Peaaegu kõik me oleme nakatunud tõppe, mis sunnib vaatama maailma läbi nutitelefoni kaamera. Vähemalt mina küll. Kui laval laulab lemmikartist, päike imeliselt loojub või laps midagi nunnut teeb, ajab nagu mingi kuri vaim käe taskusse telefoni järele. Selmet rahulikult hetke nautida, püüame seda jäädvustada üüratusse pildipanka, mille lappamiseks kunagi aega ei ole. Tavaliselt vaadatakse telefoni ekraanilt läbi sotsiaalmeedia hoopis teiste inimeste piltide tasast tapeeti.

Telefonikaameratel on ka üks tehniline viga – isegi parimad neist jäävad suumimise võimekuselt kõvasti alla professionaalsetele fotoaparaatidele, millele võib otsa keerata nii lainurga kui ka hiigelvõimsa teleskoopobjektiivi. Sama lamedaks kipub tänapäeval muutuma meie maailmanägemine. Olgu siis detailidesse kinni jäädes või kuskilt kaugelt kosmosest jälgides, vaatame ümberringi toimuvat tihti vaid sellest ühest plaanist lähtudes, suutmata tasandite vahel kiiresti ja teadlikult vahetuda.

Et Donald Trump on praegu ilmselt üks polariseerivamaid tegelasi siinpool Linnutee servas, on seda trendi eriti hästi näha talle antavates hinnangutes. Need, kellele Trump on ebasümpaatne, mõistavad enamasti hukka ka kõik poliitikad, mida ta on eelmisel valitsemisajal ellu viinud või lubanud võidu korral ette võtta.

Üks teravamaid konfliktikohti on näiteks immigratsiooniküsimus. Jah, loomulikult on ebaseadusliku sisserände piiramisega kaasnenud väga ebaeetilisi või isegi ebainimlikke juhtumeid, kuid need ei tähenda iseenesest, et Ameerika Ühendriigid peaksid lubama riiki kõik, kes üle Mehhiko piiri tulla soovivad. Meenutagem, et viimastel aastatel on ka Euroopa Liit teinud märkimisväärseid pingutusi, et põgenikelaineid liidu piiride taga hoida.

Mängime vahelduseks objektiividega ja vaatame Euroopa immigratsiooniküsimust esmalt väga kaugelt. Kas valdav osa eurooplastest ja Euroopa riikidest soovib massilise sisserände jätkumist? Ei. Kvalifitseeritud tööjõudu ehk nii-öelda käsitsi valitud uuselanikke küll, aga mitte enam miljoneid pagulasi.

Nüüd suumime veidi lähemale ja küsime, kas sõjapõgenike olukord liidu piiride taga on euroopalikke standardeid arvestades rahuldav? Pehmelt öeldes vaevalt. Ja asjad lähevad järjest hullemaks. Uus Lähis-Ida kriis tähendab muu hulgas seda, et paljud Süüriast Liibanoni põgenenud inimesed pagesid peale Iisraeli pommirahe algust tagasi Süüriasse, mis näitab päris hästi, kui meeleheitel nad on.

Ometi leiab praegune Euroopa konsensus, et me ei ole võimelised massilist põgenikerännet vastu võtma. Me anname küll oma panuse, et konfliktikoldeid maha jahutada, elavdada lõunapoolsete riikide majandust ja vähendada keskkonnakriisi mõjusid, mis samuti inimesi rändele sunnivad, kuid me ei kutsu neid enam valimatult külla, sest oleme tundnud, et see ohustaks meie endi toimetulekut.

Seega, kui me peame Euroopa rändepoliitikat legitiimseks ja mõistlikuks, ei saa me seda hukka mõista ka Trumpi puhul. Kui Trumpi vastased lähtuvad väga lihtsustatud seisukohast, et kõik, mida too teeb, on halb, ei suudeta aduda ka põhjuseid, miks Trumpil on kodumaal nii suur toetajaskond.

Donald Trumpi pooldajad näevad tihti aga liiga teravalt just otseselt neid puudutavaid programmilisi punkte, nagu lubadus toetada USA autotööstust, ega suuda fokusseerida sellele, et õigusriiki ja rahvusvahelist korda õõnestavate tegude ja väljaütlemiste tõttu on Trumpi kuldse pilvelõhkuja vundament läbinisti mäda.

Eriti kurb on vaadata, kuidas sellistesse soovunelmatesse jäävad kinni ka Eesti inimesed, kes toetades tulihingeliselt Trumpi võitlust kultuurisõdades on rõõmsalt valmis takka kiitma isegi tema väidetavale plaanile loovutada rahu saavutamiseks osa Ukrainast Venemaale. Mis siis, et see on selgelt kahjulik mitte ainult Ukrainale, vaid ka Eestile.

Kui me erinevaid objektiive paremini kasutama ei õpi, satuvad ka meie sisemaised debatid pahatihti samadesse lõksudesse. Me kas keskendume liialt mingitele detailidele, mis enamasti on seotud meie enda seljas oleva särgi lähedusega ega suuda seetõttu tajuda, kuidas üldine keskkond mõjutab pikas plaanis ja kaudselt ka meid, või vastupidi, lööme kõike laia lauaga ega pane tähelegi, kuidas koos sortsidega saab pihta ka siil.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.