Euroopa Liit ja ka Eesti riik lubavad juba mõnda aega, et võtame bürokraatia vähendamiseks kasutusele süsteemi. Eesti puhul on räägitud üks sisse-üks välja põhimõttest, Euroopa räägib isegi sellest, et üks eelnõu või üks kohustus sisse ja kaks tühistatakse. Miks te seda lubate – mis probleemi te proovite lahendada?

Ettevõtjad on öelnud, et kaks asja, mis nende tootlikkust ja tegevust väga palju häirivad, on esiteks see, et riik väga palju muudab seaduseid, väga sageli muudab seadusi, ja teiseks, et halduskoormus ettevõtetele on väga suur. Eestis on peaaegu kõik ettevõtted väikesed või keskmise suurusega ja kui nad peaksid täitma täpselt samu bürokraatlikke nõudeid, mida täidavad Euroopa Liidu suured ettevõtted, siis loomulikult ei ole see jõukohane. On väga suur vahe, kas ühte ja sama asja peab tegema piltlikult öeldes kolme töötajaga ettevõte või 3000 töötajaga ettevõte.

Aga miks just niimoodi, et üks sisse, üks välja – on riike, mis on soovinud suisa nii, et üks uus reegel või kohustus sisse ja siis kolm tühistatakse.

Koalitsioonileppe uuendamisel suvel võeti ette need punktid, mis inimeste aega kokku hoiavad targemateks ja toredamateks asjadeks kui riigiga suhtlemine. Ja üks nendest asjadest, mis koalitsioon kokku leppis, oligi see, et üks sisse, üks välja ehk et see on viis, mida saab edukalt kasutada, ja mida on Eestis ka varem korra kasutatud. Edukalt sellise sunnimehhanismina, et ametnikud vaataksid kriitilise pilguga ringi, mida annab kustutada, mida tühistada. Kogu aeg on õigust juurde loodud. Lübecki õigus, mis meil siin üle 600 aasta kehtis, mahtus ära mõnele leheküljele. Praegune õigusruum on palju suurem.

Miks me jääme sellesse kinni, et sellest enam rohkem ei saa; miks me ei proovi liikuda madalama bürokraatia suunas – kui see üks sisse-üks välja põhimõte jääks, siis ju põhimõtteliselt praegune kohustuste tase jääks samaks: juurde ei tule, aga ära ka ei kao?

Matemaatiliselt on see väga õige, mis te ütlesite, ja see ei ole ka sugugi ainuke eesmärk. Justiitsministeerium on see ministeerium, mis läbi aegade on vastutanud selle eest, et riik oleks võimalikult õhuke, et riik oleks võimalikult mõistlik, et riik oleks võimalikult vähe inimesi koormav.

Näha on, et mingeid sunnimehhanisme ikkagi on vaja kehtestada – vabatahtlikult ei ole see asi paremaks läinud. Selleks et kõik ministeeriumid oleks kaasatud, olengi saatnud suve lõpus erinevatele ministeeriumitele ja ka teistele osapooltele palve, et mõeldaks kaasa. Ja kõige rohkem segadust ongi tekitanud see üks sisse-üks välja (põhimõte), mille üle ministeeriumid ei ole rõõmsad, aga ettevõtlusorganisatsioonid on jällegi väga rõõmsad. Nii et selle teemaga tuleb edasi minna.

Üks põhjus, miks ma selle intervjuu teiega kokku leppisin, oli majandusministeeriumi kantsleri Ahti Kuninga tagasiside teie soovile ja tema ütleb, et te keskendute bürokraatia piiramise plaanis pigem õigusloome piiramisele ning tekitab hoopis paberimäärimist juurde. Miks te bürokraatiat või paberimäärimist tahate juurde luua, kui küsida Ahti Kuninga mõttega?

Kui üks ametnik nimetab õigusloome piiramist mõttetuks paberimäärimiseks, siis jääb tema südametunnistusele. Mina nii rikutud mõtlemisega ei ole ja kindlasti sellega ka nõus ei ole, mida ta sedastab. Ammugi ma ei ole nõus sellega, et riigikogu liikmetel ei tohiks kuidagi lihtsam olla eelnõusid läbi vaadata, mis oli ka tema teine kriitika, mis on minu arust põhjendamatult arrogantne riigikogu suunas. Et seadusloome vähendamine ja piiramine on kuidagi kiuslik paberimäärimine – selle mõttega ma ei saa kuidagi kaasa minna, mina nii rikutult ei mõtle. Ja mul on väga kahju, kui majandusministeerium on just see ministeerium, kellele niisugust suunda pidi mõtted pähe tulevad.

Kui tavaliselt on justiitsministeeriumist läbi käinud umbes sadakond eelnõu, siis tänavu oleme juba jõudnud kolmandiku võrra suurema arvuni ehk oktoobri lõpuks oli see 155 eelnõu. Näha on, et kahjuks õigusloomet muudkui tuleb ja tuleb ja kuidagi tuleb seda pidurdada, sest inimesed ei jõua järele minna kogu sellele voole.

Lisaks on alles jäänud vanadest aegadest erinevaid sätteid, mis tänapäeval kas ei ole vajalikud või ilma milleta siiski saaks. See on nii poliitikute, aga mõnikord ka ametnike jaoks sageli hästi lihtne lahendus, et kui keegi tuleb, ütleb, et mul on mure, siis mis me selle murega teeme: loomulikult lahendame selle mure. Kuidas me selle mure lahendame? No me teeme siia mingi reegli, et näiteks nüüd tuleb aru anda, et kui palju ühte või teist asja on kas toodetud, müüdud, kasutatud, seejärel me näeme tendentsi ja justkui selle tendentsi jälgimine juba ongi lahendus mingile küsimusele. Tegelikult ju niimoodi ei ole. Ja meil on ka terve rida muid selliseid regulatsioone, mida saab rahulikult ära kustutada ilma mingi liigse bürokraatiata.

Aga toon näite – riik praegu töötab välja alkoholi tarvitamise ja vähendamise arengusuundasid. Hiljuti käis terviseminister Riina Sikkut neid Vikerraadios tutvustamas – alkoholipoodidele tahetakse rida uusi kohustusi panna kuni selleni välja, et tahetakse hakata tähtajalisi lubasid andma ja regulatsiooni tuleb juurde ja juurde. Tooge nüüd näide, et kui teie õigusloome uuendatud põhimõte kehtiks, et kas samast või mõnest teisest valdkonnast tuleks mingisuguseid piiranguid ära võtta? Näiteks kui alkoholikauplused saavad nõudeid juurde, siis kas näiteks me loobume mõnest nõudest koolieelsetes lasteasutustes?

Tegelikult küll. Kui on võimalik kuskilt midagi ära võtta, siis seda teed võiks minna. Me ei hakka kunagi kaaluma seda, et kas see on võrdne või ebavõrdne vahetus, sest see tõesti tooks bürokraatiat juurde. Lihtsalt printsiibi kehtestamine, et me üleüldse midagi maha (võtta) saaksime, on juba suur samm edasi.

Aga võtan kauplused kohe ette. Ma küll detailideni ei ole nende nõuetega kursis, aga meil endiselt kehtib niinimetatud banaanikõveruse reegel. Ja me endiselt roogime ju välja täiesti söögikõlbulikku toitu, mis on ka omakorda lisatöö, aga mis on ka täiesti õudne toidu raiskamine. Et kui mingi asi ei vasta just väga säravalt nõuetele, muna on liiga suur või banaan on liiga kõver – tegelikult me ju saame aru, et need on täiesti söödavad ja me ei peaks panema poodidele selliseid kohustusi, et niisuguseid asju välja rookida.

Tallinna tehnikaülikooli Ragnar Nurkse innovatsiooni ja valitsemise instituudi teadussiirde juht Külli Taro tegi Vikerraadios sel teemal päevakommentaari ja ta ütles, sellised üks-ühe vastu põhimõttel rajanevad reegleid on katsetatud mitmetes riikides, mingis vormis ka Euroopa Komisjonis. Tema kokkuvõte oli, et ega see väga kusagil õnnestunud ei ole. Kas teie teate mõnda riiki või või Euroopa Komisjoni mõnda direktoraati, kus on õnnestunud selle põhimõtte elluviimine?

Me oleme vaadanud, miks need (katsed) on ebaõnnestunud. Need on ebaõnnestunud sellepärast, et need on olnud vabatahtlikud. Vabatahtlikult on see, tõepoolest, ametnikule lisatöö – ta peab kuskilt midagi välja otsima, ära põhjendama, ära tühistama. Ja selles mõttes on ju majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumil õigus, et kunagi on võib-olla heast tahtes mõni reegel tehtud ja nüüd see nõuab analüüsimist, et kas see on ikkagi vähim, mida me üldse teha saame või mida me üldse tegema peaksime, või me saame siiski minna ilma selle (uue) reeglita edasi – see on psühholoogiliselt ka üsna keeruline. Selleks, et see kõik tööle hakkaks, tuleb ikkagi jõudu kehtestada.

Ehk et kavas on muuta hea õigusloome reeglistikku ja selle alusel peaks tekkima justiitsministeeriumil õigus eelnõu tagasi lükata, kui see ei sisalda millegi väljavõtmist nii-öelda eelnõu sabast. Ehk et sellise jõu kehtestamine vabatahtlikkuse alusel peaks eduni meid viima.

Ja Külli Taro jätkas, et erinevad koormust tekitavad nõuded ei ole sama kaaluga, näiteks ühe tarbetu rea täitmiseks kusagil taotlusvormis võib kuluda minutike ja see ei vaja ühtegi täiendavat tegevust, ent mõni uus infonõue või muudatus maksukorralduses võib tähendada ettevõttele täiendavaid investeeringuid või siis põhjalikku, suurt tööd. Kuidas teie seda mõõdate, sest kui võtta sõna-sõnalt mõnes määruses või seaduses mõni lause, siis mõne lause täitmine ei eelda midagi, aga mõne lause täitmine eeldab näiteks, et tuleb palgale võtta mõni käitlusjuht või mõni raamatupidaja. Kuidas tagada seda, et asjad oleksid mõõdetavad ja võrreldavad?

Kõiki asju tuleb teha tervemõistuslikult ja ühegi asjaga ei tohi lolliks minna. Neid kahte põhimõtet järgides jätame me ära igasuguse mõõtmise, sest see tähendaks tõesti seda, et me peame 10 inimest tööle võtma ja vaat siis hakkaks tõesti bürokraatiat hoopis juurde tekkima.

Kui me mõtleme, et tänavu on juba ligi 160 eelnõud tulnud lauda ja et igas eelnõus on tõenäoliselt rohkem kui üks uus nõue või uus kohustus, siis kui see (uus põhimõte) oleks kehtinud, oleks vähemalt 160 nõuet kuskilt juba maha võetud. Ja see on kindlasti parem kui koos selle 160 nõudega ehk liikudes tervemõistuslikult edasi – üks sisse-üks välja – ilma et kaalumise peale aega, energiat ja maksumaksja raha kulutada, siis me liigume väga sihikindlalt selles suunas, et nõudeid ikkagi jääb vähemaks.

Aga võib tekkida olukord, kus selliseid tarbetuid asju, mille täitmine rahalises mõttes ei ole eriliselt kulukas, tühistatakse, aga asemele pannakse uusi kulukaid aspekte, mis võivad tuua kaasa olukorra, kus ettevõtjad ütlevad, et asjad on läinud hullemaks – me oleme pidanud veel rohkem raamatupidajaid, käidujuhte ja muidusööjaid palkama.

See vastus koosneb kahest osast. Esiteks, kindlasti on parem kui sajad ja sajad mõttetud, ent see-eest väikesed nõuded ka ära kustutatud saavad, see on kindlasti parem kui mitte midagi.

Teiseks – pakett halduskoormuse vähendamiseks koosneb mitmest osast. Teine osa on ülesanne, mis justiitsministeeriumil juba on, aga milles tuleb täpsustada, kuidas justiitsministeerium saab eelnõusid tagasi lükata juhul, kui need ei vasta meie põhiseaduse mõttele. Meie põhiseaduse mõte on ikkagi selles, et me ei tee ühtegi uut reeglit, ilma et me ei ole kõigepealt täpselt kirjeldanud probleemi ennast. Meile tuleb selliseid eelnõusid, kus jääb pisut häguseks, et millist muret me lahendame. Ehk et kõigepealt tuleb see välja selgitada, et kas mure on üldse ühiskonnas olemas ja milline see täpselt välja näeb. Järgmine samm on see, et tuleb mõelda, mis on kõige efektiivsem viis selle mure lahendamiseks: kas see on halduskoormuse peale panemine või saab seda mingil muul moel lahendada.

Ja kolmas asi on see, et kui need lahendused on leitud, siis sealt tuleb leida see, mis kõige vähem riivab näiteks ettevõtlusvabadust või seda, et inimesed peavad oma aega kulutama mõttetule bürokraatiale.

Te kindlasti teate, kuivõrd loominguliselt saab neid asju lahendada, kui asi puudutab rahva tervist või kuni selleni välja, et kohvikannu kasutamiseks peab kusagil juhend olema, hoolimata sellest, et meil tegelikult kodus kõigil on valdavalt olemas kohvi- või veekeedukannud.  Te teate ju, kui loomingulised on Eesti ametnikud, ja see ei ole üldse etteheide.

Aga sellepärast ongi justiitsministeeriumile vaja neid täiendavaid hoobasid, et need eelnõud tagasi lükata, mis liigse loomingulisusega kahjuks silma torkavad. Me kõik saame aru, et kohvikannuinstruktsiooni lugemine ei lahenda ühtegi reaalset probleemi – sellist probleemi, et inimesed ei saaks kohvikannuga või veekeetjaga töö juures hakkama, sellist probleemi ju tegelikkuses ei ole. Kui keegi tõepoolest kirjeldab, et inimesed, kes tööle tulevad, ei ole elu sees kunagi veekeetjat näinud ja peavad hakkama instruktsiooni läbi lugema, siis mina vaataks pigem meie haridussüsteemi poole, et mis seal valesti läks, et see osa vahele jäi.

Millal kõik need plaanid töösse lähevad?

Sellel aastal, mis on jäänud, korjame veel tagasisidet. Järgmise aasta alguses teeme mõned kaasamisüritused, kus inimesed on laua taga ja mõtlevad, kuidas seda kõige paremini lahendada. Ja siis lähme juba vastavat õigust muutma. Et oleks täiesti selge, millised need reeglid on ja kuidas me seda koormust inimestelt ja ettevõtetelt vähemaks saame.

Justiits- ja digiminister Liisa Pakosta pöördus suvel ministeeriumide poole ja palus edastada ettepanekuid koalitsioonilepingust lähtuvalt bürokraatia vähendamiseks.

Pöördumisega "bürokraatiale vitsad peale", soovis Pakosta ettepanekuid, kuidas muuta eelnõudele esitatavaid nõudeid nii, et iga halduskoormust toova nõude kehtestamisel tunnistataks teine kehtetuks.

Selles eesmärgis leppisid valitsuserakonnad kokku tänavu suvel sõlmitud koalitsioonileppes.