Peep Vassiljevit võib nimetada kahekordseks fosforiidisõja veteraniks, sest ta on läbinud fosforiidikaevandamisevastase võitluse nii 1980. aastate lõpus kui ka 2010. aastate alguses. Intervjuus ERR-ile ütles vallavanem, et ta loodab 14. novembril riigikogus toimuval seminaril suurendada riigikogulaste teadlikkust fosforiidiuuringute teemal.

Sel nädalal saadeti Rakvere valla eestvedamisel kliimaministeeriumile seisukohad keskkonnatasude seaduse ja maapõueseaduse muutmise seaduse eelnõu väljatöötamiskavatsuse (VTK) kohta. Mis on teie suuremad murekohad kogu selle protsessi puhul?

Põhimure on selles, et protsess on ülikiireks viidud. Kindlasti tuleb rohkem mõelda ning alles siis otsustada ja tegutseda. Praegu käib kaks paralleelset ja väga kiiret protsessi.

Üks on see seadusloome pool, millele te viitasite, ehk ministeeriumilt tuli kuu aega tagasi kahe seadusemuudatuse eelnõu pluss kontsessioonimehhanismi VTK.

Teine protsess on see, et minu andmetel võetakse kümmekonna päeva pärast Aru karjääris suuri proove: 25 tonni fosforiiti ning kaks tonni argelliiti ja glaukaniitliivakivi. Ja kohe läheb see jagamisele välisfirmadega, kellega peaks kohe-kohe ka lepingud sõlmitama. Nemad peavad juba järgmise aasta lõpuks avaldama oma arvamused, mida kajastatakse geoloogiateenistuse raportis. Ja juba 2026. aasta jaanuaris läheb see teema valitsusele otsustamiseks.

Meie mureteema on see, et selle protsessiga ei ole kaht väga olulist valdkonda käsitletud. Üks on keskkonnateemad. Meid rahustatakse, et tegeldakse hüdrogeoloogiaga. Jah, kaevudesse on pandud kontrollmõõteriistu ja jälgitakse hüdrogeoloogiat, aga keskkonnateema on komplekssem ja laiem teema.

Teine on sotsiaalmajanduslik pool. Mis saab meie põllumaadest, mis saab inimeste kodudest ja nii edasi – see on niivõrd lai spekter. Meid rahustatakse, et nende küsimustega tegeleb geoloogiateenistus.

Kui ma olen suhelnud geoloogiateenistusega, siis nemad ütlevad, et neil on küll üks inimene, kes keskkonnateemaga tegeleb, kuid meie andmetel ei ole ta kõige tugevam ekspert. Sotsiaalmajandusliku poolega ei tegele mitte keegi.

Nagu ma ütlesin, protsessiga on kiire, aga kuidas saab valitsus 2026. aasta jaanuaris otsustada, kui ei ole eelnevad analüüsid tehtud – see otsus tehakse emotsiooni pealt.

Lisaks veel see, et kindlasti kõigile terendavad miljardid, räägitud on sealt saadavast 5,6 miljardist, aga keegi ei ole läbi rehkendanud, mis on nende miljardite teine pool.

Te siis arvate, et see ei ole mõistlik, mida räägib praegu kliimaministeerium, et nad vaatavad selle esmase uuringu pealt, kas teemaga on mõtet edasi minna. Teie arvates peaks olema kohe alguses põhjalikumad uuringud, enne kui järgmist sammu otsustada.

Absoluutselt, ei ole mõtet otsustada ilma keskkonnamõjude hindamist koostamata, mis kompleksselt vaataks keskkonnateemasid ja muid aspekte. Ja teine on just seesama sotsiaalmajanduslik pool. Enne kui saab ju midagi otsustada, peavadki olema selle mündi mõlemad pooled läbi arvutatud ja emotsioonid kõrvale jäetud. Võib-olla selgub, et fosforiidi kaevandamine on hoopis miinusprojekt, mitte ei too neid miljardeid Eesti riigieelarvesse.

Seda tuleb vaadata pikas perspektiivis ja vaates. Praegu püütakse inimesi rahustada, nii avalikkust kui valla inimesi, et me ju räägime ainult Aru karjääri kaevandamisest. Seal on tõesti juba lubjakivi kaevandatud ja suur osa maapõuest ära rikutud. Ma usun, et see ei ole kindlasti nii valuline teema meie keskkonna jaoks ja meie ümbruskonna inimeste jaoks. Aga selle suurus on ainult 9,66 ruutkilomeetrit.

See on üks kümnendik Toolse maardlast, mille suurus on 101 ruutkilomeetrit, kus elab üle tuhande inimese ning kus on erinevaid ettevõtteid. Me peame ikkagi vaatlema kogu selle Toolse maardla tulevikku ning seal paiknevate inimeste tulevikku ja seal tekitatud kahju meie ettevõtlusele, meie põllumajandusettevõtlusele, meie inimeste tulevikule.

Ma tõmban tihti ka paralleele Eesti põlevkiviga. Kui 1918 alustati Eesti põlevkivi kaevandamisega Pavandus ja Järvel, siis praegu on ju see ala hoopis suurem.

Kindlasti – mida ma palun ka veel kord kliimaministeeriumil ikkagi mõelda – on allmaakaevandamise variant. Praegu räägitakse ainult lahtisest karjääriviisilisest kaevandamisest. Ma usun, et inimesed ei kujuta ette, kui Virumaale tekiks 101 ruutkilomeetri suurune auk. Ning inimesed kaotavad oma kodud ja kõik muu.

Võib-olla oleks siis üldse mõttekam oodata, kuni kogu tehnoloogia areneb edasi.

Seda ma kogu aeg ka rõhutangi, et siin oleks vaja arvestada kahe asjaga. Üks on seesama, et kaevandamise tehnoloogia muutub. Ma olen ise välja pakkunud, et pigem uurida võimalust hüdromenetlusega fosforiiti väljata või roboteid kasutada, et me ei rikuks maapõue igaveseks ajaks ära.

Teine teema on tehases sellesama fosforhappe ja teiste strateegiliste elementide kättesaamine. Selleks on praegu põhiliselt kaalumisel väävelhappe tehnoloogia. Jah, natuke on räägitud ka soolappe tehnoloogiast, aga enamik maailmas kasutab ikkagi väävelhappe tehnoloogiat. Meie puhul on eriti murettekitav, et sel viisil tekib tohutus koguses jäädet, mille nimi on fosfokips ja mis sisaldab radioaktiivseid elemente.

Ma ei taha inimesi hirmutada, aga kui siia Rakvere külje alla või Kunda külje alla tekib tohutu fosfokipsimägi, mis on radioaktiivne, siis ma küsingi: kes on nõus siia Lääne-Virumaale elama jääma? Kas see on mõistlik tegu, kus on miinusmärgiga arvutused?

Ministeeriumile saadetud kirjast võib lugeda etteheidet, et negatiivsete teemade puhul on kiputud silmi kinni pigistama.

Ma ei ole ausalt ammu ühtegi sellist VTK dokumenti või seaduseelnõu näinud, kus oleks nii põhjalikult ära toodud kasumlikkus, kus on miljardid lausa euro täpsusega ära toodud. Väga lihtne on selliste summadega manipuleerida. Aga veel kord: hästi oluline on ka see teine pool ära analüüsida ja samamoodi arvutus ära teha, meil ei ole praegu nii kiire.

Ma saan aru, et meil on eelarve defitsiit praegu hästi suur. Aga olgem ausad, kui 2026. aasta jaanuaris valitsus otsustab, et lähebki kohe kaevandamiseks, siis iga kaevanduse rajamine võtab ise seitse-kaheksa aastat aega. Kuigi meie teada tahetakse karjääri rajamist alustada juba 2031. aastal.

Pigem ikkagi panustada praegu meie enda Eesti teadlastele, nendele, kes juba Tartu ja Tallinna laboratooriumides töötavad – panustada nendele, et see oskusteave, mida me saame, jääks ikkagi Eestisse. Miks mitte ka ise olla eesrindlikud ja mõeldagi kaasaegsemaid ja uuemaid kaevanduslahendusi ja miks mitte mõelda ka roboti peale. Sellega säilitaksime põhjavee teema, sest Toolse maardlas on ju fosforiit 26 meetri sügavusel ordoriitsiumi veelademes. See tähendakski seda, et oleks võimalik fosforiit kätte saada ja ära setitada ning vesi uuesti survega tagasi pumbata, et me ei tekitaks nii suurt põhjavee raiskamist, depressioonilehtrit. Et inimeste kaevud ei jääks tühjaks ja nii edasi.

See on terve pikk kompleks, mida tuleks uurida siin aastakümneid, võib-olla veel ning võib-olla meie lapsed ja lapselapsed oleks tublimad ja targemad ega teeks loodusele nii palju pöördumatut kahju.

Ministeeriumile saadetud kirjas mainite, et kuna Eesti leiduvat tooret kaevandataks keerulistes tingimustes, siis ei saa Eesti dikteerida maailmaturul fosforiidi hinda. Kas arvate, et tegelikult peaks kaevama kuskil mujal, mitte Eestis?

Seda ma küll ei taha öelda, et tehke mujal maailmas. Eks igal pool on omad mured ja omad probleemid ning seal ka inimesed elavad. Aga me ei saa võrrelda näiteks Maroko fosforiidimaardlat ja meie oma. Üks kaevandus on kõrbes ning teine on siin põhjavees ja meie inimeste kodude arvelt. Need ei ole päris võrreldavad asjad.

Ega me Toolse maardla ja võib-olla tulevikus ka Rakvere maardlaga suuda ära lahendada terve maailma globaalseid probleeme. Jah, ma tean, et on antud nii meie ministrile kui ka geoloogiateenistuse juhile väga tugevaid suuniseid, et Euroopa Liidul tuleb tõsiselt konkureerida Hiina strateegiliste maavaradega nii kaevandamisel kui tootmisel. Aga selge on see, et Eesti ei ole nii suur ja võimas riik, et hakata konkureerima nii suure riigiga nagu Hiina.

Kas te tunnete omavalitsusjuhina seda, et teie häälega arvestatakse kogu selles protsessis?

Praegu küll veel ei tunneta, kuigi jah, me tõesti tegime siin hästi pika 11-leheküljelise vastuse nende seaduseelnõude kohta ja ma usun, et ikkagi siin tekib omavaheline diskussioon ja arutelu, et ei saa nii tormata pea ees tundmatusse.

Teine asi on, et hästi oluline on ka see konverents "Fosforiit – rõõm või mure?", mis toimub 14. novembril Riigikogus eesmärgiga viia see teema Riigikogu liikmete teadmistesse. Et ka nemad oleksid teadlikud kasvõi nende kahe, praeguste plaanide kohaselt juba järgmisel sügisel vastu võetava seaduse – kaevandustasude muutmise seaduse ja maapõueseaduse, kuhu tahetakse lisada ka kontsessioonimehhanism – muudatuse teemadel. Et kas nende protsessidega peab nii kiiresti edasi minema. Riigikogu praegune koosseis on veel vähemalt kaks ja pool aastat meil riiki juhtimas ning on vajalik, et ka nemad oleksid teadlikud fosforiidi teema mõlemast poolest, nii rõõmust kui murest.