Mis on teie esmane hinnang Trumpi valimisvõidule?

Põhimõtteliselt on muidugi selge, et nii nagu 2020. aastal, seekord valimiste võltsimine selles ulatuses ja nende võtetega ei olnud enam hästi võimalik. Vabariiklased olid selleks valmistunud, nad olid vahepeal põhjalikku tööd teinud, välja selgitanud, mismoodi neid bülletääne telliti ja täideti ja kes neid levitasid ja kuidas aktivisti kasutati massiliselt nende võltsingute läbiviimiseks. Ja seekord see ei töötanud, see on nagu üks kommentaar.

Teine kommentaar on see, et eks ikkagi sai selgeks ka nii Ameerika süvariigile kui Ameerika avalikkusele laiemalt, et niisuguse totralt naeru hirnuva tegelasega, nagu vastaskandidaat Trumpil oli, maailm ei võta Ameerikat tõsiselt.

No Bideni aeg oli ju katastroofiline ja kui Biden tuli ja kuulutas, et America is back again - no tore, oli tagasi küll jah, saba jalge vahel põgenes Afganistanist ja pärast seda läks ikka põrgu lahti ju.

Ja Kamala Harrise puhul oleks täiesti selge olnud, et maailm ei võta Ameerikat niisuguse presidendi juhtimisel tõsiselt, Ameerika liidripositsioon nõrgeneb jätkuvalt. See oli kindlasti üks põhjus, miks avalik arvamus vaikselt-vaikselt ja kampaania käigus teda nähes ka pöördus tema vastu. Isegi võib-olla need, kes nii kirglikult Trumpi ei toetanud läksid lõpuks Trumpi leeri üle.

Aga mis nüüd veel on oluline, on muidugi see, et Trumpil saab olema enneolemata võimutäius, kuna senat läheb tema kontrolli alla, ilmselt ka kongress (esindajatekoda – toim.) läheb vabariiklaste kontrolli alla. See tähendab seda, et jällegi vahepealse nelja aasta kibedatele kogemustele tuginedes hakkab ta tegelema sellega, mida ta on öelnud – to drain the swamp, et ta hakkab sood kuivendama. Ja see tähendab seda, et Ameerika eriteenistuste piiramatu võim läheb kärpimisele ja sellel saavad olema globaalsed tagajärjed.

Mida võiks Trumpi võim kaasa tuua meie kanti, Euroopasse, Eestile?

No ikkagi sammud uue maailmakorra kokkuleppelise kehtestamise suunas. Ega keegi tänapäeval – suurvõimud, kes on tuumavõimud ühtlasi – ei taha neid olukordi, kus võib ei tea millest olukord kontrolli alt väljuda ja konfliktis lähevad otseselt kokku juba suurriigid oma tuumarelvadega. Seetõttu on Ukraina sõda olnud katalüsaator, mis selle multipolaarse maailma kujunemise kokkuleppeid ilmselt hakkab tagant sundima ja me tõenäoliselt saame näha väga vilgast diplomaatilist tegevust.

Ja miks venelased Trumpi ei tahtnud – muide, on täiesti vale väita, et venelased toetasid Trumpi – ei toetanud. Nad ei toetanud õieti kumbagi. Pigem oli Venemaa positsioon võimalikult suurt segadust Ameerikas külvata ja ega nad ei varjanud ka seda, et nad väga-väga lootsid ja loodavad jätkuvalt, ega me ei tea ju, miski pole lõppenud enne, kui see on lõppenud, meil on ees ikkagi väga keeruline kaks kuud üleminekuperioodi, mille jooksul võib igasuguseid asju juhtuda – venelased tahtsid ja tahavad jätkuvalt, et Ameerikas oleks võimalikult palju segadust, et Ameerika oleks paralüüsis. Et Ameerika ei saaks sekkuda, et Ameerika ei oleks võimeline ka abistama massiivselt ja otsusekindlalt Ukrainat ja kõik need momendid, mis praegu aktuaalsed on nagu Iisrael. Hiina loodab loomulikult, et ameeriklased on nõrgemal positsioonil Kaug-Idas.

Nii et see mäng on palju suurem. Kui siin me kogu aeg räägime muudkui Ukraina-Ukraina, siis see mäng on palju suurem. Aga Ukraina on kindlasti katalüsaator, mis sunnib suurriike vaatama selle poole, et kuidas need reviirid ümber jagada. Mis meisse puutub, siis me oleme tõenäoliselt üks nendest kohtadest, mille üle kauplemine tuleb.

Mida te selle uue maailmakorra all ikkagi mõtlete täpsemalt?

No ma mõtlen selle uue maailmakorra all seda, et nii nagu on siin teoreetikud ja teoreetikud väga erinevates riikides ja väga erinevate poliitiliste hoiakutega öelnud – see tähendab seda, et tekivad tuumiku ümber olevad satelliidid, tuumiku reviir. Praegu see reviir on kõikuv – no ei ole selge ju praegu näiteks, mis saab Kaukaasiast, kes Kaukaasiast peale jääb, kas ikka jääb Venemaa, seal mängib ka Türgi ja kogu islamimaailm oma mängu või jääb ikkagi seal ka läänel mingi sõna sekka öelda? Mina arvan, et Kaukaasia kukub täielikult lääne mõjusfäärist välja. Aga see on minu isiklik arvamus, mis ei pruugi mitte midagi tähendada, aga lihtsalt näide sellest, mida see tähendab.

Samuti on segane Kesk-Aasia olukord. Kesk-Aasia on ülimalt oluline nii oma toorainega kui ka strateegilise avaruse ja sügavusega kui ka demograafiliselt. Näiteks Venemaale on Kesk-Aasia ülioluline tööjõuallikas, ehkki neil on migrantidega hästi palju probleeme. Aga Hiinale on ta väga oluline toormeallikana ja turuna. Ja lääs samuti püüab seal oma huvisid kehtestada eelkõige just jällegi toorme hankimisega: tohutud gaasimaardlad Türkmenistanis, kullamaardlad Usbekistanis, naftamaardlad Kasahstanis – kellegi sõna jääb siin peale. Ega keegi ei taha nüüd sõdima nende pärast hakata, vaid tahetakse kokku leppida. Ja need kokkulepped saavad olema ülimalt keerulised, nende saavutamine ei tule nipsu lastes.

Sama võime ju rääkida Kaug-Ida puhul. Kogu see Koreade ja Taiwani ja tegelikult ka Hiina-Jaapani suhted – see on väga keeruline suhete kompleks, et kes kellega käima hakkab, kelle huvid kelle huviga kõige rohkem kattuvad.

See on see uus maailmakord, keegi täpselt ei tea, missuguseks ta kujuneb, mitte keegi ei tea. Teoreetikud võivad siin ju joonistada igasuguseid kaarte, et Ameerika ümber tekib niisugune satelliitide sfäär ja Venemaa ümber niisugune ja Hiina ümber niisugune ja veel kellegi ümber seal mingisugune teistsugune, eks neid sfääre on nii suuremaid kui väiksemaid, aga keegi täpselt ei tea. Ja see ongi nüüd niimoodi, et kui kokkuleppele ei saada, siis tuleb sõda. Aga kui saadakse kokkuleppele, siis jäävad sõjad ära.

Nii et me oleme tegelikult väga keerulise perioodi alguses ja need järgnevad neli aastat, mil Trump on president, püüab tema kui kaupmees kokkulepete tulemusena mingil määral seda olukorda ja seda sfäärilist maailma korraldada.

No igal juhul me oleme Venemaale lähemal kui Ameerikale. Mida me saame teha?

No samas me oleme Euroopa Liidus ja oleme NATO-s. Aga küsimus on nüüd selles, jällegi väga ketserlik mõte, aga Ameerikast vaadatuna on väga loogiline NATO laiali lasta. Sellepärast et siis ameeriklased saavad üksinda, ilma igasuguste sakslaste, prantslaste ja veel kelle kolmandata, Euroopa Komisjonita, oma kokkulepped ära teha. Ameerikale ei ole vaja NATO-t. Mingil hetkel võib see olla nii, ma ei ütle, et see hetkel on niimoodi. Ja meie oleme sellisel juhul see kauplemisvahend, me oleme see vahetusraha ja venelased on omalt poolt ju väga selgelt öelnud, et NATO peab minema tagasi 1997. aasta (laienemiseelsetesse – toim.) piiridesse ja seda nad oma läbirääkimistel Ameerikaga taotlevad.

Ameerika loomulikult ei taha, et iseseisvate riikide vöönd Venemaa läänepiiril läheks täielikult Venemaa kontrolli alla või et Venemaa nad üldse alla neelaks. Kusjuures venelased ei taha alla neelata, neil ei ole ei demograafilist ega majanduslikku ressurssi, et kõigis neid piiriäärsetes riikides hakata pensione maksma ja teid ehitama ja sõjaväebaase rajama ja nii edasi ja nii edasi. Nad soovivad, et siin oleks – nii nagu oli külma sõja ajal Soome – finlandiseeritud piirkond või poolfinlandiseeritud piirkond. Ühesõnaga piirkond, mille puhul neil ei ole otsest hirmu, et siin sellest piirkonnast võib kujuneda sõjaline platsdarm Venemaa ohustamiseks.

Missugused kokkulepped tulevad, ma ei tea, ma ei ole prohvet, mul kristallkuulid puuduvad. Aga igatahes ma tahan öelda seda, et me saame näha nüüd tõenäoliselt seda, kuidas Trumpi-aegne Ameerika välispoliitika muutub tunduvalt jõulisemaks, tunduvalt aktiivsemaks ja vähem sõjalis-tööstusliku kompleksi huve esindavaks.

Aga sellest viimasest võib järeldada, et meil lähevad asjad ikka väga kurvaks või tõsiseks, kui meid niimoodi välja peale jäetakse?

Aga kus on öeldud, et mingisugused sõjalised liidud ja muud liidud on igavesed? Kusagil ei ole öeldud! Poliitika ei lõpe kunagi, rahvusvahelised suhted ei lõpe kunagi.

Mina olen hoiatanud selle eest, et need muutused tulevad juba vähemalt viimased kümme aastat. Mind on tembeldatud Vene käsilaseks, aga nüüd me oleme selles momendis ja sellega oleks pidanud tegelema.

Sellega oleks pidanud tegelema siis, kui (toonane kaitseväe juhataja) Riho Terras rääkis jõukohasest riigikaitsest ja sellega oleks pidanud tegelema siis, kui mina olin siseminister ja rääkisin sisekaitsereservi loomisest ja varude agentuuri loomisest ja elanikkonnakaitsest ja muust seesugusest – siis [väideti, et] ma tahtsin ainuvõimu haarata ja diktatuuri kehtestada ja mida kõike meie tore ajakirjandus ja meie poliitilised oponendid avalikkusesse ei paisanud.

Nii et jah, meil läheb keeruliseks, ütleme ausalt, meil läheb keeruliseks – ei saa enam nende stampide peal sõita, mille peal siiani on sõidetud.