Viimasel ajal on Eestis palju juttu olnud tuuleenergiast ja seda mitme erineva teema kontekstis. Hiljuti arutati kaitseväe luurekeskuse tõstatatud probleemi üle, et tuulepargid, nii maismaal kui merel, kahandavad Eesti kaitsevõimet, sest tuulikute labad takistavad radarite tööd (Lauri, 2024). Samuti on tuuleparkide rajamise vastu tekkinud mitmes omavalitsuses kohalike kirglik vastasseis, sest kardetakse tuulikute mõju nii kinnisvara hinnale kui ka võimalikke, kuid tõendamata, terviseriske (Raidla, 2025).

Temaatika võttis uued mõõtmed, kui valitsus tegi otsuse korraldada mere-ja maismaatuuleparkide rajamiseks kahe teravatt-tunni ulatuses vähempakkumisi, sealjuures võib prognooside järgi meretuuleparkide toetuseks kuluda järgmise 20 aasta jooksul vähemalt 2,6 miljardit eurot (Hindre, 2025).

Sellest johtuvalt viis Ühiskonnauuringute instituut ka läbi küsitluse, millest selgus, et 53 protsenti vastajatest oli sellisel viisil meretuuleparkide rajamise vastu (BNS, 2025). Niisiis, soovitakse riiklikul tasandil ühelt poolt roheenergia arendamisega jõudsalt edasi liikuda, et saavutada seatud kliimaeesmärgid, teisalt kerkib esile üha rohkem probleeme ja küsimusi.

Kogu selle ühiskondliku arutelu valguses tasub analüüsida, kas suuri subsiidiume neelav tuuleenergia on üldse niivõrd roheline energiatootmise liik, nagu valdavalt arvatakse.

Tuuleparkide laialdane arendamine võib tunduda küll keskkonnasõbralik ning oluline samm jätkusuutlikuma elektritootmise poole, kuid tegelikult tuleks vaadelda laiemalt ka seda, milline on tuuliku kui masinavärgi tootmisest tulenev süsinikujalajälg.

Näiteks üks kahe megavatine tuulik, mis kaalub ligi 250 tonni, koosneb põhiliselt betoonist, komposiitmaterjalist ning terasest. Enamjaolt kasutatakse nende materjalide tootmiseks, näiteks terase töötlemiseks, kivisütt, mis on üks kõige saastavamaid kütuseid. Kui arvutada kokku kõikide komponentide töötlemisprotsessi jooksul põletatav kogus, selgub, et ühe väiksema tuuliku tootmiseks põletatakse keskmiselt 150 tonni kivisütt. (Ridley, 2017)

Sellest tulenevale CO₂ heitmele lisandub veel ka komponentide rahvusvahelisest transpordist tulenev heide. Näiteks Taani tuulikute tootmisele spetsialiseerunud ettevõte Vestas, mis varustas ka Eesti Saarde tuuleparki vajalike detailidega, laseb tuulikulabad valmistada Indias (Karnau, 2023). Aasiast transport Taanisse, seejärel sealt edasi Eestisse ning siin veel suurte autorongidega püstitamispaika: iga sammuga lisandub protsessi süsihappegaasi.

Tõsi on, et pea igasuguse tehnoloogia valmistamiseks kasutatakse väärismetalle, põletatakse sageli fossiilkütuseid ning tarnitakse valmistoodang tellijale. Tuulikud on võrreldes muude energiatootmise viisidega, näiteks tuuma- või gaasijaamadega, kõige ebatõhusamad masinad, kui arvestada nende kasutegurit ehk tegeliku toodangu suhet teoreetilisse maksimumtoodangusse.

Tuulikute puhul jääb see Euroopas keskmiselt umbes 35 protsendi lähedale, aga näiteks tuumajaamadel võib kasutegur ulatuda lausa üle 90 protsendi. (Energiatalgud, 2022; Toomiste ja Himma, 2019; Fermi Energia OÜ, 2022). See erinevus tuleneb peamiselt väliskeskkonnast ehk tuulik saab oma eesmärki täita vaid juhul, kui tuul puhub. Kogu seda protsessi arvesse võttes ei saa väita, et üha suurem tuuleenergiale üleminek on kliimakriisi ohjeldamiseks toimiv viis.

Seejärel peaks vaatlema tuuliku edasist toimimiskulgu, mis tõstatab samuti mitmeid küsimusi selle keskkonnasõbralikkusest. Nimelt on tuulikute juures põhiline probleem nende võrdlemisi lühike eluiga, praegu keskmiselt umbes 20–25 aastat, misjärel tuleb  kogu masinavärk utiliseerida. Võrdlusena, näiteks keskmise tuumajaama eluiga võib ulatuda lausa 60 aastani ja sealjuures on jaam kogu selle aja töös ning energiat tootmas (Fermi Energia OÜ, 2022).

Mõned tuulikute komponendid on tõepoolest ümbertöödeldavad, kuid peamine jäätmeprobleem tuleneb tuuliku labadest. Tartu ülikooli rakendusliku materjaliteaduse professori Tarmo Tamme sõnul (Pau, 2024) on komposiitmaterjal, millest laba koosneb, väga raskesti purustatav. Samuti pole see materjal sulatatav, mistõttu on kogu tiiviku ümbertöötlemine väga keeruline ja ebamõistlik. (Martini ja Xydis, 2022; Pau, 2024)

Tuulikute massiline ehitamine tähendab, et kui mõnekümne aasta pärast hakkab nende tööiga ammenduma, kerkib esile uutmoodi keskkonnaprobleem: kuhu neid spetsiifilisi materjale ladustada? Niisiis ei lahenda tuuleenergia keskkonnaprobleeme, vaid tekitab hoopis keerulisemaid muresid juurde.

Maailma liikumine rohelisema energiatootmise poole kätkeb endas suuresti tuuleenergia arendamist, mida ka Eestis nähakse kui head alternatiivi praegusele fossiilkütustel põhinevale elektritootmisele.

Kliimakriisi lahendamise debati keskmes olev CO₂-vaba elektritootmine jätab sageli tähelepanuta mitmed olulised nüansid: pealtnäha rohelised tehnoloogiad pole kaugeltki nii keskkonnasõbralikud. Nõnda on ka tuulikutega: ühe tuuliku tootmise protsess paiskab õhku suures koguses CO₂-te, samuti on murekohaks tuulikute võrdlemisi lühikene eluiga ja selle lõpus tekkiv jäätmete probleem. Seega tasuks läbi mõelda, kas nii laialdane tuuleenergia kasutamise arendamine kliima päästmise egiidi all on ikka reaalselt tõhus meetod või on tegu pigem enesepettusega.

Kommentaar valmis Tartu Ülikooli riigiteaduste eriala aine "Eesti keele suuline ja kirjalik väljendusõpetus" argumenteeriva teksti kirjutamise ülesande raames. Juhendasid Nele Karolin Teiva ja Ilona Tragel.

Kasutatud kirjandus

• BNS (03.02.2025). Üle poolte kodanikest on vastu meretuuleparkide rahalisele toetamisele. Postimees
• Energiatalgud. Tuuleenergia ressurss (2022).
• Fermi Energia OÜ. (2022). Mis aitaks võidelda energiakriisi vastu ja jõuda süsinikneutraalsuseni? Postimees.  
• Hindre, M. (27.01.2025). Koalitsiooni kokkulepe: 2+2 tuuleenergia vähempakkumine ja toetus elektrisalvestile. Eesti Rahvusringhääling.
• Karnau, A. (08.05.2023). Öösel võib näha hiigelpikka veost sõitmas läbi terve Eesti. Postimees.
• Lauri, V. (28.11.2024). Kaitsejõud: tuulepargid vähendavad Eesti kaitsevõimet. Eesti Rahvusringhääling.
• Martini, R., Xydis, G. (2022). Repurposing and recycling wind turbine blades in the United States. Environmental Progress and Sustainable Energy.
• Pau, A. (25.04.2024). Ahju ei mahu ja maas ei kõdune. Eestis on tekkimas hiiglaslike mõõtmetega saast, millega keegi esialgu midagi peale ei oska hakata-elektrituulikute tiivad. Delfi.
• Raidla, K. (02.02.2025). "AK. Nädal": miks on tekkinud tuuleparkide rajamisele vastuseis? Eesti Rahvusringhääling.
• Ridley, M. (13.05.2017). More gas, less wind. The Spectator.
• Toomiste, H. ja Himma M. (2019). Rohelisest elektrist tuumajaamani - mis on mis ja mis sobiks Eestile? Eesti Rahvusringhääling.