Te olite Ukrainas samal ajal, kui Washingtonis kohtusid Briti peaminister ja USA president. Sellelt kohtumiselt oodatud kaugmaarakettide kasutamise luba ei tulnud. Kuidas sellele Ukrainas reageeriti?

Ma kohtusin president Volodõmõr Zelenskiga pärast seda, kui USA välisminister Antony Blinken ja Suurbritannia välisminister David Lammy käisid Kiievis. Muidugi me arutasime ka seda teemat. Vaadates president Zelenskile silma, siis ta väga pettunud ei olnud, sest ta vaatab ikka ette, kuna järgmisel nädalal ju teatavasti algab ÜRO Peaassamblee, kuhu ka Zelenski kohale sõidab ja püüab rääkida seal otse USA presidendiga nendel samadel teemadel. Aga samuti ka tema plaanist sõda lõpetada.

Nii et sellega, et reaktsioon Venemaa poolt on alati selline, kui lääs mingi sammu astub, ja räägitakse eskalatsioonist, me peaksime olema kõik harjunud. Ja oleme seda ka varem näinud. Ja kui räägime eskalatsioonid, siis ainsa eskalatsiooni on siin teinud ju Venemaa.

Kas praegu tundub, et lääneriigid lasid end taaskord Venemaal heidutada?

Ma ei julge seda niimoodi väita, sest nagu ma ka ütlesin, tõenäoliselt see protsess veel käib ja ma oleksin mõõdukalt optimistlik. Seda enam, et varasem ajalugu on ju ka näidanud, et alguses on teatavad arutelud, teatavad kõhklused, aga siis ühel hetkel need sammud astutakse. Ja kui te mäletate, siis aastaid tagasi me alustasime kiivritest ja madratsitest ja oleme täna jõudnud ikkagi nii kaugele, et me tarnime Ukrainale relvastust ja nad saavad oma võitlejatele seda anda, et kaitsta oma riiki.

Kas president Volodõmõr Zelenski jagas teiega ka oma võiduplaani?

Jah, me puudutasime seda teemat, aga arusaadavalt, detaile ta ei rääkinud. Seda enam, et ta ju peab seda esimesena näitama president Joe Bidenile. Aga ta ütles, et ta tutvustab seda ka eelmisele USA presidendile Donald Trumpile ja tema praegusele vastaskandidaadile Kamala Harrisele. Ja siis ta lubas seda ka laiemalt tutvustada. Mida ta ütles? Ta ütles, et see plaan on suhteliselt lühike, väga palju punkte seal ei ole. Ja selles osas tundus ta ise olevat väga lootusrikas.

Nii et me võime oodata mingisuguseid sõnumeid pärast ÜRO Peaassambleed?

Kindlasti sõnumid tulevad, sest selle plaaniga ju president Zelenski New Yorki läheb.

Kui me mõtleme lääneriikide peale, siis igasuguse relvastuse andmine on võtnud tükk aega – kõigepealt mõeldakse, siis tehakse. Kuidas saaks teha nii, et Ukrainale antakse relvi siis, kui neid vaja on, mitte enam tagantjärele?

Kahjuks on niimoodi läinud. Ja kui kuulata, mida ütles ametist lahkuv NATO peasekretär Jens Stoltenberg, siis ta ütles sedasi, et relvi oleks pidanud andma Ukrainale juba enne suuremahulise sõja algust ja siis oleksime suutnud selle võib-olla ka ära hoida. Ja siit on võib-olla hea paralleel ka meie enda jaoks, et kui praegu me ise suudame ennast korralikult relvastada, siis ei soovi keegi ka meile siia kallale tulla.

Nii et need sammud täpselt sellises tempos käivad, igal riigil on oma ajalugu. Ukraina poolt vaadates, muidugi, see teeb murelikuks, seda enam, et praegu lahinguväljal vajatakse relvastust ja seda mitte vähe, vaid ikka üksjagu.

Kui rääkida võiduplaanist, siis lääneriikidel, eelkõige USA-l on olnud äärmiselt keeruline seda võitu defineerida. Kuidas Ukraina üldse saab võita, kui meie liitlased isegi ei oska öelda, mida see võit täpselt tähendab?

Räägime siis Venemaa kaotusest, kui me võitu ei oska defineerida. Ka mina olen püüdnud rääkida eelkõige Venemaa kaotusest. Mida see lõpuks tähendab, me ei tea. Me peame toetama Ukrainat täpselt nii palju, et oleks üldse põhjust laua taha istuda ja mingisugusest rahust rääkida. Sest praeguses olukorras, kus käib kurnamissõda ja Venemaa püüab dikteerida tingimusi, ei ole mingit mõtet laua taha istuda. Ja veelkord ehk teisisõnu, me peaksime toetama Ukrainat täpselt nii nagu te ütlesite – andma neile seda, mida nad täna just täpselt vajavad.

Kuivõrd ikkagi tundub, et lääneriigid kardavad tuumasõda ja kui tõenäoline see tuumasõja oht tegelikult on?

Tuumasõjaga on muidugi hea hirmutada ja Venemaa on teinud seda, teinud isegi uue strateegia oma tuuma jaoks. Aga Venemaa ei ole ju ainus tuumariik. Me peame sellega arvestama, et ka on olemas Euroopas riike, ka NATO riike, kellel on tuumarelv. Nii et ma arvan, et tuumarelvaga ähvardamine võikski jääda ähvarduseks. Ma isiklikult väga ei usu, et see päriselus realiseerub.

Aga siiski, lääneriigid on lasknud ennast sellest heidutada. Kas te nõustute sellega?

Kindlasti selline mõte tuumasõjast ju paneb iga riigijuhi mõtlema. Aga veelkord, ma arvan, et see ei ole küll optsioon ka Venemaa jaoks.

USA presidendikandidaadile Donald Trumpile tehti järjekordne atendaat ja on teada, et kahtlusalune oli muu hulgas ka suur Ukraina toetaja. Kuivõrd teie näete, et see võib tekitada USA ühiskonnas sellise olukorra, kus osa president Trumpi toetajatest muutuvad veel rohkem Ukraina sõja toetamise vastasteks?

Kindlasti seda olukorda püütakse ära kasutada. Ja kindlasti püüab seda olukorda ära kasutada ka Venemaa, eriti selles kontekstis, kui me teame, et ta on Ukraina toetaja. Aga kõigepealt ootame ära selle juurdluse, mis praegu käib, ja siis on võib-olla mõistlik selle juurde tagasi tulla. Aga selles, et seda püütakse ära kasutada ja ka Venemaa poolt, võib kindel olla.

Kui me vaatame lääneriike laiemalt, siis tundub, et on tekkimas sõjaväsimus. Kuidas me saaksime selle sõjaväsimuse süvenemist takistada?

Väsimus ikka on. Väsimus tekib nendel, kes on rindejoonel, väsimus tekib nendel, kes on rindejoonelt eemal, ja ka nendel, kes on rindejoonelt väga kaugel. Ainuke abi seal võib-olla aitabki kaasa, kui me toetaksime Ukrainat veel rohkem, nii et me näeme edusamme, mis annab teatava jõu jälle tagasi. Ja üks asi on teatav väsimus, aga teine asi on see, et sõjaga kiputakse ka harjuma. Sõjaga harjutakse Ukrainas, ka meie oleme harjunud sellega, et toimub Ukrainas sõda, uusi konflikte tuleb juurde.

Aga eks meie ülesanne ongi eelkõige siin hoida Ukraina sõjal tähelepanu ja toetada, siis ma usun, et ka väsimus läheb ära. Ja ega väsimus ei tule kõigil korraga, see on tihti erinevatel aegadel ja neid, kes hetkel väsinud ei ole, tuleb toetada.