Iga koalitsioonileping juba alates 2000. aastatest, pärast Eesti riigi peamiste institutsioonide paika saamist, on mingilgi viisil maininud, et bürokraatiaga tuleb võidelda ja halduskoormust vähendada.

Ühtpidi ongi bürokraatia ohjamine pidev töö, mis ei lõpe kunagi. Teisalt ootab ühiskond kinnitust, et valitsusel on päriselt mingisugused muutused kavas. Viimane seesugune suurem algatus oli 2015. aastal ellu kutsutud nullbürokraatia projekt, mille käigus tõesti üht-teist ära tehti. Kuid juba mõne aasta pärast tuhin kadus ja bürokraatia vähendamise sildi alla hakati paigutama tegevusi, mis halduskoormuse vähendamisele vaevalt panustanud on.

Äsja ametisse astunud valitsus on värske algatusena lubanud kehtestada reegli, et iga uue ettevõtetele halduskoormust toova nõude kehtestamiseks on vaja üks olemasolevatest nõuetest kehtetuks tunnistada. Selliseid üks-ühe vastu põhimõttel rajanevaid reegleid on katsetatud mitmetes riikides, mingis vormis Euroopa Komisjoniski. Nii üldise õigusloome ohjamiseks kui ka konkreetsemalt halduskoormust tõstvate nõuete kehtestamise pidurdamiseks.

Esmalt tekib kõikjal küsimus ühikus, millega halduskoormust mõõta. Ja milliseid ühikuid siis omavahel võrrelda. Erinevad koormust tekitavad nõuded ei ole sama kaaluga. Näiteks ühe tarbetu rea täitmiseks kuskil taotlusvormis võib kuluda minutike ja see ei vaja ühtegi täiendavat tegevust. Ent mõni uus infonõue või muudatus maksukorralduses võib tähendada ettevõtetele täiendavat investeeringut või põhjalikku pidevat suurt tööd.

Seetõttu on just ettevõtteid puudutavate regulatsioonide vähendamisel keskendutud halduskoormuse rahalise mõju mõõtmisele. Eesmärk on jõuda olukorda, kus ettevõtetele täiendavate nõuetega tekitatud kulu kompenseeritakse vähemalt samas väärtuses nõuete tühistamisega. Kui soomlased 2017. aastal oma katsetustega alustasid, jätsid nad üksnes ühikute võrdlemise kui sobimatu metoodika teadlikult kõrvale ja keskendusid halduskoormuse kulu hindamise tööriista väljatöötamisele.¹

Ent vettpidava ja kasutatava halduskoormuse kulu arvutamise metoodika loomine on osutunud kõikjal väga keeruliseks ülesandeks. Vaidlus selle üle, milliseid kulusid tuleks üldse arvestada ja millises väärtuses, näib lõputu.

Soomlased on seitse aastat oma tööriista arendanud ning tõdevad, et mõõtmine ise vajab palju ressurssi, spetsiifilisi oskuseid ja teadmisi.² Nii on mitmed riigid küll raporteerinud positiivseid tulemusi bürokraatiaga võitlemisel, kuid lihtsustamise ja teostatavuse huvides on metoodikates arvestatavaid kulusid oluliselt piiranud.

Kui näiteks Ühendkuningriigi valitsus on raporteerinud, et ettevõtete halduskoormust on miljardite naelte ulatuses vähendatud, siis nende enda kõrgeim kontrolliasutus ehk meie mõistes riigikontroll on kasutatava arvutusmetoodika põrmustanud.³

Britid on tuntud ka selle poolest, et kui 2010. aastal kuulutati välja üks-ühe vastu reegel, siis peagi asendati see üks-kahe ja edaspidi isegi üks-kolme vastu põhimõttega. Ehk iga naela jagu täiendavat kulu tuleb ettevõtetele kompenseerida kolme naela ulatuses halduskoormuse vähendamisega. Sest üks-ühele reegli puhul ju halduskoormus ei väheneks, vaid jääks samaks. Seetõttu mindi poliitilises retoorikas ühe ahnemaks ja ambitsioonikamaks.

Aga isegi tagasihoidlikumate eesmärkidega soomlastel ei ole tegelikult õnnestunud jõuda olukorda, kus ettevõtetele tekitatav täiendav halduskulu ei suureneks. Sellele vaatamata halduskoormuse kalkulaatorit pidevalt arendatakse ja uuendatakse.⁴

Kokkuvõttes on kriitikud üks-ühe vastu halduskoormuse vähendamise loosungit nimetanud üksnes kavalaks poliitiliseks trikiks, isegi silmamoonduseks. Ent siiski on oluline näidata poliitilist pühendumist ja valmisolekut liikuda üldistelt ilusatelt sõnadelt konkreetsemate tegudeni. Tekitada selge kohustus kaaluda, kas täiendava nõuete koorma ladumise kõrval on võimalik ettevõtetele ka leevendust tuua. Et me lõpuks päriselt hakkaks hindama, millist kulu riik erinevate regulatsioonidega ettevõtetele tekitab ning kuidas see majandust ja innovatsiooni pärsib.

Teiste riikide kogemusele tuginedes on lootust meile jõukohast ja piisavalt täpset metoodikat leida paraku vähe.