Ehkki valimistel otsustatakse, kas USA 47. presidendiks saab praegune asepresident ja Demokraatliku Partei kandidaat Kamala Harris või korra juba presidendina valitsenud (2017-2021) Vabariikliku Partei kandidaat Donald Trump, on tegemist siiski kaudsete valimistega. Seda seetõttu, et presidendivalimiste käigus selguvad osariike esindavad valijamehed, kes otsustavad 17. detsembril peetavas valimiskogus, kellest saab USA järgmine president ja asepresident.

Osariikide valijameeste arv on kindlaks määratud vastavalt osariigi rahvaarvule. Enim valijamehi (54) saab 538-liikmelisse valimiskogusse lähetada California osariik, talle järgnevad Texas (40) ja Florida (30). Rohkem kui poole osariikide valijameeste arv jääb siiski alla 10 ning seitsmel osariigil on ainult kolm valijameest.

Presidendiks saamiseks peab kandidaadi poolt hääletama vähemal 270 valijameest.

Sellise valimismehhanismi juures on aga oluline, et valijamehi ei jaotata osariigis vastavalt kandidaatidele antud häälte osakaalule, vaid osariigis valimised võitnud kandidaat saab kõigi selle osariigi valijameeste hääled. Ehkki valijameestel on keelatud hääletada teise kandidaadi poolt kui osariik otsustas ja üldjuhul nad seda ka ei tee, on siiski mõnel korral juhtunud, et nad hääletavad oma osariigi otsuse vastaselt. Pole siiski teada, et see oleks muutnud üleriiklikku valimistulemust.

Enamik USA osariikidest on pikka aega toetanud kas demokraatide või vabariiklaste presidendikandidaati – üldjuhul on läänerannikul ja riigi kirdenurgas paiknevad osariigid toetanud demokraate (partei tunnusvärvi järgi sinised osariigid), riigi keskosas ja lõunas asuvad osariigid vabariiklasi (nn punased osariigid). Praeguste arvestuste järgi oleks Harrist toetavate osariikide häälte koguarv 239, Trumpi toetavate osariikide valijameeste koguarv aga 206.

Kümmekond osariiki on siiski sellised, kus valijate otsus on olnud muutlik ning kus ka praeguste valimiste eel ei ole teada, kuhu poole osariigi toetus kaldub – selliseid osariike nimetatakse kaalukeeleosariikideks.

Seekordsetel valimistel on kaalukeeleosariigid (inglise keeles swing state või battleground state) Pennsylvania (19), Georgia (16), Põhja-Carolina (16), Michigan (15), Arizona (11 valijameest), Wisconsin (10) ja Nevada (6). Neil osariikidel on kokku 93 häält ehk pisut üle kuuendiku valijameeste koguarvust.

Sellise valimissüsteemi tõttu ei peeta ka niivõrd oluliseks presidendikandidaatide üleriikliku toetuse uuringuid, vaid konkreetsetes kaalukeele-osariikides valitsevat olukorda, kuna üldise valimistulemuse võivad otsustada just nende osariikide tulemused. Viimast ilmestab allolev graafik, kus saab igaüks legendil eri osariikide peale klõpsates vaadata, milline kombinatsioon ühele või teisele kandidaadile edu toob.

Kuna vahed on väikesed, võib nii Trumpile kui ka Harrisele piisata vaid mõne niinimetatud sinise müüri moodustavate vanade tööstuspiirkondade, sealhulgas Wisconsini, Michigani ja Pennsylvania osariikide toetuse võitmisest. Seda aga vaid juhul, kui nad suudavad enda poolele kallutada paar lõunapoolsemat nn päikselist osariiki: Georgia, Lõuna-Carolina, Arizona ja Nevada.

Harris võidaks kõige sirgjoonelisemalt, kui teda toetaks Wisconsini, Michigani ja Pennsylvania valijate enamus ja vähemalt üks Nebraska valijameestest, kellega saab ta arvestada küsitlustulemuste põhjal. Sellisel juhul poleks vahet, kui Harris kaotaks ka kõigi lõunapoolsete osariikide toetuse – ta võidaks Trumpi kahe häälega: 270:268.

Trumpi saadaks edu, kui tema poolt hääletaks Pennsylvania, Põhja-Carolina ja Georgia. Sellisel juhul võidaks tema Harrist kahe häälega: 270:268. Seda muidugi juhul, kui tema poolt hääletab ka üks Maine'i osariigi valijameestest, millele viitavad tugevalt küsitlustulemused.

Mõlemal juhul saaks määravaks Pennsylvania elanike arvamus. Tähelepanuväärsena on aga hääletanud Pennsylvania, Michigani ja Wisconsini osariik alates 1988. aastast ühes taktis. Samas on endiselt võimalik, et Harrist või Trumpi saadab edu kõigis kaalukeeleosariikides.

Pikk ajalugu

USA presidendivalimiste ajalugu ulatub enam kui kahe sajandi taha, aastatel 1788–1789 toimunud valimistel osutus valituks George Washington. Järgnenud valimistel on pääsenud riigitüüri juurde 46 presidenti, kes olnud Barack Obama kõrvale jättes kõik Euroopa päritolu valged mehed. Kui vabariigi algusaastatel osutusid valituks ka sõltumatud kandidaadid või väiksemate parteide esindajad, siis hiljem kehtestasid end selgelt vabariiklaste ja demokraatide partei kandidaadid. Nende ridadest on tulnud president vastavalt 19 ja 16 korral.

Ligi pooled presidendid on teinud oma kampaaniat või tööd piisavalt hästi, et neil on õnnestunud saada valijate enamuse toetus ka teisel korral. Kurioosumina sai Franklin Roosevelt 1930. aastate ülemaailmse majanduslanguse ja teise maailmasõja tuules presidendiks neli korda järjest. Võimu tsentraliseerimise hirmus kehtestas Kongress pärast teda piirangu, misjärel võis teenida iga president vaid kaks ametiaega.

Ametisse astudes on presidentide vanus jäänud enamasti 50–60 aasta vahele. Theodore Roosevelt astus ametisse aga juba 42-aastaselt ja praegune president Joe Biden alles 78-aastaselt.

Nii Donald Trump kui ka Kamala Harris erinevad oma tausta poolest enamikust varem valituks osutunud presidendikandidaatidest. Teist ametiaega taotlev Trump on tuntud laiemale avalikkusele oma ettevõtlustausta ja tugeva, maailmaareenil USA huvid esikohale seadva rahvusliku suunitluse poolest. Harris on seevastu jurist ning endine California peaprokurör, olles esimene mustanahaline ja Lõuna-Aasia päritolu asepresidendi rolli täitnud naine.

Trumpi kampaania on keskendunud riigi majanduse tugevdamisele ja Ameerika positsiooni hoidmisele rahvusvahelisel areenil, rõhutades traditsioonilisi ja konservatiivsemaid väärtusi. Lisaks on Trump lubanud karmistada rändepoliitikat, sealhulgas tõhustada piiride kaitset ja kiirendada dokumenteerimata sisserändajate väljasaatmist.

Kamala Harris keskendus oma kampaanias sotsiaalsele õiglusele ja keskklassi perede toetamisele. Kuigi tema seisukohad rändepoliitikas ja lõunapiiri turvalisuse osas on olnud demokraatliku partei põhivoo eelnevatel aastatel valitud suunast pragmaatilisemad, toetab ta laiemat sisserändereformi ja rõhutades vajadust humaanse lähenemise järele. Oma kampaanias keskendus Harris naistele abordiõiguse kindlustamisele ja mobiliseeris toetajaid nägemusega demokraatliku õigusriigi kadumisest.

Selgust ei saabu nii pea...

Eesti aja järgi suletakse USA viimane valimisjaoskond Hawaiil 6. novembril kell seitse hommikul. Eelnevatele valimistele järgnenu põhjal ei pruugi selguda valimiste võitja samal päeval ega isegi samal nädalal. Kaalukeeleosariikides võib olla vahe kandidaatide toetuses sedavõrd väike, et otsustavaks võivad saada tuhandete inimeste hääled, mis moodustavad häälte üldarvust vaid murdosa.

Teisisõnu võidakse nõuda väikese vahe korral nende ülelugemist. Mõnes osariigis toimub häälte ümberlugemine juba automaatselt, kui vahe kandidaatide tulemuses on väga väike. Lisaks loetaks mitmes osariigis posti teel saabunud hääli ka valimispäevale järgnevatel päevadel, mistõttu võib lõpptulemuse kinnitamine viibida.

Viimaks võib analüütikute hinnangul liikuda praegustel valimistel valimiskomisjonidele tavapärasest rohkem kaebusi. Viimaste peaeesmärk on aeglustada valimistulemuste väljakuulutamist. Tulemusi võivad vaidlustada nii kandidaadid, parteid kui ka teatud juhtudel eraisikud, kui nad suudavad tõestada kahtlusi hääletamise või häälte lugemise protsessi õigsuses.

Punnseisu ennetamiseks võttis Kongress 2022. aasta lõpus vastu seaduse, mis kohustab osariike tulemusi välja kuulutama 11. detsembriks. Seejuures lasub ainuvastutus osariigi kuberneril. Kui nad seda määratud ajaks teha ei suuda, hakkavad selgust looma kohtud. Uut seaduslikku raamistikku pole aga kunagi proovile pandud.

Aastal 2016, Donald Trumpi võidu järel tekitas rohkelt vaidlusi ja rahulolematust ka tõik, et kuigi Hillary Clinton sai valimistel rohkem hääli, võitis Trump valijameeste kogus 77 häälega.

Aastal 2020 võttis valimistulemuste selgumine aega veelgi kauem, sest tavapärasest rohkem inimesi hääletas koroonapandeemia tõttu posti teel. See tekitas taas pingeid ja andis hoogu spekulatsioonidele, et toimunud on valimispettus. Kuigi huvi posti teel hääletamise vastu jääb sel aastal ilmselt leigemaks, võtsid mitmed osariigid vastu seadusi, mis võimaldab posti teel saabunud häälte lugemisega algust teha juba enne valimispäeva.

Muutuvad valijad

Osariikide lõikes on ameeriklaste toetus demokraatide ja vabariiklaste kandidaatidele viimase 50 aasta jooksul märkimisväärselt muutunud, peegeldades USA poliitilise maastiku ümberjoondumist. 

Vabariiklasest presidendi Richard Nixoni tagasiastumiseni viinud Watergate'i skandaali toel suutis demokraadist Jimmy Carter võita 1976. aastal ka mitmes lõunaosariigis, mis olid toetanud eelnevalt vabariiklasi. Järgnenud kümnendil, eelkõige Ronald Reagani võidu järel, langesid need aga taas vabariiklaste kätte. Mõne erandiga on hääletanud see sotsiaalselt konservatiivsem piirkond vabariiklaste poolt sellest ajast saadik.

Demokraatide jaoks saabus oluline muutus koos Bill Clintoniga, kes suutis võita lubadustega majandusreformidest ja keskklassi perede toetamisest Kesk-Lääne tööstuspiirkondade valijate toetuse, sealhulgas Michiganis ja Pennsylvanias. Samuti õnnestus muuta demokraatidel 1992. aastast enda tugipunktiks läänerannik, eelkõige California osariik, mis oli hääletanud paari erandiga vabariiklaste poolt alates 1950. aastatest.

Sajandivahetusel hakkasid valimiseelistuste puhul mängima üha tähtsamat rolli lõhe haridustasemes ja elukohas. Kesk-Lääne maapiirkondades ja riigi lõunaosas, näiteks Texases ja Alabamas kasvas vabariiklaste toetus veelgi. Riigi kirdeosas ja rohkem linnastunud piirkondades kogusid üha rohkem toetust aga demokraadid.

Viimastel valimistel võis näha mõningaid uusi suundumusi. Näiteks on kasvanud demokraatide toetus Arizonas ja Georgias, mis olid varem vabariiklaste kantsid. Aastal 2020 suutis demokraatide kandidaat Joe Biden võita mõlemas osariigis. Demokraadid on kaotanud samas toetust mustanahaliste seas ja sinikraedest töölisklassi hulgas. Aastal 2016 suutis võita Donald Trump nii Pennsylvanias, Michiganis, Wisconsinis kui ka Põhja-Carolinas, mis olid toetanud demokraate alates 1990. aastatest.

Tulevikku vaadates kasvab lõunaosariikide linnastunud piirkondades ja Lõuna-Floridas toetus demokraatidele. Osaliselt on selle taga lõhe haridustasemes ja sissetulekutes, teisalt aga ka ladina-ameerika päritolu valijad, kes kalduvad toetama demokraate.