Kaitseministeeriumi kantsler Kusti Salm teatas kolmapäeval, et lahkub ametist. Ühe peamise põhjusena tõi ta välja 1,6 miljardit eurot, mis on Eesti kaitsekulutusteks hädavajalik, aga mida valitsus justkui ei ole suutnud leida. Mida teie arvate, kas Eesti hädavajalikuks kaitseks ja selle tagamiseks on praegu puudu 1,6 miljardit eurot?

Mina arvan seda, et Eesti riigikaitset tuleb igal juhul tugevdada. Ja me peame arvestama, et see on kollektiivkaitse, me ei kaitse ennast üksi ja meil on ka NATO
regionaalkaitseplaanid ja kõik see muu. Kui palju on tarvis juurde investeerida kaitses lähiajal ja kui palju on meil teisest küljest vaadates võimalik seda teha, neid ei ole erakonnad veel isegi hakanud tõsiselt arutama.

Miks? Sellepärast, et me oleme tule kustutamisega tegelenud juba kuid ja kuid, teinud väga palju samme, mis on osutunud äärmiselt ebapopulaarseks selleks, et riigi finantsolukorda natukenegi tasakaalu saada ja Eesti riigi maksevõimet parandada. Loomulikult on valitsuskoalitsioon ja terve riigikogu, kõik erakonnad väga hästi teadlikult julgeolekupildist, võimalikest riskidest ja ka mustadest stsenaariumitest.

Kui me nüüd räägime konkreetselt sellest 1,6 miljardist, mida on kaitseministeeriumi kantsler (Kusti Salm) nagu ka kaitseväe juhataja (Martin Herem) välja käinud, mis põhinevad nähtavasti mingitel kalkulatsioonidel ja stsenaariumitel, mida mina ei ole näinud siiani. Ma kutsusin kantsleri ja kaitseväe juhataja riigikogusse, kus me kohtusime turvaruumis ja ma loomulikult ei saa öelda, mida me seal arutasime, sest muidu ei oleks turvaruumis kohtumisel mõtet. See oli just nimelt selleks, et arutada ka tundlikke küsimusi avameelselt.

Ja ma ütlen ausalt, et mina ei saanud sellisel detailsuse ja täpsuse astmel selgitusi, kust see 1,6 miljardit täpselt tuleb. Sellepärast, et see on ka tähtis selgeks teha, mis summast me üldse räägime. Kas see on 1,2, 1,3, 1,6, 2 miljardit. Tähendab, sellisel tasemel selgituste alusel ei ole võimalik isegi rääkida sellest summast.

Kusti Salm ise tunnistas, et kukkus läbi ja ilmselt ta kukkuski läbi, sest ta ei suutnud adekvaatselt põhjendada seda vajadust otsustajatele. Kui ta nägi, et on vaja lisaselgitusi anda ilmselt ka kaitseministrile, kogu valitsusele, siis miks ta seda ei teinud sellisel juhul.

Mulle üldse (ei ole vastuvõetav) selline asjaajamise stiil, kui minnakse kohe ajakirjandusse rääkima, see on ju väga tundlik teema tegelikult, kas meil on piisavalt laskemoona, kui mitmeks päevaks ja nii edasi. Siin loeb ka Venemaa selgelt sellest välja, millisele stsenaariumile meie panustame, milleks me ettevalmistume ja millises seisus me oleme. Kas me peame neile kõike seda ette ütlema? Mulle selline stiil ei ole üldse aktsepteeritav, et hakkame siis ajakirjanduse kaudu avalikult arutama nii sensitiivseid riigikaitse asju. See ei ole minu jaoks lubatav.

Mis oli minu jaoks veel eriti hämmastav, on see, et kas Kusti Salm kui kantsler, niivõrd kõrge ametnik ei tunne piisavalt seadusi ja põhiseadust, et ta ei saa aru, kes on kes siin riigis, kes on kantsler, kes on riigikaitsekomisjoni esimees, kes on peaminister, kes on kaitseminister, kes on üldse keegi riigikogu liige ja nii edasi, kui palju vastutajaid siin tegelikult on kogu selles skeemis. Ja siis ta nagu valib mind välja, hand pick'ib ainsana nagu mingi peksupoisi, kellele suunata kogu oma viha. Me ei ela Põhja-Koreas ja mina ei ole mingi Kim Jong-un, kes ainuisikuliselt selliseid otsuseid teeb ja ütleb, et Kusti Salm, sa oled tore poiss, palun võta 1,6 miljardit. Nii need asjad ei käi.

Ja teiseks, veel kord rõhutan, et ta tsiteeris minu sõnu sellel istungil, riigikaitsekomisjoni istungil turvaruumis. Ja vähe sellest, ta tsiteeris neid, ma ei oska öelda, kas kahjuks või õnneks, valesti, moonutades neid. See on eriti lubamatu. Nagu ma ütlesin, mina ei avalda seda, mida me seal turvaruumis arutasime, sest seda ei saa teha lihtsalt. Ma kinnitan ainult seda, et mina, ka minu erakond ja tegelikult mitte keegi ei ole vastu sellele arutelule ja sellele, et Eesti riigikaitset tugevdada ja lisaraha suunata sinna. Aga veel kord: me peame detailselt ka teadma, millest me räägime, kust see summa tuleb, millega on see põhjendatud.

Kas te kujutate ette, et näiteks haridusministeeriumi kantsler ütleb avalikult ja valitsusele ja riigikogule, et haridusse on vaja mitte ainult kaks, vaid kolm miljardit panustada. Loomulikult, meil on haritud rahvast vaja ja ega meil ei ole ainult mürske vaja, meil on vaja ka haritud ja tervet rahvast, ka tervishoidu rahastada, ja siis ta toob lihtsalt üldiselt põhjenduseks, et meil on siin mingid plaanid ja et Eesti rahvas oleks rohkem haritud ja umbes niimoodi väga üldises plaanis. Ja siis me kõik ilusti lööme kulpi ja ütleme – palun võta miljard juurde. Nii need asjad ei käi. See ei ole isegi 1,6 miljonit eurot või 16 miljonit, vaid see on 1,6 miljardit eurot, millest me räägime. See on kolossaalne summa.

1,6 miljardit ei olnud piisavalt põhjendatud?

Absoluutselt. Absoluutselt. Ja et me oleme sellise kohustuse endale võtnud. Mina ei tea, kes on sellise kohustuse võtnud ja mille alusel, seda ma tahaks ka muidugi teada, aga nii nad väidavad. Ma arvan, et see vajab normaalset arutelu ja ma loodan, et kui on kaitseministeeriumil uus kantsler, me saame rahulikult maha istuda ja arutada neid asju ja näha ka. Meil on õigus seda näha ja kohustus ka, enne kui me rahvaesindajatena, riigikogu liikmetena otsuseid vastu võtame.

Jah, mina olen riigikaitsekomisjoni esimees, aga riigikaitsekomisjonis oli 10, nüüd on üheksa liiget. Igaühel on täpselt samasugune õigus oma arvamusele, oma seisukohale, oma hoiakule. Samamoodi on tal õigus tõstatada küsimusi. Mitte keegi seda teinud ei ole, järelikult see ei ole olnud liiga veenev siiamaani. Ja tänu sellele ka Kusti Salm kahjuks põrus ja, olgem ausad, mul on väga kahju sellest.

Ma olen 33 aastat Eestis tegutsenud välis-, kaitse-, julgeolekupoliitikaga kogu oma südamest, et Eestit üles ehitada ja kaitsta ja selline n-ö selgest taevast isiklik rünnak kaitseministeeriumi kantslerilt justnimelt minu vastu on äärmiselt nördimapanev ja üllatav.

Kuna kaitsekulutusi on vaja suurendada, siis kas see on 1,6 miljardit, on see rohkem või vähem, aga kuskilt peab see raha tulema. Kust see raha leitakse?

No vot siin ongi, ega kärbetest me vaevu leidsime 175 miljonit eurot, õigemini kärped olid ainult 100 miljoni ringis, kui ma ei eksi. Ei ole võimalik Eesti riiki nii õhukeseks viilida. Kas Kusti Salm oleks nõus, et ta vallandab pool oma ministeeriumit näiteks, nii nagu igal pool mujal riigiasutustes, selleks et sadu miljoneid kokku hoida, kui nii paljugi tuleb kärbetena välja? Ilmselt ei ole nõus. Nii et, ma ei tea, kuskil on ka kärbetel mingisugused piirid, ilmselt peab otsima veel ja mitte ainult kaitsekuludeks, vaid üleüldse Eesti finantsolukorra parandamiseks jätkuvalt.

Siis ega muid variante ei ole kui laenu võtmine ja kui mu mälu ei peta, siis paar nädalat tagasi oli olulise tähtsusega riiklik küsimus riigikogus, seal üks neljapäev, kus justnimelt neid küsimusi arutati. Seal olid väga head ettekanded, kuulasin, sealhulgas professor (Urmas) Varblaselt Eesti Pangast ja seal maaliti see pilt ikka
väga selgelt, kus me oleme, kust me tulnud oleme ja mis meid edasi ootab. Kuidas kulud on kasvanud väga palju ja tulubaas on paraku vähenenud.

Riigi laenukoorem on sealhulgas kasvanud. See ei ole muidugi kriitilises seisus, aga see ei ole ka... me võime, jah, öelda, et – ja siin palun arvestada, et ma ei ole väga suur finantsspetsialist, ma lihtsalt räägin nendes toonides –, et võib-olla see Eesti riigi võlakoorem ei ole nii tohutult suur võrreldes paljude teiste riikidega ka Euroopa Liidus, aga küsimus on maksevõimes lõpuks ja vaadates edasi aastale 2030 ja nii edasi.

Tulles tagasi selle laskemoonavajaduse ja lisakaitsekulude juurde, ma olen öelnud korduvalt, et me oleme väikeriik – 1,3 miljonit inimest –, meie SKP inimese kohta on ju veidi alla Euroopa Liidu keskmise, me ei ole kõige rikkamad, me kulutame ääretult palju, me teeme selle tohutu jõupingutuse. Aga mulle tundub, et mõne inimese silmis meie oleme nagu eraldi planeedil ja kaitseme ennast üksi.

Me räägime kollektiivkaitsest ja muideks, nii nagu ma Päevalehele kirjutasin vastulausena Kusti Salmi intervjuule, siis minul on väga selgelt kinnistunud see, mis kumab läbi tema jutu, läbi tema hoiaku, see kõhklus või kõhklemine selles, kas liitlased üldse jõuavad appi tulla Eestile hädaolukorras ja kriisi puhul, kui Venemaa peaks agressiooni alustama või kas nad üldse tulevadki. Minule ei ole selline hoiak absoluutselt vastuvõetav. Ja selline hoiak on ilmselgelt näha ka liitlastele ja muide ka venelastele ja ma ei usu, et see meile väga hea on.

Juba ka ennist sai korraks mainitud, et Salm väitis ka, et riigikaitsekomisjoniga kohtudes komisjoni juht olevat väitnud, et laskemoonapuudus on rohkem mitte niivõrd palju Eesti, kuivõrd meie liitlaste mure. Kas te kummutate selle väite? Kuidas kommenteerite?

Mina niimoodi ei öelnud. Mina tahtsin selgust saada, nagu ma ennegi ütlesin. Ja teiseks, mina küsisin, kui palju teeb Eesti selles suunas koostööd suurte liitlastega, kellel on palju suuremad (eelarved) – me räägime seal sadadest ja kümnetest miljarditest eurodest, mis on nende kaitse-eelarvet –, ja võrrelge meie oma 1,3 või 1,4 miljardiga, kellel on palju rohkem võimalusi ka soetada. Ma küsisin, kui palju te teete koostööd selles suunas, et me kaitseme ju mitte ainult iseennast, vaid ka neid ja ka nendel on kohustus panustada sellesse. Mitte nii, et kõik vaatavad pealt – Saksamaad ja Prantsusmaad ja kes veel –, kuidas Eesti maksumaksja, veri ninast väljas, paneb miljardeid eurosid laskemoona selleks, et venelasi tagasi tõrjuda ja siis nemad rahulikult kulutavad raha oma haridusele ja majandusele ja tervishoiule. See oli see, mida ma ütlesin.

Ja ma tuletasin ühtlasi meelde uuesti seda kollektiivkaitset, et igasugune visioon, nagu nemad räägivad visioonist, et me oleme suutelised üksi Venemaad heidutama sisuliselt ja üksi isegi Vene pealetungi tagasi lööma, et see on ulmejutt. Kas sellest saadakse aru, et NATO heidutab ja kaitseb kollektiivselt? See on ka see põhjus, miks me seal NATO-s oleme. Kui me ei usu sellesse NATO-sse, siis see on väga-väga halb. Mina küll usun oma liitlastesse ja teen nendega koostööd. Nad on ka Eesti pinnal olemas just nimelt, et Eestit kaitsta. Nii et kõik sellised varjundid, a la plaan B nagu EKRE endine ülemus rääkis ja nii edasi, tuleb prügikasti visata. Tuleb mõelda ainult kollektiivkaitsele.

Mind hämmastab teinekord, kui räägitakse Eesti riigikaitsest NATO-t ja liitlasi kordagi nimetamata. Kuidas see võimalik on?

See 1,6 miljardit on igal juhul suur summa ja Salm on ette heitnud, et siiani pole midagi tehtud. Kuna te ise ka kinnitasite, et kaitsekulutusi on vaja tõsta, siis miks ei ole seni siis aktiivsemalt selle nimel töötatud?

Mina ei tea, nende käest tuleb küsida. Iga kord, kui me oleme näinud vajadust, kui keegi rääkis Jaapanis, et on vaja kuus protsenti kulutada, miks ta Jaapanis pidi seda ütlema, miks ta ei võinud tulla riigikaitsekomisjoni ette seda ütlema? Siis me oleme kutsunud välja, palun selgitage. Nad ei selgita piisavalt.

Pealegi on ka omaenda initsiatiivi võimalus olemas, et nad siis annavad teada riigikaitsekomisjonile, et tahavad tulla meie juurde, meiega rääkima. Meil on võimalus ka teisipäeviti, näiteks kui aeg on piiramatu, istuda kas või neli-viis-kuus
tundi järjest, arutada neid asju. Võimalusi on olnud piisavalt, aga neid ei ole kasutatud.

Ühte asja ma tahan kindlasti rõhutada siinjuures riigikogu liikmena ja riigikaitsekomisjoni esimehena, et kui need täiendavad sõjalise riigikaitse kulud on väga adekvaatselt ja selgelt meile esitatud ja põhjendatud, seal ei ole küsimusi, kui see suur summa on – võib-olla tuleb välja, et on 1,4, 1,8, me ei tea – ja kui erakonnad on maha istunud ja leidnud võimaluse, kuidas seda rahastada, ka valitsuskoalitsioonis, aga mitte ainult valitsuskoalitsioonis, sest see on pikaajalise mõjuga asi, siis mina olen raudselt poolt, selles ei ole üldse küsimustki.

Aga mina ei leia, et praeguses seisus ise omamata selget pilti päris, et mina hakkan samamoodi käituma, et avalikult nõuan, et andke 1,6 miljardit. Ma näeksin ise nagu kloun välja, kui ma ise ei tea mitte midagi sellest oluliselt. Kui ma hääletan millegi poolt, siis ma pean olema veendunud, et see on õige asi ja ma pean ka aru saama, mille poolt ma hääletan. See on väga suur summa, ei ole väikene asi.