Kui rootslaste 25 aasta tagune analüüs soovitas Eestis haiglate arvu kärpida 13-ni, siis praegu on neid 19. Uus haiglavõrgu arengukava aga jätaks Eestisse alles 17 haiglat.

Haiglate arvu vähenemine puudutab Tallinna, kus on kavas haiglate liitmine. Maakonnahaiglate tegevust tõmmatakse koomale. 

Üldhaiglate puhul on tekitanud mõttekohta eelkõige see, milliseid ööpäevaringseid valveringe seal nõutud on.

"Baaspõhimõtete alusel üldhaigla miinimumpakett võiks ju olla sisehaigused, plaanilised kirurgiateenused, üldkirurgiateenused, õendusabi. Nendega on seotud ka valveringide nõue, ja see on see pool, mida me tahame üle vaadata," ütles sotsiaalministeeriumi tervishoiuvõrgu juht Heli Paluste.

Paluste sõnul peaks uuendatud haiglavõrk vastama ühiskonna ootustele, aga samas olema ka riigile jõukohane. Ühtegi haiglaosakonda riik ise sulgeda ei saa, isegi kui pooltühja osakonna ülalpidamine toob aastas mitusada tuhat eurot miinust, sest maakonnahaiglad kuuluvad üldjuhul omavalitsustele, kes pole arstiabi kärpimisest huvitatud.

Uue arengukava järgi muudetakse seadusi nii, et riik saaks suurema rolli maakonnahaiglate juhtimises ja haiglatel tekiks kohustus lähtuda riiklikest tervishoiupoliitika otsustest.

"Rahaline mõjutamine ongi see, mida tervisekassa on välja töötamas ja nad kutsuvad seda strateegiliseks ostmiseks. Rahastamise põhimõtted on alati need, mis on kõige mõjusamad," lausus Paluste.

Kui EMO-d ja siseosakonnad jäävad maakonnahaiglatesse alles, siis väiksemates haiglates kaob ilmselt ära ööpäevaringne kirurgivalve ja ka sünnitama tuleb nii mõnegi kandi naistel sõita kaugemale. Väikehaiglate hinnangul ei ole riigi asi neile öelda, kuidas nad peavad oma tööd korraldama, kui kokkuvõttes tuleb haigla majanduslikult toime.

"Haiglavõrguhaiglad on kogu riigi asi. Need on avaliku sektori haiglad ja olemasolu eesmärk ei ole ainult majanduslik põhjus ja tasakaalus eelarve, vaid see on kogu Eesti riigi asi ja see mõjutab väga  oluliselt seda, kas ja kuidas meil piisab tervishoiutöötajaid. Raha rahaks ja majandusnäitajad majandusnäitajateks, aga tervishoiutöötajate mõistlik kasutus tervishoiusüsteemis on isegi olulisem argument," lausus Paluste.

Läänemaa haigla endise juhi ja Confido praeguse tegevjuhi Edvard Garderi sõnul on uus arengukava väga Tallinna ja Harjumaa põhine ning ääremaade jaoks hea plaan puudub.

"Maakonnahaigla kandideerib ja konkureerib nende samade arstide peale, kelle peale ka suuremates linnades suuremad haiglad. Ja selleks et neid arste maakonda meelitada, peavad nad maksma tunduvalt suuremat tasu. Ma usun, et paljude maakonnahaiglate eelarves on palgakulu juba 70 protsenti, mis sisuliselt välistab nende haiglate investeerimisvõimekuse," ütles Garder.

Kuigi tohtrite leidmine on keeruline, ei pea Garder mõistlikuks hakata valveringe kärpima, sest need on juba miinimumi optimeeritud.

"Mõne maakonnahaigla vee peal hoidmiseks on vaja väga väikest arstide arvu. Mida ma võin omadest kogemusest öelda, et kui Läänemaa haigla saaks endale kolm kuni viis täiskohaga arsti, siis sellest oleks sellele haiglale küll," märkis Garder.

Valga haigla ravijuhi Maarja Brause sõnul on arusaadav riigi soov optimeerida ja seda  on vaja teha, aga kindlasti tuleks arvestada kohalike elanikega.

"Ega me latti väga alla lasta ei taha. Täna on olukord juba selline, et tegelikult on asjad juba päris hästi. Sealt kärpima minna oluliselt, siis ei jää enam väga palju järele," ütles Brause.

Ravijuhi sõnul on Valga haigla optimaalne maakonnahaigla, kus lisaks EMO-le on valves kirurg ja anestesioloog ning neist valveringidest tema ei loobuks.

"Ilma nendeta me ei saaks lihtsalt hakkama, kuna maakonnahaiglad peavad pakkuma ka akuutsetele patsientidele ravi. Seda, et me kõik akuutsed patsiendid saadame ära kuskile suurematesse linnadesse, see ei ole mõistlik," lausus Brause.

Brause sõnul ilma teistest haiglatest vastuvõtte või valveid tegevate arstideta väiksed haiglad hakkama ei saa, aga siin peaks riik välja pakkuma strateegilise lahenduse. Näiteks maksma väiksemas kohas töötavatele tohtritele kõrgemat palka.

"Tegelikult see on regionaalpoliitiline küsimus, kui palju me tahame, et meie maakonnahaiglates oleks erialaspetsialiste, sest tegelikult see annab ju väärtust juurde kogu maakonnale. Seda enam, kui me saame meelitada kohale mõned arstid, kes püsivalt maakonda elama jäävad. See on oluline küsimus ja pigem peaks poliitiline suund olema sinnapoole, et seda soositakse sellist arengut," ütles Brause.

Tervishoiueksperdi Toomas Palu sõnul peavad maakonnahaiglad säilima, kuid küsimus on, mis tasemel ravi sealt edaspidi saab.

"Põhiväljakutse või probleem on aktiivravi ja kirurgiline ravi. Siin tulevad majanduslikud probleemid sisse ja kvaliteedi probleemid," ütles Palu.

Kuna haiglatele makstakse ravijuhtude alusel, siis väheseid ravides või üksikuid sünnitusi vastu võttes pole võimalik katta tekkivaid kulusid.

"Võtame kirurgia. Kirurg ei ole ainult kirurgiteenus, on vaja juurde anestesioloogi, on vaja laborit, diagnostilist radioloogiat ja valmisolekut 24 tundi ööpäevas, seitse päeva nädalas. Kvaliteedi pool sõltub ka mahtudest. Me kõik sooviksime, et meid opereeriks kirurgid, kes iga päev opereerivad, mitte üks kord nädalas," lausus Palu.

Palu sõnul on mõnes riigis kehtestatud ressursimahukatele teenustele lävendid, näiteks Leedus peab olema aastas 1100 kirurgilist protseduuri operatsioonisaalis, samas on Eestis haiglaid, kus selliseid lõikusi tehakse 150.

Haiglavõrku korrastades tuleb arvestada ka sellega, et juba praegu läheb osa inimesi otse suurhaigla tohtrite juurde.

"Need inimesed, kes Põlva haiglas abi otsiksid, neid on jäänud alla 10 000, sellise elanikkonna peal ei ole võimalik aktiivravi haiglat üleval hoida," ütles Palu.

Millist ravi maakonnahaiglates pakkuma hakatakse, otsustatakse lähiajal, aga üks on kindel, et tulesid seal lõplikult ei kustutata.