Eesti kolme majanduslanguse aastat on ilmestanud aeg-ajalt ilmuvad autoriteetsed tähelepanekud stiilis "majanduse nõrk seis oli ootuspärane", "eelmise aasta teises pooles olid tagasilöögid välisnõudluses oodatust suuremad ja loodetud pööret majanduse taastumiseks veel ei toimunud" ja "erinevad märgid annavad lootust majanduse tõusule pöördumiseks aasta teises pooles".

Vägisi kerkib paralleel ilmateadetega: ilm on kõikjal vihmane ja tuuline, idast saabunud madalrõhkkond taandub aeglaselt ja loodetud päikesepaistet tuleb veel oodata, ilusamat ilma on loota aasta lõpu poole.

Kahjuks ei ole teadete sarnasus üksnes väline, sellises keelekasutuses peegeldub mõttelaad, justkui toimiks meie majandus kuskil kaugel, meist sõltumatus mõõtmes, mis sarnaselt ilmale ei allu meie tahtele. Ja nii ei arva mitte inimesed "Aktuaalse kaamera" vox populis, vaid need, kes on kutsutud ja seatud Eesti elu juhtima ja edendama. Riik ei saavat majandust kasvule pöörata, seda saavat teha keegi teine, riik peab vaid arvet. Tõsi, aga ka põllumees ei kanna ise vilja ega anna piima, ent heas talus vili kasvab ja kari edeneb, kehval kiduvad mõlemad.

Niisugune mõttelaad olnuks mõeldamatu kolmkümmend aastat tagasi, mil ühtviisi pingutasid nii tööandjad kui ka -võtjad ning valitsus ja riigikogu pidasid oma kohuseks majanduslikule edenemisele igati kaasa aidata. Ühed otsisid teid ja võimalusi tulu ja tööviljakuse kasvatamiseks, teised püüdsid sellelt teelt tõkkeid kõrvaldada. Ja mis peamine, keegi ei otsinud väliseid põhjusi ja süüdlasi, kui kõik kavandatu teoks ei saanud. Tulemusena kasvas Eesti majanduse maht kolmekümne aastaga kakskümmend korda, keskmiselt kümme protsenti aastas.

Aga nüüd võtame kehva seisu kokku sõnadega: "Majandus ei pöördunud tõusule nõrga nõudluse tõttu peamistel sihtturgudel.". Selle asemel, et ausalt öelda: "Ei osteta meie kurke enam, oleme midagi maha maganud".

Tõsi, taasiseseisvumisele järgnenud hoogne kasv sai tuge hinnakonvergentsist ja tuntavalt ka välistoetustest, ent otsustav oli sisemine tung jätta seljataha nõukogude haletsusväärne tegelikkus ja olla peremees omal maal. Just nagu kevadine suurvesi või esimene tõeline sadu pühkis see teelt kõik takistused. Muu hulgas ka otsustusvõimetud juhid ja mugavad asjamehed.

Kahjuks sumbus see paari aastakümnega tasapisi peenhäälestusse, otsustamatusse ja vastutuse veeretamisse ühelt poolt ning keskpärasesse rahulollu või siis pettumusse teiselt poolt. Hoog rauges ja majandus triivib üha enam omasoodu.

Siis tuli koroonakriis ja seejärel täiemahuline sõda Ukrainas, mis koos on võimaldanud otsustajatel leida vabandusi igale tegematajätmisele.

Majandusest eemaldunud juhtimise tuules muutusid häälekamaks ka erinevad õiguslased, kes näevad majanduses üksnes ettevõtjate kasumiahnust, nõudes samal ajal nendelt ja riigilt enda alarahastamise lõpetamist.

Eelmistele pakuvad tuge keskkonnaaktivistid, kes vastandavad majandust loodusele, samuti erinevad loomeinimesed, kes asetavad loomingulisuse kõrgemale igasugu majanduslikest kaalutlustest.

Eelnev on muidugi karikeeritud pilt, ent põhihoiak on siiski tajutav: majandus on madal ja out. Märgilisena kajastus see hoiak riigirahanduse nüüdsete probleemide üheks allikaks kujunenud õhku täis 2023. aasta riigieelarves. Selle ministri allkirja kandvas sissejuhatuses pole valijatele antavate lahkete lubaduste kõrval majandustest sõnagi.

Kui see hoiak ei muutu, pole lootust Eesti elu edenemisele. Majandus ei ole pelgalt regulatsioonide ja maksude objekt ega ärimeeste hobi, majandus on inimühiskonna põhifunktsioon, mis võimaldab koos saavutada enam kui iga inimene üksinda. Liialdamata võib märkida, et väljaspool majandust pole võimalik lahendada ühtegi meie ees seisvat ülesannet põhiseaduse preambulist ja kliimaväljakutsetest igapäevase toidulauani.

Seega ei saa valitsus end majandusküsimustest distantseerida. Alustada võiks majanduse probleemide kuulamisest ja kaasa mõtlemisest.

Vaid mõned viited. Moodsa majanduse esmasteks sisenditeks on energia, informatsioon, kapital ja tööjõud. Kuidas meil nendega on? Miks on nii, et energia, interneti ja kapitali hind on tuntavalt üle Euroopa keskmise ja ehkki tööjõu hind jääb veel keskmisele alla, on selle kvalifikatsioon kaasaegsele majandusele mittevastav?

Meie tööviljakus on kahe aastaga Euroopa keskmise suhtes langenud 84 protsendilt 78 protsendile. Kuidas liikuda siit edasi saavutamaks 110 protsendile seatud eesmärki? Konkreetselt. Peaks vist selge olema, et vajame olulisi struktuurseid muutusi nii avalikus kui ka erasektoris ning paljud senised ärimudelid meid keskmise sissetuleku lõksust ei päästa. Mis plaan on?

Tööviljakuse kasvu nõue puudutab meid kõiki. Lihtsalt öeldes peame kõik tegema vähemaga rohkem. Kuidas seda saavutada? Ju tuleb palju asju tegemata jätta, et see, mida hästi oskame ja mille vastu on teistel maksujõuline huvi, saaks areneda ja vilja kanda.

Arvestagem, et pelgalt hakkamasaamine ei ole piisav, peab oskama hästi, teistest paremini, ning see eeldab kogemust ja pidevat pingutust. Lünki osundatud eeldustes on kahjuks kaugele näha.

Ja lõpetuseks, kui meil on nendele küsimustele vastused või vähemalt selge soov neid leida, siis laheneb ühtlasi ka pidevat peavalu valmistav eelarveprobleem. Vastupidine on aga täitumatu lootus.