Õhkrelvast kuuli pähe saanud mehe juhtumi uurimine on tupikus
Eelmise aasta suvel tabas tundmatu inimene Alanit õhkpüssist pähe nii täpselt, et kuul jõudis sügavale ajusse, kuid üle kuu koomas veetnud noormees tõusis uuesti jalule ning hakkas taas rääkima ja nägema. Aasta hiljem on aga kuritöö uurimine tupikus.
Alan Švets sündis Eestis ja elas esimesed 10 aastat Ida-Virumaal. Kuna töö sai seal otsa, kolis lapsi üksi kasvatanud ema Oksana Švets Alani ja temast kuus aastat vanema õega Inglismaale. Sest saadik pendeldas noormees kahe riigi vahet – lõpetas gümnaasiumi Eestis, aga tööle hakkas Inglismaal, kus tegeles koos õemehega ehitusega. 2022. aasta sügisel otsustas ta kodumaale naasta ja asutada siin ehitusfirma.
Selleks hetkeks seitse kuud Eestis viibinud Alan läks saatuslikul päeval – laupäeval, 22. juulil – tüdruksõbra sõbranna sünnipäevale, mida tähistati RMK telkimisalal Peipsi põhjarannikul. Alan ja tema neiu saabusid Uusküla puhkealale teistest paar tundi hiljem, pisut pärast kella 20 õhtul. Muu hulgas kuulsid nad, et pidulised pidid kolima teisele lõkkeplatsile, sest eelmises kohas tekkis tüli ühe teise seltskonnaga.
Alani seltskonnas oli kaheksa inimest – kolm noormeest ja viis neidu. Nädalalõpule kohaselt viibis paarisaja meetri raadiuses lõkkeplatsidel veel rahvast, aga mingit kontakti või probleeme tunnistajate sõnul kellegagi polnud.
Kui hakkas hämarduma ja jahedaks minema, otsustas seltskond lõkke süüdata ja korjata hagu. "Ma ei mäleta lõket ennast, aga tuli oli juba üleval, sest sellest on juba video. Lõke oli sel hetkel üleval," meenutas Alan.
Seega on säilinud video, mis tehti vaid mõni minut enne saatuslikku hetke: muusika mängis, tüdrukud tembutasid, noortel oli lõbus, Alan oli üks, kes püüdis lõket ergutada. Selles olukorras ei kuulnud keegi lasku, seda enam, et kõik olid ka juba alkoholi tarbinud.
Järsku kukkus Alan otsekui niidetult maha. "Kõrvades kõlas terav heli, ma kukkusin ning arvasin, et mulle kukkus oks pähe," kirjeldas Alan.
"Võrreldes tulirelvaga selline plaksatus – kui te spordivõistlustel kuulete, on sellised plaksatused –, siis kui muusika mängib, inimesed pidutsevad, seda ei ole kuulda," selgitas Viru ringkonnaprokuratuuri prokurör Liina Pikma.
"Isegi valu ei tundnud, ainult kukkusin nagu nokaudis. Jäi ainult kuulmine. Kuulsin, kuidas sõbrad rääkisid, tõstsid mind püsti. Osutasid mulle abi," meenutas Alan.
Häirekeskus sai kõne kell 00.15. Kümmekonna minutiga saabunud kiirabi viis teadvuse ja teadvusetuse vahel kõikuva kannatanu, kellel oli pea verine ja kuklas pisike kriim, Ida-Viru keskhaigla erakorralise meditsiini osakonda. Alles kompuutertomograafias selgus olukorra tõsidus: õhkrelva kuul oli läbinud kukla pehmed koed, möödunud mõne millimeetri kauguselt väikeajust ja jäänud pidama ajju paar millimeetrit tasakaalukeskusest.
Inglismaal elav Alani ema Oksana kuulis asjast vastu hommikut. "Kõlas uksekell, ma võtsin telefoni kätte ja nägin, et kell on neli hommikul Inglise aja järgi. Mulle tundus see väga imelik. Avasin ukse, trepikojas seisis mu tütar, lapselaps süles ja teatas – ema, Alan on reanimatsioonis, kuul peas," kirjeldas ta.
Kannatanu viidi kunstlikusse koomasse ja transporditi Virumaalt Tartu Ülikooli Kliinikumi. Südapäeva paiku istusid Alani ema ja õde Londonis lennukisse ja olid kell 20 õhtul Tartus.
"Sel ajal, kui me lendasime ja sõitsime, rääkisime juba Tartu arstidega. Kaks korda räägiti mulle, et võimalik on letaalne lahkumine. Arstid Tartust, kui autoga sõitsime, rääkisid – kui ta on veel elus, siis teeme seda ja seda," rääkis Oksana.
Alani imeline paranemine
Noormees elas esimese operatsiooni ja öö üle. Arstid otsustasid jätta kuuli sinna, kus see on, sest selle eemaldamine olnuks isegi ohtlikum.
Kuna ema ja õde kolisid Eestisse ja mõni pereliige oli kogu aeg valves, on Alani imeline paranemise teekond hästi dokumenteeritud.
"Sa lihtsalt palvetad. Palvetad hommikust õhtuni ja mõtled ainult sellest, et ta ellu jääks. Ja umbes kahe nädala jooksul oli üles ja alla, üles ja alla. Polnud stabiilset seisundit. Jah, ta ärkas, ta ei saanud rääkida, sest oli intubeeritud, aga oli võimalik suhelda nutiseadme abil, mis reanimatsioonis oli. Märkide ja pilguga. Kätega," kirjeldas Oksana.
"Kui ma ärkasin, siis poolt keha mul lihtsalt polnud. Ei liikunud, ei rääkinud. Hingasin halvasti. Peale kuuli oli mul terve bukett (probleeme)," sõnas Alan.
Alan elas muu hulgas üle kopsude kunstliku ventileerimise, verejooksu, meningismi, kahepoolse kopsupõletiku, trombi kopsuarteris, trahheostoomia, gastrostoomia, aga organism pidas vastu. 34 päeva pärast vigastada saamist oli vahetu oht möödas ja ta viidi intensiivravi osakonnast taastusravi osakonda.
Juhtum jõudis esimest korda ka avalikkusse, sest oli nii õiguskaitse kui ka arstikunsti vaatest haruldane.
"Ajutrauma laskevigastused – see suremus tegelikult juba haiglaeelselt on väga suur, umbes 90 protsenti tegelikult haiglasse ei jõua. Tema jõudis ja see on väga hästi. /.../ Üks meie meeskonna liige on ka neurokirurg ja neurokirurgid konsillaarselt otsustasid, et see kuul asub sellises piirkonnas, et selle eemaldamine ei ole ohutu," kirjeldas intensiivraviarst Kadri Rõivassepp 2023. aasta 7. septembril "Ringvaates".
Uurimine on jõudnud tupikusse
Sellal kui arstid võitlesid Alani elu eest, tegeles politsei uurimisega. Esimene versioon on ilmne.
"Jah, umbes tund enne meie saabumist /.../ seal oli kaklus, üks inimene minu seltskonnast läks teise inimesega tülli ja muidugi on kahtlus selle inimese suhtes, kellel nägu katki löödi, et ta võis tagasi tulla ja otsustas kätte maksta, sest minu seltskonna inimene on minuga umbes üht kasvu ja meil mõlemal oli valge T-särk. Täiesti võis segi minna," rääkis Alan.
Uurimist juhtinud Viru ringkonnaprokuröri Liina Pikma sõnul kontrolliti versiooni põhjalikult ja nii tunnistajad kui ka tõendid, sealhulgas valvekaamerate pilt maanteel näitab, et kakluse vastaspool lahkus mitu tundi enne laskmist piirkonnast ega naasnud.
"Tõepoolest, see isik selleks momendiks oli sealt lahkunud ja me ei tuvastanud, et ta oleks mingi muu sõidukiga, mis meile teadolevalt võiks olla tema kasutuses, sinna tagasi läks," ütles Pikma.
Abi pole ka ballistikast. Esiteks on konkreetne kuul endiselt noormehe ajus, teiseks ei jäta pneumorelv kuulile niikuinii iseloomulikke jälgi, mis aitaks relva tuvastada.
Sündmuskohal avastati puudest veel õhupüssi kuule ja ühelt Alani seltskonna sõidukilt kahtlased täkked, mis viitab, et laske oli rohkem.
"Kahjuks ei ole saanud teha selles asjas ka ballistilist ekspertiisi ja see sõltub ka sellest õhkrelva tüübist, kui kaugelt sai inimene teha lasu, mis tabas kannatanut. Kuna meil ei ole teada seda relva, siis kahjuks ei ole saanud ka hinnata, kui kaugel või see isik seista lasu momendil," selgitas Pikma.
Mõni nädal pärast tragöödiat kerkis esile järgmine niidiots. Selgus, et varem samal päeval viibis samas kandis kolmas seltskond, kellel oli kaasas õhupüss ja kes seda ka märki laskmiseks kasutas. Politsei sai relva kätte ja kuulas nad üle, kuid tunnistajad kinnitasid, et lahkusid mitu tundi varem ja ka püssi ekspertiis ei andnud eelmainitud põhjustel midagi.
Tagatipuks valgustati läbi ka Alani enda minevik – kas keegi võis tahta konkreetselt talle halba.
"Me oleme uurinud, kas sellel kannatanul on olnud mingisuguseid vihavaenlasi. Kuna tal tekkis Eestisse tagasi tulles – ta elas varem Inglismaal – neiu, siis kas seal võib olla mingi armukadeduse pinnal teema. Seda me ka ei tuvastanud. Tõepoolest, sellel isikul ei olnud menetluse käigus tuvastatud, et tal oleks mingeid vihavaenlasi siin Eestis jõudnud tekkida," rääkis Pikma.
Arvestades ka seda, et sellisest relvast sellistes tingimustes meelega inimese pähe tabamiseks oleks vaja erakordset täpsuskütti, kalduvad asjaosalised uskuma, et tulistati seltskonna suunas, kes võib-olla häiris valju pidutsemisega, ja just Alani tabamine oli loterii.
"Kas ma sain juhuslikult pihta? Ma arvan, et juhuslikult. Aga kas tulistati tahtlikult? Ma arvan, et tahtlikult," ütles Alan.
"Raske on öelda, mis see konkreetse asja puhul oli. Aga ma võin öelda küll seda, et õhkrelvadega on olnud selliseid intsidente küll, kus inimesed nii kainena kui ka alkoholijoobes lähevad, mõtlevad, et hirmutavad kedagi ja siis tagajärjed on tegelikult rasked," tõdes Pikma.
Alan: üles tunnistamine on ägedam kui varjamine
Videokaadrid Alani raviteekonnast on liigutavad. Esimene iseseisev söök, esimene viimine õue, esimesed kobavad sammud, harjutused kastanite ja käbide korjamisega, et taastada motoorika ja koordinatsioon. Kui noormees lõpuks kolm kuud hiljem kliinikumist lahkus, olid tänu- ja rõõmupisarad silmis nii patsiendil kui ka personalil. 22. oktoobril tähistas Alan oma 23. sünnipäeva juba kodus lähedastega.
Vähesed teevad sellise vigastusega läbi sellise paranemise, aga Alan pole siiski 100 protsenti terve.
"Kõik, mis on võimalik taastada, on taastunud. Hetkel on mul suured probleemid silmadega, pidev peapööritus ööpäev läbi, puudub täielikult vasaku käe tundlikkus, mitte midagi ei tunne. Ja jalad ei liigu korralikult kuni põlvedeni," loetles Alan.
Alanile on määratud täielik töövõimetus, aga ta jätkab taastusravi ja püüab elada võimalikult täisväärtuslikult, muu hulgas omandab arvutiprogramme ehitusprojektide koostamiseks.
Kuritöö, mis jättis talle jälje tõenäoliselt elu lõpuni, on aga aasta hiljem lahenduseta.
"Muidugi ma tahan, et inimene üles leitaks. Eelistatavalt, et ta tuleks ja üles tunnistaks. See on ägedam kui varjata. Tunnistada oma süüd. Sest tal vedas selles osas, et ma jäin ellu," sõnas Alan.
"Ma arvan, et see inimene teab, mida ta korda saatis. Ma ei tea, kuidas ta sellega elab ja võib-olla tahab ta hinge kergendada ja elada rahuliku hinge ja puhta südametunnistusega," ütles Alani ema Oksana.
Kui kellelgi on mingit infot, mis sellel õhtul juhtus ja mis võib kaasa aidata uurimisele, siis palub politsei võtta ühendust kas üldnumbril 112 või e-posti aadressil [email protected].
Toimetaja: Merili Nael
Allikas: "Pealtnägija"