Akkermann: 2026 pole realistlik tõsta kaitsekulud viiele protsendile SKP-st

See, et juba järgmisel aastal võiks Eesti kaitsekulutused tõusta viie protsendini SKP-st, ei tundu realistlik ning kõnelused kaitsekulutuste tõstmise üle alles algavad, ütles intervjuus ERR-ile riigikogu rahanduskomisjoni esimees Annely Akkermann (Reformierakond).
Kas ka teile kui rahanduskomisjoni juhile tuli mõneti ootamatult peaministri avaldus Vikerraadios ja siis hiljem ka sotsiaalmeedias, et kaitsekulutused tuleb tõsta viie protsendini lähiaastatel?
Ei tulnud. Ma vaatasin Trumpi inauguratsioonikõnet ja siis ma juba sain aru, et selline sõnum Euroopas välja öeldakse. Aga peaminister rahanduskomisjoniga vahepeal ei rääkinud. See teema tuleb rahanduskomisjoni, see on selge. Ja ma märkasin ka, et Poola, Läti, Leedu, Soome andsid samal ajal sama sõnumi välja. Selles viie protsendi väljaütlemises oli ikkagi tegemist Venemaa piiri äärsete riikide sõnumiga USA presidendile.
See viie protsendini kaitsekulutuste tõstmine tähendab seda, et me sisuliselt peame tegema ju ka riigi eelarvestrateegia (RES) ja järgmiste aastate riigieelarvekavad ümber, sellepärast et see on lihtsalt niivõrd suur raha, mida ei ole võimalik kokkuhoiuga saada. Ehk RES-i võib praegu tõsta lauasahtlisse sellisena, nagu see praegu on.
Kas just lauasahtlisse, RES on meil viimased aastad kusagil 20 miljardi euro juures. Aga kahtlemata on täiendav kaks protsenti või praegu ka poolteist protsenti 500–600 miljonit, see on väga tõsine ülesanne.
Kas teil on olemas mingi arusaam, kust see raha – 500, 600, 700 miljonit eurot – ikkagi leitakse?
Mõned võimalikud arusaamad on kindlasti, kuidas seda otsima hakata, aga midagi konkreetset välja öelda praegu ei ole.
Aga kuidas selle asja menetlemine edasi läheb – kas pärast seda, kui peaminister on teinud teile selle avalduse, kas siis on Reformierakonnas, valitsusliidus ka mingisugused kohtumised kokku lepitud, strateegiaarutelud? Aega ju väga palju ei ole.
Kahtlemata algavad kohe arutelud rahandusministeeriumis, koalitsiooninõukogus, valitsuses ja kaasatakse rahanduskomisjoni esimees ühel hetkel ja lõpuks tuleb see rahanduskomisjoni. Aga eelkõige tulevad muudatused muidugi riigi eelarvestrateegias, mis on valitsuse dokument, ja riigikogule üle antava riigieelarve lisa. Kas järgmisel aastal suudetakse tõsta (kaitsekulud) viie protsendini, ja teine küsimus on, et kas kaitsevägi suudab hankida nii suure summa eest 2026. aastal. See viis protsenti on pigem märgiline. Peab vaatama, mis aastal me suudame milliseid vajadusi hankida.
Ja veel pikemad plaanid on NATO kaitseplaanid, mida mõni aeg tagasi uuendati, siis kui täiendav eelarve vajadus liikus kahe protsendi pealt kolmele protsendile SKP-st. Aga kui võetakse eesmärk, hakatakse selle poole liikuma, siis kaalutakse kõiki aspekte üksteise järel mitu korda.
Te olete näinud eelarvemenetlust väga pikka aega, olles riigikogu liige. Kui realistlik on, et aastal 2026 juba on see viis protsenti? See ei tundu eriti realistlik.
Puht praktiliselt 2026 ei ole see veel realistlik, sest hankemenetlused on seal taga veel ka. Ja kaitsetööstus meie pool kurjuse telge võib-olla ei ole nii võimekas. Ainuüksi see, et riigid viivad oma kaitsekulude taseme kahelt protsendilt kolmele protsendile, lisab tellimusi ja pikendab hanketähtaegu. Ma ei ole kursis, kuidas hankeprotsessid võiksid kulgeda, aga on üsna vähetõenäoline, et me viie protsendini jõuame 2026. Aga kui eesmärk on võetud, siis mingil ajal jõutakse.
Tööandjate keskliit tegi ettepaneku lõpetada ära väga paljude toetuste indekseerimine, sealhulgas ka pensionide iga-aastane indekseerimine. Kas teie rahanduskomisjoni esimehena toetate seda mõtet?
Pensionid on indekseeritud palgakasvuga. Kui palgad kasvavad, siis kasvavad maksed sotsiaalkindlustusfondi ja seoses sellega saame ka pensioneid indekseerida. Nii et mina küll ütlen, et pensionide indekseerimine kindlasti päris ära ei kao. Aga osaliselt on pension ka tarbijahinna indeksiga indekseeritud ja küsimus on see, kas seda proportsiooni seal muuta – kui palju palgakasvuga ja kui palju tarbijahinnaindeksiga (indekseerida). Võib-olla selle koha pealt võiks veel rääkida.
Aga pensionisiirded nagu teisedki sotsiaalsiirded on vaesuse vähendamise meede ja me peame jälgima ka seda, et 330 000 pensionäri – osal on muidugi teine ja kolmas sammas – ei langeks allapoole absoluutse vaesuse piiri, sellepärast et siis tekivad sotsiaalprobleemid teise kohta. Kui me ühe probleemi lahendame, siis ei tohi me uusi probleeme tekitada.
Kõige kahetsusväärsem, mida ka tööandjad välja tõid, on teise samba lammutamine, see on minu meelest inimeste sotsiaalse toimetuleku mõttes tõeline katastroof.
Arvestades, kui kõrged on palgad Lääne-Euroopas, võib arvata, et lähikümnendil Eestis keskmine palk kasvab üsna jõudsalt. Kas siis näete, et tegelikult tarbijahinnaindeksi osa võiks pensionide arvestamisel natukene vähendada?
Jah, indeksi sisu võib-olla tuleb muuta, aga kindlasti ei ole kellelgi kavas loobuda pensionide indekseerimisest.
Küsin maksuküüru kohta – selle kaotamise võime ka tegelikult vist ära unustada, sellepärast et sellise asja tegemiseks meil lähiaastatel raha ei ole. Kas see lükkub vähemalt edasi või jääb üleüldse ära?
Praegu on riigi eelarvestrateegia järgi kavandatud maksuküüru kaotamine 2026. aastasse. Ma muidugi mõistan, miks te seda küsite, et kas see võiks olla katteallikas kaitsekuludele. Ma olen algusest peale olnud tohutu maksuküüru vastane, ma ei tea, et kusagil maailmas oleks midagi sellist kokku soperdatud.
Maksuküüru kaotamise hind 2026. aastal on kusagil 500 miljonit eurot.
Järgmisel aastal ei ole selle rakendamine ikkagi realistlik – kui meil on vaja suurendada kaitsekulutusi järsult, siis see on see meede, mida saab vähemalt esialgu edasi lükata ja siis vaadata, mis sellest tulevikus saab.
Ma seda küll ei ütle. Eelarvearutelud ei ole veel alanud, ma ei tea, kas järgmine aasta on tarvis riigikaitsekulusid nii suurelt tõsta, me ei ole seda veel arutanud. Seega ma ei oska selle kohta öelda ei ega jah.
Toimetaja: Marko Tooming