Nädalapäevad enne Tartu maratoni algust oli selge, et tavapärases kohas seda korraldada tõesti ei saa. Maratoni korraldajad panid staabi püsti Tartu laululava juurde ja kui tavaliselt on logistika piirdunud 40-50 kilomeetriga, siis nüüd tuli edasi-tagasi vurada 130-kilomeetrisel trassil. Lõplik kolimine Alutagusele leidis aset alles reede õhtul.

"Inimene on harjumuste ori. Kui sul on ikka sama meeskond mitukümmend aastat seda asja ette valmistanud, siis on sul omad koostööpartnerid, omad sõbrad iga nurga peal, kes sul midagi ära teevad. Idavirumaalased on küll väga vastutulelikud olnud, aga ikkagi on sul igas asjas vaja uusi kokkuleppeid ja ekstra üle helistamisi," kirjeldas Worldloppeti tegevjuht Epp Paal.

"Kui Indrek Kelk helistas, et mis sa arvad, kas Tartu maraton võiks tulla sinna, siis me olimegi parajasti rajal ja puhastasime rada puudest pärast suurt lumesadu, mis jaanuari alguses oli. Siis meestel hakkasid kohe käed kiiremini käima, kui oli võimalus juba, et Tartu maraton siia tuleb. Kui paar nädalat hiljem tuli uudis, et Alutaguse on üks võimalik asukoht, kus Tartu võib tulla, siis nädalavahetusel see inimeste arv, külastajate arv ikka kasvas tohutult. Päris äge oli vaadata ja minu meelest on ka igal õhtul kohalikud hakanud rohkem suusatamas käima," rääkis Alutaguse spordikeskuse juht Timo Juursalu.

Palju asju tuli korraldajatel teha teisiti. Näiteks oma rajatraktorit ei saanud kasutada, kuna see on Alutaguse radade jaoks liiga suur. Tavapärase 63-kilomeetrise põhidistantsi asemel ootas osalejaid 40-kilomeetrine rada, mida sõideti ühel ringil kaks korda.

Ka korraldusmeeskond oli sel korral poole väiksem – tavalise maratoni puhul on tegevuses pea 1000 inimest, sel korral aga umbes 300.

"Neid nüansse, mida meil ühe tavalise maratoni korraldamise päeva hommikul ühel ajal korraldada on, oli nii palju rohkem, et meil ei ole kunagi olnud nii, et meil on ühes kohas ühel ajal korraga lastesõidud, vintage, 10 kilomeetrit klassika, teatesõit, 10 kilomeetrit vabatehnikas – kõik hästi tihedalt. Samade radade peal, kõik need samad hargnemised, et keegi kuskil valesti ei sõidaks ja nii edasi ja nii edasi. Sadakond erinevat toimingut, millel pidi käsi pulsil olema," selgitas Tartu maratoni peakorraldaja Indrek Kelk.

Kõik läks hästi ja seekord sõitsid kõik õiges suunas.

Nagu Tartu maratonil ikka, siis teeninduspunktides pakuti võistlejatele head ja paremat turgutust. Suusatajaid vooris teeninduspunktides pidevalt ja meeleolu andis õige Tartu maratoni tunde välja küll, mis sellest, et seekord teises kohas ja teistmoodi.

"Super. Elus, terve. Ilusasti söödetakse, joodetakse. Kõik on korras, rada uipu hea. Nii et super. Tulime siia, hanged on autoakendeni. Kuskohas me oleme? Nagu Siberisse tulime. Äge, vägev," rääkis Vello.

"Kuigi Tartu võiks olla Tartus, aga Alutaguse on sel aastal nii kaunis, et igal juhul tasus tulla," ütles Riho, kelle sõnul oli rada samuti väga hea. "Tartus on vahel rada isegi halvem olnud. Aga siin on kitsastes oludes väga head rajad tehtud."

Ka Reet sai maratonitunde kätte. "Nagu unistus, väga-väga tore. Suurepärane, suur tänu lihtsalt Tartu maraton, et te selle ära tegite. Väga ilus on, enam parem ei saaks olla."