Peaminister Kristen Michal ütles valitsuse pressikonverentsil, et tugevat kliimaseadust vajavad ettevõtjadki, sest ilma selleta leiavad nad end varsti kohtust "heas või halvas mõttes kliimaaktivistidega", kes väidavad, et üks või teine rajatav tööstus Eesti kliimaeesmärkidesse ei mahu.

Michalil on õigus. Olles üks neist käputäiest inimestest, kes on esimesena Eesti puuduliku kliimaregulatsiooni valguses võtnud ette kohtutee keskkonna ja inimeste õiguste kaitseks, selgitan lähemalt, kuidas see juhtub.

Kliimamuutuste tagajärjed ohustavad inimõiguseid

Kliimakriisi tagajärgede tõsidus on teadlaskonna üleilmse aastakümnete pikkuse töö põhjal üpriski selge. Praegusel kursil jätkates jõuab kliimasoojenemine lähima 80 aasta jooksul vähemalt kolme kraadini, mis toob kaasa ilmastikuolude muutumise ohtlikumaks ja raskesti ennustatavaks, mis omakorda ohustab vee- ja toidujulgeolekut.

Rannikuäärsed tiheasustusalad ning terved saareriigid jäävad vee alla, sundides inimesi otsima uusi elupaiku. On lihtne näha, kuidas need tagajärjed viivad välja julgeolekupingete suurenemise ning uute sõdadeni. See kõik toob kaasa ulatuslikke inimkannatusi ja miljonite elude enneaegse lõppemise.

Kliimamuutuste tagajärjed süvenevad inimtegevuse tõttu ega leevene sellest, kui Eesti otsustab, et ei tee praeguse kursi vääramiseks mitte midagi ning jätab kliimaseaduses kehtestamata kliimamuutuste pidurdamiseks vajalikud eesmärgid. Tugevamad kuumalained süvendavad kroonilisi haiguseid, ennustamatud ilmastikuolud hävitavad talunike saagi, aina enam ulatuvad kliimamuutuste tagajärjed inimeste õiguseid tõsiselt ohustama. Iga tonn kasvuhoonegaase süvendab seda.

Inim- ja põhiõigused kehtivad Eestis endiselt. Äsja kinnitas inimõiguste instituudi tellitud küsitlus, et valdav enamik Eesti inimesi ka tunnevad seda. Sel kevadel ütles Euroopa Inimõiguste Kohus selgesõnaliselt välja, et õigus era- ja perekonnaelu kaitsele kaitseb muuhulgas inimeste tervist aina tugevamate kuumalainete eest.

Eestis on muuhulgas igal inimesel õigus tervise- ja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale. On lihtne mõista, kuidas sagedasemad tormid ning teised kliimamuutuste tagajärjed seda õigust rikuvad. Sealjuures on viimati mainitud õigus eelduseks kõigile teistele põhiõigustele: kui pole elamiskõlblikku keskkonda, siis kus saab inimene teostada oma õigust elule, tervise kaitsele, omandada haridust, kasvatada toitu ja ajada äri?

Kes algatavad kliimakohtuasju?

Kliimamuutuste kõikehõlmavuse tõttu pole võimalik kaitsta inimesi selle tagajärgede eest individuaalselt. Ei saa luua reservaati, kuhu saaksid pageda need, kes ei soovi kogeda ekstreemset kuumust, vihmavalinguid, võõrliikide levitatavaid nakkushaiguseid ja kliimamuutuste tagajärgede tõttu süvenevaid julgeolekuohte. Me kas leevendame kliimamuutusi ja kaitseme kõiki korraga või seame kõik aina süvenevasse ohtu, millest võibolla õnnestub pääseda vaid ülirikastel, kui nad kolivad Marsile kapslitesse elama.

Inimeste õiguste kaitseks kliimamuutuste tagajärgede eest pöörduvad kohtusse ennekõike kõige vahetumalt mõjutatud inimesed ise, et leida sealt viimase abinõuna kaitset. Nii andsid näiteks eakad naised kohtusse Šveitsi riigi ja noored kohtusse Saksamaa, samuti on käimas multiskleroosi põdeva mehe kliimakohtuasi Austria riigi vastu.

Kui poliitilised protsessid on inimeste õiguste kaitseks osutunud liiga aeglaseks või sootuks tagurlikuks, on kohus see viimane instants, mis peab tagama kõigi inimeste õiguste kaitse.

Teiseks pöörduvad kohtusse keskkonnaühendused, seistes hea ühiskonna kui terviku vajaduste eest: et riik või ettevõte täidaks keskkonnareegleid, mis on kehtestatud, et tagada ühiskonnale tervikuna piisavalt hea elukeskkond.

Keskkonnaühendused annavad selles olukorras justkui hääle loodusele või tulevastele põlvedele, kes ise end kohtusse kaitsma tulla ei saa. Nende roll on toimida majakana võistlevate huvide tuules, et meenutada looduskeskkonna tähtsust ühiskonna olemasolu eeldusena.

Kõik põhiõigused väärivad kaitset

Põhiseaduse kohaselt on põhiõigused üldiselt üksteisega võrdväärselt tähtsad. Kaitset väärivad nii õigus elule ja tervise kaitsele kui õigus haridusele ja ettevõtlusega tegelemisele.

Kindlasti ei ole põhiseaduse kohaselt ettevõtlusvabadus kõige tähtsam põhivabadus, millele peaksid alluma kõik teised. Ka ei ole üks ettevõtlusvaldkond tähtsam kui teine, samal ajal paneb fossiilkütuste kasutamine järjest suuremasse ohtu toidu tootmise, tootmishoonete toimimise tormides ja logistika üleujutuste ajal. Nagu muude põhiõiguste puhul lõppeb ka ühe inimese ettevõtlusvabadus seal, kus algavad teise inimese teised põhiõigused.

On tuntud ütlemine, et võrdsus tundub kui rõhumine, kui ollakse harjunud eelisseisundiga. Eesti Energia erikontrolli raporti valguses on see asjakohane ka ettevõtlusvabaduse puhul. Kui ettevõtlusvabadus on aastaid olnud tähtsam kui inimeste tervise kaitseks paika pandud keskkonnanormide täitmine, siis võibki tunduda rusuv kammitseda enda ettevõtte tegevus kehtivate normide piiresse, et kaitsta teiste inimeste õigusi.

Me pole Eestis sõlminud ühiskondlikku kokkulepet ohverdada põhiõiguste tagamiseks vajalik elamiskõlblik keskkond väikese hulga ettevõtjate lühiajalisele kasumile. Vastupidi, Eesti riik on olemas, et olla praegustele ja tulevastele põlvedele pandiks nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus, nagu on kirjas põhiseaduses. Pandiks olemise osaks on majanduslik heaolu ja vähemalt samavõrra ka elamiskõlblik keskkond.

Lõppude lõpuks pole rahast kasu, kui pole võimalik saada puhast joogivett või mõistliku temperatuuriga õhku tänaval. Elamiskõlblik looduskeskkond on aga eeldus, mille olemasolu korral saab luua majanduslikku väärtust.

Kliimamuutuste laastavad tagajärjed ja nendest tulenevad inimõiguste rikkumised hakkavad aina enam selgeks saama kohtutelegi. Just seepärast saadab kliimakohtuasju järjest sagedamini edu.

Euroopas on leidnud kohtud nii Hollandi, Belgia, Saksamaa kui ka Šveitsi puhul, et need riigid on teinud liiga vähe, kaitsmaks inimesi kliimamuutuste tagajärgede eest, ning kohustanud neid tegema rohkem. Pole ühtegi põhjust, miks Eesti riiki – millel on nendega sarnased kohustused kaitsta inimõigusi kliimamuutuste eest – või siin tegutsevaid ettevõtteid ei peaks saama võtta kohtus pihtide vahele kliimamuutuste süvendamise eest.

Kui kliimaseaduse jätab inimesed kaitseta, siis kohtume kohtus

Kui kliimaseadus ei sea selgeid raame kasvuhoonegaaside heite vähendamiseks ja kliimamuutustega kohanemiseks, mis oleks kooskõlas inimõiguste kaitsega, siis tõesti on ette näha kliimakohtuasju ka Eestis. Kohtusse võivad jõuda nii Eesti riik kui ka üksikud ettevõtted, kellele meenutatakse tõsiasja, et kliimasoojenemise piiramiseks on vaja kasvuhoonegaaside heidet järsult vähendada.

Nagu eelpool selgitatud, ei pruugi kohtusse pöörduda mitte üksnes olemasolevad keskkonnaühendused, vaid aina suurema tõenäosusega ükskõik kes Eesti inimestest, kes kliimamuutuste tagajärgi kogeb: köögiviljakasvataja, Lääne-Eesti madalal rannikul elav koduomanik või multiskleroosi põdev laps.

Praegu on aga koostamisel kliimaseadus, millega saab ära hoida kliimakohtuasjade algatamise vajaduse. Selleks tuleb seaduses sätestada kasvuhoonegaaside heite vähendamise eesmärgid, mis on kooskõlas Pariisi leppes seatud eesmärgiga hoida üleilmse temperatuuri tõusu tuntavalt alla kahe kraadi ja tõsimeeli pingutada, et see jääks 1,5 kraadi piiresse.

Erinevalt praegusest eelnõust, millega lubataks samal tasemel kliima kütmise jätkumist veel vähemalt järgmised kuus aastat, tuleb asuda kohe kasvuhoonegaaside heidet järsult vähendama. See pole lihtne, kuid alternatiivi inimeste õiguste kaitsmiseks enam kui kolmekraadise kliimasoojenemise eest pole.

Kliimaseadus, milles kehtestatakse inimõiguste tagamiseks piisavalt ambitsioonikad eesmärgid, loob vajalikku selgust kõigile. Ettevõtjad saavad teada raamid oma tulevaste tegevuste planeerimiseks ning inimesed saavad kindluse, et riik teeb nende kaitsmiseks piisavalt. Sel juhul ei pea kohtusse minema keegi.