Suurema osa õiguslike probleemide lahendamisega saavad kenasti hakkama riikide kohtusüsteemid, mis on tavaliselt mitmeastmelised. Nii saavad need, kes esmatasandi kohtu otsusega rahule ei jää, selle vaidlustada teises kohtuastmes. Eestis jääb viimane sõna riigikohtule, kes kolmanda astme kohtuna peab lõppotsuse langetama. On vaidlusi, mille lahendamiseks siseriiklikust kohtusüsteemist ei piisa. Sellisteks juhtudeks on loodud rahvusvahelised kohtud.

Vanim kaasaegne rahvusvahelisi vaidlusi lahendav organisatsioon on Haagis asuv alaline vahekohus (Permanent Court of Arbitration, PCA), mis tähistas tänavu 125. tegutsemisaastat. Eesti on PCA liige alates 2003. aastast.

Kuigi selle kohtu tegevusest ei ole just väga palju kuulda, on neil ette näidata vähemalt üks Eestiga seotud kohtulahend. Nimelt langetas kohus 2021. aastal otsuse, mis kohustas Ukrainat Olympic Entertainment Group AS-ile kompensatsiooni maksma. Eesti ettevõte oli pärast kasiinoäri keelustamist Ukrainas 2009. aastal president Viktor Juštšenko ametiajal sunnitud sealsed kasiinod sulgema, mis tõi kaasa miljonitesse eurodesse ulatunud kahju.

Haagis asub ka 1945. aastal asutatud rahvusvaheline kohus (International Court of Justice, ICJ). Selle kohtu ülesandeks on lahendada ÜRO-sse kuuluvate riikide omavahelisi vaidlusi. Kuna ICJ on ÜRO kohus, sai Eesti selle liikmeks automaatselt 17. septembril 1991. aastal, kui riik ÜRO-ga ühines.

Rahvusvahelisse kohtusse ei ole Eesti ise teisi riike veel kaevanud, küll aga toetab riik ametlikult ICJ käimasolevat kohtuprotsessi, mille Ukraina algatas 2022. aastal süüdistades Venemaa Föderatsiooni genotsiidis.

Samas kohtus on hetkel käimas ka üks tähelepanuväärne protsess, milles osaleb 97 riiki ja 11 rahvusvahelist organisatsiooni. Protsessi eesmärgiks on välja selgitada, millised on riikidele rahvusvahelisest õigusest tulenevad kohustused seoses kliimamuutustega ning mis juhtub siis, kui riigid neid kohustusi ei täida.

Erinevate osaliste kuulamise järel peaks ICJ kujundama arvamuse, mis oma olemuselt ei ole siduv kohtuotsus. Seetõttu on hetkel ebaselge, milline saab olema selle arvamuse mõju kliimat puudutavatele otsustele. Eestit protsessis osalevate riikide hulgas ei ole, küll aga on esindatud Läti ning kõik Põhjamaad.

Kolmas Haagis asuv ja praegusel hetkel tänu Benjamin Netanyahu ja Yoav Gallanti vahistamiskäsule rambivalguses olev rahvusvaheline kohus on ÜRO-st sõltumatu rahvusvaheline kriminaalkohus (International Criminal Court, ICC).

Kohtu asutamise eesmärk 2002. aastal oli tagada genotsiidis, inimsusevastastes, sõja- ja agressioonikuritegudes süüdi olevate isikute vastutusele võtmine. Selle kohtu ülesandeks on hinnata konkreetsete füüsiliste isikute süüd. Tavaliselt on need isikud riigijuhid ja teised kõrgetel võimupositsioonidel olevad isikud, keda konkreetse riigi kohtusüsteem erinevatel põhjustel vastutusele võtta ei suuda. Eesti on rahvusvahelise kriminaalkohtu asutajaliige, kohtu alusdokumendiks olev Rooma statuut ratifitseeriti 30. jaanuaril 2002. aastal.

Strasbourgis asub Euroopa Nõukogu juurde 1959. aastal loodud Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK). Seda asutust aetakse sageli segamini Euroopa Liidu kohtuga (ELK). Tegemist on siiski Euroopa Liidust eraldiseisva rahvusvahelise institutsiooniga. Kohtu peamine ülesanne on tagada, et Euroopa Nõukogu liikmesriigid järgiksid oma tegevuses Euroopa Inimõiguste Konventsiooni.

Eesti on kohtu liige alates Euroopa Nõukoguga ühinemisest 1993. aastal. Võimalust EIK-st õigust otsida on kasutanud peamiselt füüsilised isikud (eelkõige vangistatud). Nii Eesti kui ka teiste riikide jaoks oluline ja pretsedenti loov on kahtlemata EIK otsus 2015. aastast, milles leiti, et Delfi AS kannab vastutust enda portaali postitatud solvavate kommentaaride eest.

Nüüd oleme harjunud võimalusega teatada kommentaariumisse postitatud ebasobivast kommentaarist, kuid kümme aastat tagasi ei olnud portaalide administraatorid kohustatud solvanguid kustutama.

Viiendaks ja Eestit kõige enam puudutavaks kohtuks on juba mainitud Luksemburgis paiknev Euroopa Liidu Kohus, mis on Euroopa Liidu institutsioon ning mis seetõttu saab otsustada Euroopa Liidu õigusaktide piires. Eesti on Euroopa Liidu kohtu liige alates Euroopa Liiduga liitumisest 1. mail 2004. aastal.

Kahekümne aasta jooksul on Euroopa Liidu kohtusse jõudnud arvestatav hulk Eestiga seotud kaasusi. Eesti riigikohus on kasutanud võimalust küsida siduvaid eelotsuseid, Eestit on kohtusse kaevatud ja Eesti riik ning siinsed ettevõtted ja eraisikud on saanud kaevata Euroopa Liidu institutsioonide tehtud otsuste peale.

Temaatilistest kohtutest on seoses merealuste ühenduste tahtliku lõhkumise juhtumitega fookusesse kerkimas 1994. aastal asutatud ja Hamburgis asuv rahvusvaheline mereõiguse kohus (International Tribunal for the Law of the Sea, ITLOS), mis oma tegevuses juhindub ÜRO mereõiguse konventsioonist. Eesti riik on kohtu liige alates 2005. aastast, mil riik ÜRO mereõiguse konventsiooni (United Nations Convention on the Law of the Sea, UNCLOS) ratifitseeris.

Lisaks mainitud kohtutele leidub veel hulk rahvusvahelisi kohtuid, mille tegevus Eestit otseselt ei puuduta, kuna nad toimetavad teistes piirkondades (näiteks nagu Inter-American Court of Human Rights (IACHR) ja African Court on Human and Peoples´ Rights (AfCHPR)).

Milleks nii palju kohtuid?

Kui iga riik toimiks teistest riikidest sõltumatult, ei oleks rahvusvahelisi kohtuid tarvis. Ka siis ei oleks neid kohtuid vaja, kui riikidevahelisi lepinguid hoolega järgitaks ning vaidlusi ei tekiks. Teoorias võiks see ju toimida, kuid praktikas mitte.

Nii nagu eraõigusliku lepingu sõlmimisel, peab ka rahvusvahelisel tasandil midagi kirjalikult kokku leppides tavaliselt kohe läbi mõtlema selle, kuidas ja kelle poole vaidluste korral pöördutakse.

Kuna iga kohus saab otsuseid teha vaid talle antud volituste piires, tuleb leppida sellega, et rahvusvahelisel tasandil on ja saab ka tulevikus olema erinevates asukohtades, erinevates koosseisudes ja erinevatel õiguslikel alustel töötavaid kohtumaju.

Rahvusvahelise korruptsioonivastase kohtu idee

Liigume nüüd Eesti jaoks oluliste rahvusvaheliste kohtute ülevaate juurest artikli tuumani. Nimelt on alates 2021. aastast käinud töö veel ühe rahvusvahelise kohtu loomise kallal.

Idee asutada rahvusvaheline korruptsioonivastane kohus (International Anti-Corruption Court, IACC) käidi tegelikult välja juba 2012. aastal. Paradoksaalsel kombel toimus see Peterburi rahvusvahelisel õigusfoorumil ja mõtte autor oli USA-st pärit kohtunik Mark L. Wolf.

Märgilisele konverentsile järgnevatel aastatel avaldas Wolf mitmeid artikleid ning suutis veenda erinevate riikide mõjukaid kohtunikke uue rahvusvahelise kohtu vajalikkuses. Seega ei tule initsiatiiv uue kohtu loomiseks mitte riikidelt, vaid konkreetsetelt üksikisikutelt.

Nüüdseks on üleilmse kampaania vedamiseks moodustatud kodanikuühendus Integrity Initiatives International (III), mida eesti keeles võiks nimetada näiteks rahvusvaheliseks aususe algatuseks. Ühendus on uue kohtu tutvustamiseks loonud veebilehe.

Lehel avaldatud kohtu loomist põhjendava ja toetava deklaratsiooni juures on ära toodud pikk nimekiri erinevatest riikidest pärit mõjukaid inimesi, kelle hulgas on presidente, ministreid, Nobeli preemia laureaate ja ettevõtjaid, kes algatust toetavad. Lisaks on seal muidugi hulk kodanikuühendusi ja nende liikmeid.

Uue kohtu loomise vajadust põhjendatakse sellega, et kuigi juba 2003. aastal võeti vastu ÜRO korruptsioonivastane konventsioon (Eestis jõustus see 2010. aastal), ei ole see takistanud kleptokraatia levikut. Pigem vastupidi, üha suureneb selliste riikide hulk, mida juhitakse korruptsiooni ja (valimis)pettuste abil.

Korruptiivse võimu kindlustamiseks kasutatakse võtteid, mis seavad ohtu demokraatlike riigikordade püsimajäämise. Sellised võtted on eelkõige opositsiooni väljasuretamine, meedia ja teadlaste suukorvistamine ja kohtuvõimu sõltumatuse kaotamine.

Isegi kui seadused võimaldavad võimulolijate korruptiivseid tegusid uurida, on ülimalt keeruline kui mitte võimatu selliste riikide võimulolijate vastu kriminaalasju algatada. Kuigi ÜRO korruptsioonivastasest konventsioonist tulenev on siseriiklikesse seadustesse kenasti ümber pandud ja kehtivad seadused võimaldaksid teoreetiliselt ka kõrgetel positsioonidel olijad vastutusele võtta, näeme oma kleptokraatliku naaberriigi näitel, et praktikas ei ole see võimalik.

Edasised sammud ja Eesti võimalused

Siiani ei ole ükski eestlane ametlikult rahvusvahelise korruptsioonivastase kohtu loomise algatust toetama asunud (nimekirjas olev Eesti juurtega Marcus Kolga esindab Kanadat). Eestile lähedastest riigijuhtidest on deklaratsioonile alla kirjutanud endised presidendid Dalia Grybauskaitė ja Tarja Halonen ning endised peaministrid Carl Bildt ja Gordon Brown. Rahvusvahelise korruptsioonivastase kohtu loomise protsessi omapära tõttu võis juhtuda, et tuntud eestlased jäid deklaratsiooni koostamise ja allkirjastamise juurest kogemata eemale.

Deklaratsiooni esitamisest 2021. aasta juunis on kohtu loomise protsess praeguseks järgmistesse etappidesse edasi liikunud ning 2022. aasta augustis algas kohtu tegevuse aluseks oleva rahvusvahelise lepingu väljatöötamine. Nüüdseks on lepingu mustand valmis ning peagi peaks algama selle laiapõhjalised konsultatsioonid, pärast mida liigutakse lepingu läbirääkimiste ja vastuvõtmise etappi. Viimaseks etapiks, nagu iga rahvusvahelise lepingu puhul, on selle ratifitseerimine.

Uue rahvusvahelise kohtu loomine vajab kahtlemata Eesti ametliku positsiooni väljakujundamist ning selle ülesande saavad ilmselt ühel hetkel endale välis- ja justiitsministeeriumi ametnikud. Kui asjale vaid korruptsiooniga võitlemise ja sisejulgeoleku perspektiivist vaadata, võiks kohtu olemasolu tulevastele korruptantidele ja kuritegelikele võrgustikele olulise heidutava jõuna mõjuda.

Teadlased näivad olevat pigem äraootaval seisukohal, kuna on äärmiselt keeruline kui mitte võimatu ennustada selle uue institutsiooni mõju ja seejuures ette näha ka kõiki võimalikke kaasnevaid kõrvalmõjusid. Samal ajal on selge, et olemasolevatest siseriiklikest ja rahvusvahelistest tööriistadest üleilmselt leviva kõrgetasemelise korruptsiooni ja kleptokraatiaga võitlemiseks ei ole siiani piisanud.