioonis. Ei ole mõtet lasta ülikoolidel tegeleda üliõpilaskandidaatidega, keda politsei- ja piirivalveamet riiki sisse ei lase.

Välisüliõpilaste arvu kasvatamine Eesti ülikoolides on tegelikult mõttekas mitte eestikeelse õppe rahastamise eesmärgil, vaid riiklikult juhitud talendi-, rände- ja rahvastikupoliitika eesmärkidel. Peamine kasu tõuseks Eesti riigile pigem haritud tööjõu lisandumisest ja Eesti elujõulisuse kasvu eesmärgile suunatud rahvastiku kasvust kui õppemaksu pealt saadavast kasumist. Selle tegevuse käivitamine eeldaks aga püsivat poliitilist kokkulepet.

5. Täiskasvanukoolituse eri vormide (sh mikrokraadid) senisest laiem rakendamine

Ülikoolide panus aina suureneva elukestva õppe vajaduse rahuldamiseks Eestis on oluline ja kasvav suund ülikoolide tegevustes, kuid selle tegevuse suurusjärgud ei tee sellest mängu muutvat faktorit ülikoolide rahastamisel.

2022. aastal oli täiskasvanukoolituse eri vormide tulu Eesti ülikoolides 17,4 miljonit eurot.³ See summa tõenäoliselt kasvab seoses elukestva hariduse vajaduse suurenemisega, aga järsem hüpe kui 10–20 protsenti aastas on ebatõenäoline. Siiski on see oluline lisaallikas, mille tulukust annab täiskasvanukoolituse ülikoolidesse koondamisega kasvatada. Kiiresti muutuv ühiskond vajab elukestvat õpet iga aastaga aina rohkem.

6. Ettevõtjate ja eraannetajate vabatahtlike toetuste ning kõrgharidustellimuste rahastamise kasv

2022. aastal oli sellist raha Eesti ülikoolides 19,9 miljonit eurot³ ja see moodustas 4,07 protsenti kõrghariduse tuludest. See tõenäoliselt tasapisi kasvab koos ettevõtluse edenemisega Eestis, aga praeguse maksupoliitika raamides on selle rahastuse järsem hüpe ebatõenäoline. Maksupoliitika muutmine võiks seda olukorda muidugi muuta, ning sellisel juhul hindaksin ma erasektori rahastuse kasvu potentsiaali päris suureks.

Kokkuvõtteks

Üleilmse kõrghariduse eksponentsiaalse kasvu taustal näib Eesti olevat leppinud kõrghariduse rahastuse kahanemisega 1,1 protsendini SKP-st või isegi sellest allapoole. Samuti näib, et valitsuse seisukohalt võiks meie kõige ambitsioonikam siht seisneda selle edasisest langusest hoidumises.

Kas selline siht on Eesti jätkusuutlikkuse ja elujõu seisukohast piisavalt hea või ebapiisav, ei võta ma siin praegu vaagida. Panus kõrgharidusele on poliitiliste valikute ja eelistuste küsimus. Eelkõige on see küsimus sellest, kas peame kõrgharidust investeeringuks või kuluks, kas me peame oma kõrgharidust otstarbekalt korraldatuks, ühiskonna, riigi, majanduse ja Eesti kodanike huve teenivaks või mitte.

Negatiivsete hinnangute puhul neis küsimustes oleks tark püüda ülikoole muuta, selmet neid vähem rahastada, sest meie ülikoolides on kindlasti potentsiaali, et toetada meie pürgimist teadmusmahukama ühiskonna ja majanduse suunas ja Eestit selles liikumises ka rahvusvaheliselt konkurentsivõimelisena hoida. Seetõttu ei peaks investeerimine teadusesse ja haridusse olema vaeslapse kingades võrreldes kaitse- või taristukulutustega nagu raudtee või meretuulepargid.

Saja miljoni euro otsingut Eesti kõrgharidusele aastatel 2027–2030 tuleb pidada pigem tagasihoidlikuks kui ambitsioonikaks ülesandepüsituseks, aga mõistagi on see jätkusuutlikum hoiak, kui oli Eesti valitsustel aastatel 2015–2021. Positiivseks tuleb hinnata ka arutelusid eraraha kaasamise ja sellega seotud sotsiaalse õigluse aspektide üle.

Kui ülaltoodud analüüsid paika peavad, siis peame tõdema, et otsustavat rahalist potentsiaali omavad ainult esimesed kaks ettepanekut ning maksupoliitikat muutes võib-olla ka viimane. Ülejäänud ettepanekute maksimaalne realiseerimine tooks meile suurusjärgu võrra väiksema summa või liiga suure tagasilöögi.

Ka nimetatud kolm varianti oleksid väga rasked poliitilised valikud ning vajaksid valitsuse ja riigikogu tasandi otsust. Kolmanda võimaluse rakendamisel langeks kõrghariduse rahastuse osakaal SKP-st siiski alla 1,1 protsendi ning kõrghariduse kättesaadavus väheneks.

Lähemate praktiliste sammude osas leian, et ei ole õige planeerida riigi tegevustoetuse külmutamist aastatel 2027 – 2030, vaid seda tuleks kasvatada minimaalselt korrelatsioonis ühe või mitmega järgmistest näitajatest: õpetajate palgad, inflatsioon, SKP ja riigi eesmärk kõrgharitud inimeste osakaalu kohta. Peaksime vältima aastate 2015 – 2021 stsenaariumi kordumist.

Tegevustoetuse kasvuga paralleelselt võiks kõrghariduse kvaliteedi kasvatamiseks poliitilise ühismeele korral kombineerida esimest ja/või teist meedet. Välisüliõpilaste mahu kasvatamine ja elukestva õppe eri vormide arendamine peaksid olema allutatud eraldiseisvate poliitiliste eesmärkide, mitte eestikeelse õppe rahastamise teenistusse.

Kõige olulisem on siiski aru saada, miks Eesti maksumaksja üldse ülikoolidesse panustama peaks. Selleks peaksime otsustama, kuidas me tahame ennast positsioneerida globaalses liikumises teadmuspõhise ühiskonna ja majanduse suunas. Kas meie ambitsioon on olla siin liidrite hulgas, keskel, või sörkida tagapool? Esimene positsioon tähendaks kõrghariduse kulu alates 1,5 protsendist SKP-st, viimane 1,1 protsenti SKP-st või vähem.

Asja teine külg on kindlaks teha, kas ülikoolid seda eesmärki Eesti positsiooni kindlustamisel ka tegelikult täidavad, kas ülikoolid on endiselt need kohad, mille kaudu teaduspõhine mõtlemine kõige paremini kõikidesse eluvaldkondadesse jõuab. Selle jaoks on vaja paremat dialoogi ülikoolide ja ühiskonna vahel ning eelkõige ülikoolide poolset selgitustööd.

Ülikoolid peavad oma missiooni täitmiseks suutma sisse viia 21. sajandi ootustele vastavad õppevormid, looma paremad seosed teadus- ja õppetöö vahele, osutama senisest oluliselt suuremat rolli teadmussiirdele ning õppima nähtavamat ja oskuslikumat ühiskonna asjades kaasa rääkida.

Ja kui otsustame, et Eesti vajab kõrgharidust, mis oleks Eesti elujõulisuse teenistuses ja toetaks meie pürgimist teadmusmahukama ühiskonna ja majanduse suunas, siis tuleb nii rahastajatel kui ka ülikoolidel endil selle eesmärgi poole liikuma hakata.