Hääl: aastaks 2030 taastuvenergiale üleminek on ebareaalne
Kuigi tehnoloogia ja ehitamise mõttes oleks Eesti eesmärk toota aastal 2030 kogu tarbitav elekter taastuvallikatest teostatav, siis riigi ähmased plaanid, kuidas seda täpselt teha ning kuidas riske maandada, on muutnud selle pigem teostamatuks, ütles saates "Otse uudistemajast" Alexela juhatuse esimees Marti Hääl.
"Ma arvan, et nii tehnoloogia kui ka ehitamise mõttes on see võimalik, aga lisaks nendele eeldustele on palju muud. Turukindlus, riskide maandamine ja nii edasi. Ma arvan, et see on tänaseks pigem juba ebareaalne," lausus Hääl.
Hääle sõnul on riigi plaan energeetikas niivõrd hägune, et energiatootjad ei soovi sellises olukorras investeerimisotsuseid teha ning taastuvenergiale ülemineku projektid jäävad seetõttu paremat aega ootama.
"Need projektid, mis peaksid 2030. aastaks selle (ülemineku taastuvenergiale) tagama, need projektid peaksid olema tänaseks investeerimisotsuse juba ära teinud, planeeringud valmis ja põhimõtteliselt ehitustegevus kas käima või kohe-kohe algama. Aga seda veel turul näha ei ole ja seda ei ole näha selle tõttu, et energeetika suur pilt on endiselt kas puudu või hägune, ühesõnaga ebapiisav selleks, et investorid saaksid vajalikud otsused ära teha," lausus Hääl.
Taastuvenergiale ülemineku plaani, kui see ka riigil olemas on, pole turuosalistele näidatud, ja sellise plaani koostamine ilma turuosalisteta on üldse mõttetu, märkis Hääl.
"Kõige suurem häda on, et suurt plaani ei olemas või kui on olemas, ei tehta sellega tööd. Analüüsid, mida mina olen lugenud, ütlevad, et Eestil oleks vaja kliimaeesmärkide raames investeerida aastaks 2030 või 2035 suurusjärgus 11 miljardit eurot erakapitali poolt. Kes selle investeeringu teeb? Kas see, kelle sahtlis on analüüs või plaan, mida turuosalised pole näinud, või eeldatakse, et selle investeeringu teevad turuosalised? Kui eeldatakse, et turuosalised, siis teha plaani, mis pole nendega kooskõlastatud või kokku lepitud, on täiesti mõttetu aja ja ressursi raiskamine," lausus Hääl.
Hääle sõnul ei tasu loota, et eraettevõtjad võtaksid energiapöörde kulud enda kanda ning et see toimuks ainult turupõhiselt.
"Kui loota, et see tehakse turupõhiselt – ainukesed investeeringud, mis siiani on tehtud, on maksumaksja poolt toetatud ühelt või teisel moel. Turupõhine muutus võtaks palju rohkem aega kui kliimaeesmärgid meile selleks aega on andnud," ütles ta.
Ebakindlus elektriturul mõjub kehvasti ka Eleringi hankele, millega otsitakse elektrisüsteemi stabiilsuse tagamiseks 500-megavatise võimsusega gaasijaama rajajat, märkis Hääl.
"Murekoht on investeeringu tasuvus. Jaam on tehtav kahe-kolme aastaga, maksab seesama 500 miljonit jämedalt. Aga 500 miljonit siia ei investeeri keegi, kui ei suuda aru saada, milliseks turudisain kujuneb, milline on tootmisvõimsuste mix. Ükski erainvestor ei investeeri. See ongi see ebaselgus," ütles Hääl.
Hääl lisas, et gaasijaama hange on iseenesest tervitatav asi, aga kui arvestada, et desünkroniseerimine Vene elektrisüsteemist toimub juba järgmise aasta alguses, siis on see on hange vähemalt viis aasta hiljaks jäänud.
"Järgmise aasta kevadel oleks meil juhitavaid võimsusi juba vaja, muidu saame jälle kallima elektrihinna, sest needsamad tootmisvõimsused, mis täna turul on, peavad siis pakkuma nii desünkroniseerimiseks vajalikku süsteemiteenust kui ka turul kompenseerima päikese- ja tuuleelektrit, kui päikest ja tuult ei ole," lausus Hääl.
Tuul ja päike annavad viiendiku, kuid kust tuleb ülejäänud tootmine?
Hääle sõnul on tema jaoks jäänud arusaamatuks, miks räägitakse tuleviku energiapoliitikas ühest-kahest komponendist ehk päikese- ja tuuleelektrist, kuid selgitamata jäetakse, kust hakkab tulema teine ja märksa suurem osa energiatoodangust.
"Tuule- ja päikeseelektri kui kauba osakaal (elektri)arves kipub olema aastal 2030 viiendik või alla selle. Minu jaoks on suurem küsimus, millest koosneb ülejäänud neli viiendikku," märkis Hääl.
Hääle sõnul tekitab temas pigem ebakindlust see, kui varustuskindluse puhul räägitakse välisühenduste tähtsusest. Ta tõi näiteks, et tänavu kaheksal kuul, mil tööst oli väljas Soome ja Eesti vaheline elektriühendus Estlink 2, maksis Eesti ühiskond elektri eest rohkem kokku 80 miljonit eurot.
Hääle sõnul peaks juba praeguseks olema selge, et ainult taastuvelektrile ehk juhitamatutele võimsustele toetumine muudab elektrihinna väga määramatuks.
"Täna rääkida taastuvelektri tootmise ambitsioonist, ilma et me ei räägi sellega koos ega otsusta samaaegselt, mis on kompenseeriv võimsus – igal hetkel kui tarbijal on elektrit vaja, mitte siis, kui tootjal on võimaik toota – siis ilma selleta see ambitsioon lonkab ühte jalga," lausus Hääl.
Toimetaja: Marko Tooming