Augusti keskel langes 79 aastat tagasi rajatud korsten. Püssi elektrijõujaama vertikaalne sümbol tähistas korraga mitme põlvkonna pikkust majandusmootorit ja mitmetele kohalikele nende või eelkäijate panust sellesse.

Meeskonna jaoks, kes on maha võtnud sadu teisigi korstnaid, on tegu kui puu langetamisega, toksid küljele piisava augu sisse ja sinna suunda ta kukubki. Tavapärasest puu langetamisest erines sündmus selle poolest, et kohale oli tulnud hulk inimesi, kes taustaks kas aplodeerisid või jälgisid nukrama meelega ühe perioodi lõppu. Igal juhul oli korstna langemine selge märk, et maastikud on muutumas ja senine välja kujunenud harjumus peab kohanema uuega.

Avalik ruum muutub pidevalt

Meid ümbritsev ruum on olnud pidevas muutuses, kuid harjunud oleme ning normaalseks peame üldjuhul just praegust ruumilist olukorda, mis on jõudnud piisavalt meie teadvusesse kinnistuda. See on ka põhjus, miks käiakse pildistamas või päikeseloojangul vaatamas suuremahulisi taristuobjekte.

Rajamise hetkel on olnud kõik raudteekoridorid, suuremat sorti viaduktid, elektri- ja soojusjaamade korstnad ja muud sellised elemendid olnud korralikud ruumilaastajad, kuid aeg on muutnud need maastiku osaks ja muud süsteemid on pidanud nendega omakorda kohanema.

Seega, kõik uue ja harjumatuna näivad muutused saavad kunagi uue normaalsuse osaks. Veel enam, me hakkame neid veel väärtustama vanade heade aegade sümbolina. Nii võis ka Püssi korstna langemine olla mõne inimese jaoks sündmus, mis tähistas teatud ajastu ja selles elanud inimeste jutustatud loo lõppu.

Arvamusfestivalil modereerisin tänavu üsna vürtsikat arutelu teemal "Taastuvenergia tuules muutuvad maastikud". Arutluse suurimaks üllatuseks oli publikus olnud ja Püssi lähedalt pärit noore inimese kommentaar, et põlevkiviga seotud maastikud on tema ja eakaaslaste jaoks möödanik. Nad on ka lähedalt näinud, millist kahju põlevkivitööstus on toonud kohalikele kogukondadele (vajuvatest maastikest ja elamutest on juttu taskuhäälingu "Ruumilood" osas "Sinking and Shrinking"). Taastuvenergia ja sellega seotud ruumimuutused on uus lootus, mis sümboliseerib moodsat aega ja uut kohalikku arenguvedurit.

Sarnast positiivset ja kaasamõtlevat nooti tajusin ka paneeliks valmistudes, kui külastasin ühes kogukonnas toimunud tuuleparkide arutelu. Läksin kohale ootuses näha emotsionaalseid puhanguid ja üksteisest üle rääkivaid inimesi, kes loobivad vaheldumisi erinevaid vandenõuteooriaid. Kohtasin hoopis vastupidist, üksteist austavat, kaasamõtlevat ja analüütilist arutelukultuuri.

"Inimestel on vaja informatsiooni", ütles kohalik proua, keda taskuhäälingu jaoks intervjueerisin. Vestlusest selgus, et tegu ei olnud nende kogukonnas esimese üritusega, kuid nii palju rahvast ei olnud varem kunagi kohale tulnud. Põhjuseks korraga tema enda agitatsioon ja seegi, et üritusel näidati konkreetseid vaateid tuttavatest kohtadest illustreerimaks, kuidas tuulepargid muudavad harjumuspäraseid maastikke.

Eesti riigi siht on tagada aastaks 2030 taastuvenergiast toodetud elektrit vähemalt samas mahus, kui on tarbimine. Arvestades, et praegu oleme suuresti energiat importiv riik, tähendab see suuri muutusi just lähiaastatel. Sellest tulenevalt on üle Eesti käsil ridamisi kohalike omavalitsuste üldplaneeringute ja eriplaneeringute koostamise protsesse, mis vastava muutusega tegelevad.

"See on väike täpp kaardil," sõnas Arvamusfestivalil kliimaminister Yoko Alender, selgitades, et ei tasu ka üle mõelda ja arvata, et kogu Eesti äkitselt tuulikutega kaetakse. Vajalik kogus teravatte saavutatakse kogu Eestit vaadates võrdlemisi väikese maa-alaga.

Küll aga on ministri sõnul oluline mõelda hoolikalt, kas leidub ristkasutusviise sellisel moel, et eelkõige kasutada taastuvenergia tootmiseks ja uute tööstusalade kavandamiseks piirkondi, mis juba on inimese käe läbi transformeerunud. Ehk teisisõnu eelistada suurel planeerimislikul skaalal ringmajanduslikku lähenemist.

Sobivaks näiteks on päev enne Püssi korstna langemist avatud Aidu tuulepark, mille 17 tuulikut planeeriti endise põlevkivikarjääri alale. Samamoodi tuleb ruumiotsuste tegemisel arvestada ka võrkudega. "Seetõttu on mõistlik vaadata alasid, mis asuvad võrgule võimalikult lähedal. Kui loome tuulepargi sobivale asukohale, aga võrku seal lähedal ei ole ning selle loomine on seetõttu väga kallis, siis kokku ei anna see soodsat lahendust mitte kellelegi", sõnas Tallinna Tehnikaülikooli elektroenergeetika ja mehhatroonika instituudi direktor Ivo Palu.

Siiski tuleb nentida, et kui siiani oleme Eestimaal harjunud, et suuremad energiatootmismahud ja energeetikaga seotud taristu laiub Ida-Virumaal, siis taastuvenergia ja hajus energiatootmine kujundab teatud määral maastikke üle Eesti. Ka Aidu avamisel sõnas kaitseminister Hanno Pevkur: "Neid on lihtsam rajada sinna, kus julgeoleku seisukohalt on see võimalik.

Läänemaal elanud inimene on harjunud sellega, et suured korstnad ja tööstused paiknevad kusagil kaugel eemal, vaenuliku naabri piiri lähedal, kuid nüüd tuleb harjuda ka oma kodulähedaste "korstnatega", mis küll ei aja enam suitsu välja, vaid hoopis sirutavad oma pöörlevaid labasid mööda horisonti laiali.

Kuidas areneb Eesti ruumiline tulevik, olgu see asustuse areng, seotud taristu paiknemine, uued tööstusalad ja energia tootmine, on teemad, millega tegeleb lähiaastatel Eesti üleriigiline planeering 2050. Protsessi juhi Anna Semjonova sõnul on meil vaatamata hõredast elanikkonnast tajutav ruumikonkurents, mille tõttu tulebki üha põhjalikumalt läbi mõelda, kuidas saaksime ruumi ristkasutada nii, et negatiivsed mõjud keskkonnale oleks minimaalsed.

Samal ajal on ruumiline planeerimine parim selleks, et ühiskondlikku kokkulepet saavutada, kuna tegu on oma olemuselt suure kaasatuse poole suunatud protsessiga, millesse on haaratud lai valik ekspertsust.

Kuuluvustunne tekib mitmel moel

79 aastaga on palju muutunud. Toona ei küsinud keegi kogukonnalt, kas teeme siia või siia ühe elektrijõujaama, ega arutanud laiemalt energeetika tuleviku ja töökohtade kujunemise üle. Nüüd on arutelukultuur korraga reguleeritud, osa üldisest demokraatlikust kultuurist ning sellega minnakse sageli palju kaugemale (ehk kogukonnale lähemale), kui seadusandlus ette näeb.

Ka minu külastatud kogukonnasündmus ei toimunud ametliku planeerimisprotsessi avaliku aruteluna, vaid selle initsieeris täiendavalt sealne tuulepargi arendaja. Üritusel vaadati digitööriistade toel, kuidas erinevatest tuttavatest kohtades, teedelt, ristumistest või taluhoovidest tuulepargi rajamisega seonduvalt vaated muutuvad. Nagu kliimaminister arutelul sõnas: "Kui need on suure ja võõra ettevõtte tuulikud, siis on need koledad. Kui need saavad aga kohalike tuulikuteks, siis on need palju ilusamad".

Kuuluvustunne tekib mitmel moel. Esiteks, kui sul on endal olnud võimalus korrigeerida tuulikute arvu, paiknemist, maastikul paiknemise rütmi, siis juba sellised otsustuskohad on andnud inimesele võimu ise määratleda, mil moel ta minu harjumuspäraseid vaateid muudab.

Teine omanikutunde tekitaja on rahaline. Selle tarbeks on riigi initsiatiivil loodud ka tuulikutasu, mille toel saab kohalik omavalitsus üsna arvestatava (võttes arvesse, millises seisus paljud väiksemad omavalitsused Eestis on) lisasissetuleku, et täiendavalt investeerida piirkonna arengusse.

Kui üritusel tuli jutuks, milliseid tuulikuid võiks ära võtta, mis tõesti võib-olla liigselt riivavad silma, siis järgnes sellele omavaheline mõmin ja tõdemus, et "kuulge, kui me neid vähemaks võtame, siis väheneb ju tuulikutasu". Viimaks on tavapärane, et planeerimisprotsessi käigus jõutakse arendajatega kokkuleppele tuuleparkide rajamisega samaaegselt muusse taristusse investeerimisse. Nagu üks proua nentis, on külades väga lihtsad probleemid, vesi, internet ja korrast ära teed.

Suurim rõõmu pakkus Arvamusfestivalil toimunud arutelus see, et me ei kasutanud kordagi mõistet NIMBY ("not in my back yard" ehk "mitte minu tagaaias"), väljendit, mis tähistab vastuseisu mistahes muutustele.

Mõiste on saanud piisavalt ja õigustatult kriitikat, kuna ükski vastuseis ei kasva tühja koha pealt. Veel enam, inimestel on väga erinevad vaatenurgad ja kogemused ning sellega seotud erimeelsused ei ole lahterdatavad ühe loosungi alla.

Vastupidi, kui tahame olla kestliku tuleviku suunaliste muutuste juhtimisel edukad, peame veel enam kuulama ja väljaöeldud sõnade tagant kuulma ka seda, mida öelda ei osata või ei taheta. Nagu maastikuarhitekt Karin Bachmann kokkuvõtteks tõdes, on igaühel oma müüt, mille järgi ta elab.

Kõiksugu kohustuste ja pelgalt numbrite asemel peaksime enam jutustama oma koha lugu ja mõistma laiemalt, miks teenib taastuvenergia meie kõigi, meie kodu ja keskkonna huve. Ainult siis, kui oleme vastanud küsimusele "miks?", oskame mõista, mida on vaja teha ja kuidas see peaks toimuma.