Saksamaa valitsus on teatanud maismaapiiride sulgemisest. Kas see lahendab Saksamaa probleeme või tundub see pigem näitamisena, et valitsus teeb midagi?

Ausalt öeldes on see rohkem show. Piirikontrollid lisanduvad läänepiiridel, mis ei ole peamine probleem. Poola ja Tšehhi piiridel ja mujal idas ja lõunas oli piirikontroll juba eelnevalt. Ja üksnes need kontrollid ei loo piiri- ja migratsioonipoliitikat, mis tegelikult valijate murele vastaks. Nii et on hea, et valitsus näitab, et nad mõistavad, et inimesed muretsevad. Ei ole hea, et ei peeta tõsist arutelu oma valijate ja koalitsioonipartneritega päris lahenduste üle.

Mida teie peate päris lahenduseks?

Ühiskonnas peab leidma aset arutelu, millist migratsiooni sakslased soovivad ja sakslased peavad tundma, et neil on sõnaõigus selle üle, kes riiki tuleb ja kes võib siia jääda. See on üldine arutelu, mis leiab aset kõikjal Euroopas, aga see on muutunud eriti tundlikuks teemaks viimastel kuudel mitmete tõsiste avalikus ruumis juhtunud tõsiste rünnakute tõttu ja tunde tõttu, et Saksamaa on migrantidest üle ujutatud. See on aruteluteema, kas küsimus on migratsioonis või avalike teenuste ja taristu alarahastatuses.

Suur teema siin on see, et Saksamaa vajab migrante nii oma majanduse jaoks kui ka kultuurilise rikkuse ja oskuste poolest, aga küsimus on selles, milliseid migrante sakslased tahavad ja vajavad. Saksa poliitikud peavad tulema välja lahendustega, mis teenivad Saksamaa majandushuve, aga samal ajal minimeerivad migratsiooni kulusid, ja ütlema, et teatud tüüpi migratsioon lihtsalt ei toimi. Me peame suutma seista oma väärtuste eest samal ajal majanduse edendamisega.

Võib-olla siin on mingi probleem, et inimesed, kes tulevad näiteks Itaaliasse või Poolasse, kus on Euroopa Liidu välispiir, ei taha tegelikult jääda Itaaliasse ega Poolasse ja Itaalia ütleb, et see ei ole meie probleem ja lõpuks on see Saksamaa probleem, et Euroopa Liidu välispiir justkui ei toimi nii nagu peaks ja nüüd püüab Saksamaa leida enda lahendust?

Kõik riigid Schengeni ruumis soovivad vaba liikumist, ükski riik ei taha kõiki migrante ja see peaks taas viima päris aruteluni selle üle, kas Schengeni tsoon on midagi, mida eurooplased tegelikult tahavad, kas see on osa Euroopa integratsioonist, mis toimib või mitte. Ja kui see on midagi, mida me tahame säilitada, siis peab meil olema tõsine ühtne piiripoliitika ja tõsine ühtne migratsiooni- ja asüülipoliitika.

Migratsioonivoog on väga mitmekesine, seal on majandusmigratsiooni ja eri kultuuridest tulenevat migratsiooni, see tähendab mitmeid omavahel seotud küsimusi, mida ei vaadelda analüütiliselt eraldi. Ja Saksamaal on meil kaks leeri, kes üksteise peale karjuvad ilma mõistliku aruteluta, ühel pool on Euroopa kindluse inimesed ja teisel pool avatud piiride inimesed. See ei ole tõsine arutelu, mis aitaks meil poliitilisi probleeme lahendada ja näitaks, et meil on sidus ühiskond, mille kallal tööd teha.

Lähme teise teema juurde. Kui kindlad saavad ukrainlased olla, et nad saavad toetuda Berliini abile ka tuleval aastal?

Ausalt öeldes, mitte väga kindlad. Olaf Scholz on oma strateegilises lähenemises sõjale olnud järjepidev. Ta ütleb, et Ukraina ei tohi kaotada ja Venemaa ei tohi võita. Iga tõsine strateeg ütleb, et see on kaotuse plaan, see ei ole usaldusväärne strateegia Euroopa julgeoleku jaoks. Saksamaa abi on siiani olnud märkimisväärne absoluutarvudes, aga see on tegelikult kallis viis muuta Euroopa vähem turvaliseks, sest see ei ole suunatud võidu saavutamisele, mida eestlased, leedulased, poolakad, tšehhid ja Põhja-Euroopa riigid kõik peavad hädavajalikuks meie tuleviku stabiilsuse ja julgeoleku jaoks.

Veelgi enam, Olaf Scholz näib olevat otsustanud, et rahukantsleriks saamine on hea positsioon lähenevatele valimistele minemiseks ja tema reaktsioonid valimistele Tüüringi ja Saksimaa liidumaades olid selles suhtes indikatiivsed. Ukraina ei olnud paljude sealsete valijate jaoks eriti prioriteetsed, radikaalsed parteid nagu AfD ja Sahra Wagenknechti liit püüdsid siduda Ukraina teema sakslastele korda minevate teemadega. Kahjuks astub Olaf Scholz meeleldi sellesse lõksu ja näib, et ta kohandab oma Ukraina-poliitikat veel enam allapoole, et neile valijatele meeldida. Ma ei usu, et see toimib, sest nii ei tegeleta inimeste tegelike muredega, vaid kahjustatakse Saksamaa mainet ja Euroopa julgeolekut.

Ja mida arvata rahujutust, mida Olaf Scholz (eelmisel) nädalavahetusel rääkis?

Jah, on tehtud diplomaatilisi pingutusi, et näidata seda kui miskit, mis oli kokku lepitud Scholzi ja Zelenski vahel. Aga ma arvan, et see, mida nad peavad silmas rahu ja läbirääkimiste all, on midagi väga erinevat. Olaf Scholzi jaoks on see midagi, mida ta tahaks, et see lihtsalt mööda saaks ja et me saaksime minna tagasi 2022. aasta eelsesse maailma nii palju kui see on võimalik ja nii kiiresti kui võimalik. Zelenski puhul ei ole see ilmselgelt nii. Ma arvan, et ees seisab tõeliselt raske aasta Saksamaa ja Ukraina jaoks nende teemade arutamisel ja ees seisab ka raske aasta Saksamaa ja liitlaste vahel nende teemade arutamisel, sest Saksamaa on üha isoleeritum seal oma positsiooniga.

Algamas on valimiste aasta, AfD ja Sahra Wagenknechti liit on tõusuteel. Millised valimised on tulemas?

See sõltub peavooluparteide reaktsioonidest. Me näeme juba, et osa CDU-st on muutumas populistlikumaks oma retoorikas migratsiooni teemal, aga ka teistes küsimustes. SPD reaktsioon Ukraina teemal on vale, aga nad kasutavad seda oma agenda edendamiseks. Me oleme näinud ebaõnnestunud reaktsioone mõnedelt rohelistelt poliitikutelt, kes ütlevad, et inimesed ei ole mures migratsiooni pärast, see lihtsalt ei vasta tõele. Ja siis on liberaalid, kes on tugevdanud oma ideoloogilist agendat ja see ei ole neid viinud mitte kuhugi liidumaade valimistel ja mis hävitab ka nende üldise positsiooni.

Ükski neist ei ole usaldusväärne positsioon Saksamaa edasiviimiseks ega koalitsioonide moodustamiseks, nii et see on murettekitav reaktsioon peavooluparteidelt, mis, ma arvan, üksnes tugevdab radikaalseid parteisid. Näiteks CDU puhul – miks valida koopia, kui saab valida päris asja. See on see, mida inimesed näivad tahtvat, kuni peavooluparteid ei tegele nende põhimuredega.

Demokraatlikud peavooluparteid peavad kujundama strateegilise lähenemise kõikides olulistes küsimustes nagu elukallidus, tuleviku heaolu, migratsioon, piirid, Saksamaa majandus ja geopoliitiline julgeolek suhetes suurte ohtude Hiina ja Venemaaga. See annaks Saksamaale usaldusväärse visiooni positiivsest tulevikust. Kui nad seda ei tee ja viisil, mis võimaldaks neil koostööd teha teiste demokraatlike jõududega, näeme me üha tugevamat äärmuslaste tõusu.

Sel suvel on olnud teemaks mitmed sabotaažiaktid ja mõjutusoperatsioonid ka Saksamaal. Kuidas Saksa inimesed, ühiskond ja poliitikud seda võtavad? Kas siin on külma sõja tunnet või ei märka keegi, et me oleme võib-olla juba hübriidsõjas?

Oleme jätkuvalt eituse faasis, aga üha närvilisema eituse faasis, sest igale vaatlejale saab üha selgemaks, et midagi toimub. Süütamised Berliini-lähedastes tehastes ja Venemaa meediaoperatsioonid, mis pälvivad üha suurema hulga inimeste tähelepanu, on selge, et midagi toimub, aga on samavõrd selge, et valitsus ei tegele sellega. Nad ei tunnista seda avalikult, nii et see nõuaks neilt tegutsemist, ja see on taas selline jaanalinnupoliitika ja pea liiva alla panemine, mida Olaf Scholz veab.