Juulis saabusid Eestile ja teistele NATO liikmesriikidele NATO uutest kaitseplaanidest lähtuvad väevõime eesmärgid ja kui need panna kokku Eesti kaitsetegevuse kavaga, siis on selge, et Eestil on vaja juurde soetada uusi võimeid, ütles Pevkur.

"Näiteks meil ei ole praegu väga palju Eesti kaitseväes olnud vajadust tegelda keemia- ja bioloogilise relvaga. Me oleme keskendunud sellele, et kui vaja, saame me seda päästeametiga jagada. Aga võib-olla on meil vaja seal mingisugune võimekus luua ja on veel ports võimekusi, mida ma kahjuks tõesti ei saa kõike kommenteerida. Aga teadmine on see, et nende uute võimete jaoks on vaja ka lisaraha," lausus Pevkur.

Uued plaanid on seatud aastani 2044. See, kuidas vajaminevat raha aastate vahel jagada, tutvustab Pevkur neljapäeval valitsuse istungil.

"(Rahavajadus) kõigub selles mõttes, et mõnel aastal on rohkem raha vaja, sellepärast et näiteks mingisugune võime on vaja luua meil aastaks 2039, aga selleks, et see 2039 olemas oleks, on raha vaja 2037. Ja siis läheb seal piik üles. Aga keskmiselt umbes neli protsenti võiks olla riigikaitsekulu, et me nendele NATO kaitseplaanidele vastaksime; kui me tahaksime saada absoluutselt (kõike), mida on praegu ette pandud," ütles Pevkur.

Pevkur tõi näiteks, et ideaalis võiks Eesti kaitseplaanis olla ka kopterid. "Aga meie näeme, et palju efektiivsem on kasutada selle sama efekti saamiseks FPV-droone ja loiteringi (varitsev ründemoon – toim.), mis seda summat oluliselt muudab," ütles Pevkur.

Kui aga Eesti lähtuks ainult sellest, mis NATO uude kaitseplaani esialgu on kirja pandud, tähendaks, et kaitsekulu võib lähiaastatel tõusta viie protsendini SKP-st.

"Kui me tahaksime lähtuda ainult kirjapandust, siis ma julgeksin arvata – loomulikult me ei tea, mis SKP teeb ja erinevaid muutusi absoluutnumbrites muutusi võib tulla – et jämedalt 4,5–5 protsenti (SKP-st), sinna vahemikku peaks olema kaitsekulu pikaajaliselt, et meil oleksid need soovitud võimed kõik olemas, mida NATO kaitseplaanides on antud," lausus Pevkur.

See tähendaks märgatavat tõusu praeguselt kolmelt protsendilt.

"Päris kahte (korda rohkem) ei ole, aga /.../ kui kolme protsendi asemel on kuskil 4,5–5 protsenti, aga selline poolteist korda (tõusu on) küll," ütles Pevkur.

Rahas tähendab see seda, et kui tänavu on riigi kaitsekulud 1,34 miljardit eurot, siis järgmisel 20 aastal uute eesmärkide saavutamiseks oleks aasta kohta vaja lisada 250 kuni 300 miljonit eurot.

"See on nii-öelda hädavajalik. Kui me tahaksime maksimaalset, siis me räägime tegelikult juba umbes poolest miljardist igal aastal juurde," lisas Pevkur.

Stoicescu: me ei pea ise kõike ostma

Riigikogu riigikaitsekomisjoni esimees Kalev Stoicescu märkis, et näiteks ründekopterite puhul peaks Eesti plaane tehes võtma arvesse võtta asjaolu, et Poola ostab neid sadakond, lisaks on Poolal olemas tankid.

"Me peaks endale selgemaid piire seadma, milline on meie ambitsioon ja võimekus. Kunagi me pidasime ulmeliseks teatud sõjaliste võimete soetamist, mida me oleme juba teinud – näiteks keskmaa õhutõrje – ja üha ulmelisemaks läheb. Ärme unusta, meil on 1,3 miljonit inimest ja meie SKP on pisut alla Euroopa Liidu keskmise. Me ei ole suurriik, kes suudab (hankida) kõikvõimalikke võimeid, varsti hakkame ka hävituslennukitest rääkima. Me peame üha rohkem jagama neid. Liitlastel on koptereid üksjagu ja nad võiksid neid eelpositsioneerida, siia piirkonda tuua. Me ei pea kõike ise tegema," lausus Stoicescu.

"Ma kasutan igat võimalust selleks, et meenutada, et riigikaitse ei ole ainult laskemoon, ründekopterid ja nii edasi. Riigikaitse on palju laiem ja seda me näeme ka riigikaitsekomisjonis riigikogus. Me räägime tsiviilpoolest, vaatame ka Ukrainale otsa. Me näeme, mida tähendab elanikkonna kaitse, kõik muud tsiviilvõimed. /.../ Ja see on see mõtlemine, millest me peame edaspidi lähtuma, et me investeerime mitte ainult mürskudesse ja sõjalistesse võimetesse, vaid ka laia riigikaitse tsiviilkomponenti," lisas Stoicescu.

Stoicescu ja Pevkur olid ühel meelel, et Eesti jaoks on kriitilise tähtsusega õhutõrje tugevdamine.

"Kui te küsite, mis õhutõrjes konkreetselt on vaja või õhukaitsesüsteemis tervikuna, siis ultra lühimaaga ei ole küsimust, lühimaaga ei ole küsimust ehk kuni kuus kuni seitse kilomeetrit on meil olemas, seda nii Piorunide kui Mistralidega. Sealt edasi on meil kohe tulemas keskmaa õhutõrje, mis on Iris-T baasil. See puudujääk, mis on tegelikult üle NATO kõikidel suur probleem, on ballistiline kaitsevõimekus ehk see võimekus, millega sa suudaksid mõjutada lendavaid rakette kuni 20 kilomeetri kõrgusel ja 150 kuni 200 kilomeetri kaugusel," lausus Pevkur.

Millised saavad olema lõplikud kokkulepped, selgub umbes aasta pärast.

"Konsultatsioonid liikmesriikide vahel jätkuvad. Seal on ka võimalikud sellised asjad, et näiteks teatud väevõimeid me liikmesriikide vahel jagame. Seetõttu lõplik heakskiit peaks tulema järgmise aasta suve teises pooles-sügise alguses ehk umbes aasta pärast peaks olema see koht, kus liikmesriigid on läbi konsultatsioonide ja erinevate arutelude ka poliitilise tasandil jõudnud sinnamaani, et ütlevad, et jah, nüüd on lukus," lausus Pevkur.