Hiljuti ilmusid uudised, et riik kavatseb hakata kutseõppes õppurite käest raha küsima, ning et ülikoolid väidavad, et mikrokraadid ei aita eriti kaasa ülikoolide ees seisvate rahaliste probleemide lahendamisele. Täpsustuseks tuleb öelda, et kutsehariduse puhul puudutab see ainult neid, kellel on vähem kui viis aastat möödas kutsehariduse diplomist või vähem kui kümme aastat kõrghariduse diplomist.

Mida need sõnumid tegelikult ütlevad?

Kutseharidus ja hobiharidus

Alustame kutseharidusest. Riik on viimastel aastatel kutseharidusse palju panustanud. Olen käinud kutsehariduskeskustes, kus on palju kallim ja parem esitlustehnika kui näiteks ülikoolis. On kutsekoole ja erialasid, kuhu on väga suur konkurss ja mille lõpetajatel ei ole mingit probleemi tööturul töö leidmisega.

Samal ajal on erialasid, kus edeva nime taga peitub tegelikult vana ja traditsiooniline eriala, kus peale lõpetamist on palk madal ja erialast tööd napib. Õpetajaskond on vananemas ja kutsehariduse üldine maine pole kuigi kõrge, kuigi viimased aastad on toonud selgeid nihkeid paremuse poole.

Miks peaks sellises olukorras veel midagi tasuliseks muutma? See on selge märk, et oleme liikumas uue paradigma kujunemise suunas, kus levib arusaam, et tasuta lõunaid ei ole olemas ja õppemaks võib motiveerida inimesi rohkem pingutama.

Kutsehariduses on tekkinud erialasid nagu aiandus, käsitöö, giidindus, rätsepatöö, mida lähevad õppima ka need inimesed, kes on juba kõrghariduse omandanud ja ennast tööturul kenasti sisse seadnud. Nad õpivad enda arendamiseks, mitte uue töökarjääri alustamiseks. Seda võib nimetada hobihariduseks. Põhiküsimus on, kas hobiharidus peab olema tasuta. Praegune otsus on, et ei pea ja see on esimene samm kutsehariduse tasuliseks muutmise suunas.

Kõrgharidus ja mikrokraadid

Järgmisena vaatame kõrgharidust. Kuigi see peaks meil formaalselt olema tasuta, pole see praktikas enam ammu nii. Esmalt jõudis tasuline õpe Eestisse välistudengite värbamise kaudu. Tänu geopoliitilistele muutustele on see turg nüüd rahunenud ja suurt tungi ei ole.

Alates koroonakriisist on välistudengite arv vähenenud umbes tuhande tudengi võrra ning praegu õpib Eestis veidi üle 4000 välistudengi. Mingil hetkel moodustasid (vähemalt Tartu Ülikoolis) ligi kolmandiku välistudengitest vene, valgevene ja ukraina päritolu noored, kuid arusaadavatel põhjustel neid enam nii palju ei ole.

Teine viis, kuidas ülikoolid on hakanud lisaraha teenima, on mikrokraadide pakkumine. Need lühikursused annavad teatud kitsamas valdkonnas kompetentsi ja on mahuga 15–20 EAP-d. Lihtsamalt öeldes tähendab see, et õppija peab umbes aasta jooksul omandama vajalikud ainepunktid, sageli muu töö kõrvalt.

Kolmandaks on avatud ülikoolid hakatud tasu küsima magistri- ja bakalaureuseprogrammide eest, eriti neil erialadel, kus nõudlus on suur, näiteks majanduses ja õigusteaduses.

Kui vaatame arve, siis õppeaastal 2023/2024 oli Haridussilma andmebaasi andmetel Eestis 44 610 tudengit. Neist 7252 tudengit ehk 16 protsenti tasus oma õpingute eest ise.

Erialade lõikes oli pilt väga kirju. Näiteks ärinduse, õiguse ja halduse valdkonnas maksis oma õpingute eest 43 protsenti tudengitest (3472). IKT-valdkonnas maksab oma õpingute eest 23 protsenti ning põllumajanduse erialadel 20 protsenti tudengitest. Loodusteadustes tasub 17 protsenti tudengitest oma õpingute eest ise.

Nende arvude valguses ei saa me enam rääkida tasuta kõrgharidusest ja ma pole kindel, kas peaksimegi. Andmed ja uuringud näitavad, et 2013. aastal seatud eesmärgid – vähendada väljalangevust, parandada hariduse kättesaadavust ja suurendada pühendumust õpingutele, et tudengid ei peaks nii palju töötama – on suuresti jäänud täitmata.

Tulles tagasi mikrokraadide juurde, siis usun isiklikult, et nende päralt ongi tulevik. Jäävad traditsioonilised ametid, mis eeldavad konkreetset kutset ja kus on vaja põhjalikku haridust, näiteks arstid, kes peavad õppima minimaalselt kuus aastat (et erialaarstiks saada, siis 10–11 aastat), kohtunikuks või inseneriks pürgija viis aastat. Selliseid ameteid, kus vajaliku kompetentsi omandamiseks läheb vaja vähemalt viit aastat järjepidavat õppimist, on päris palju.

On erialasid, kus saab hakkama ka lühema õppeajaga. Näiteks õpetajaks õppimise osas ei lõpe ilmselt kunagi vaidlus, kas peab õppima viis aastat või piisab sellest kui kolme aastaga omandanud erialateadmisi täiendada õpetajaoskusete magistrikraadiga. Samuti on kaheldav, kas ajakirjanikuks saamiseks peab läbima bakalaureuseõppe või piisab kahe aastaga omandatud magistrikraadist. Näiteks võiks majandusajakirjanikuks pürgija eelnevalt õppida majandust, et paremini mõista, millest ta hiljem kirjutama hakkab. Need vaidlused kestavad edasi.

On palju erialasid, kus tegelikult ei pea viis aastat õppima. Näiteks turunduses piisab sageli kolmest aastast, et omandada põhiteadmised. Edasine suund on valikute küsimus, kas jätkata psühholoogia, IT või mõne muu valdkonnaga, eriti arvestades, kuidas tehisaru järjest enam keerulisi ja loomingulisi töökohti üle võtab.

Tööturg muutub pidevalt: uusi ameteid tekib ja vanad kaovad. Neid töökohti, kus töötatakse kooli lõpetamisest pensionini, on tänapäeval väga vähe.

Seetõttu peavad inimesed pidevalt midagi juurde õppima ja ennast täiendama. Mikrokraadid on selles plaanis ideaalne lahendus, näidates, kuidas juba kõrghariduse omandanud inimesed saavad oma teadmisi täiendada kitsamate kompetentsidega.

Sotsiaalteaduste valdkonna dekaanina algatasin tegevusi, et Tartu Ülikoolis oleks võimalik mikrokraadidest kokku panna n-ö terviklik magistrikraad sotsiaalteadustes. Idee on selles, et kui inimene omandab neli–viis mikrokraadi ja neid siduva ühisosa mooduli, saab ta magistrikraadi. See on justkui "ise-panen-endale-kokku" tüüpi õppekava süsteem.

Ei oska öelda, kui kaugele sellega on praeguseks jõutud, aga usun, et see on mitmes valdkonnas magistrikraadide tulevik. Õpid natuke üht ja natuke teist ning oledki tööturul konkurentsivõimelisem kui keegi, kes on omandanud väga kitsa eriala. Nagu mainitud, jäävad sellest lähenemisest siiski välja kindlat kutset andvad ametid ning ka inimesed, kes plaanivad akadeemilist karjääri.

Tulles tagasi algse teema juurde, siis ülikoolide esindajad väidavad, et mikrokraadid ei lahenda ülikoolide rahastamise probleemi. Argumente võidakse mõnevõrra üle dramatiseerida, rääkides näiteks sellest, milliseid täiendavaid kulutusi mikrokraadide süsteem nõuab. Enamasti pannakse mikrokraadide omandajad kokku juba õppivate tudengitega, mistõttu ei teki olulisi lisakulusid, aga need on pigem tehnilised detailid.

Ma saan ülikoolide esindajatest aru, sest kasvava tasulise õppega koos suureneb oht, et riik ei anna õppetööks enam samas mahus raha, kuna näeb, et ülikoolid suudavad ise tulu teenida. Näiteks 2023. aastal moodustas Tartu Ülikooli tasulise õppe tulu kümme protsenti riigi antud õpperahast, kuid see summa on tasapisi kasvanud.

Samal ajal näitavad tudengite arvu dünaamikad, et tasuline kõrgharidus on tulnud, et jääda, eriti erialadel, kus nõudlus on suurem. Sisuliselt liigume me tagasi finantseerimisskeemi, mis toimis enne 2013. aastat. Siis maksis umbes 80 protsenti sotsiaalteaduste valdkonnas õppinud tudengites oma õpingute eest ise.