Selle aasta esimeses kvartalis tuleb kaheksal Eesti suurettevõtjal esitada äriregistrile koos majandusaasta aruandega ka kestlikkuse aruanne. Järgmisel aastal laieneb see kohustus juba ligikaudu 300 ettevõtjale.

Kestlikkuse aruanne on sama asi, mis kurikuulus ESG-aruanne, kuid sellest kolmetähelisest akronüümist on mingis mõttes saanud sõimusõna, mistõttu on ka keelekasutuses sellest loobutud ning see on asendatud sõnaga kestlikkus.

Kestlikkusaruande eesmärk on iseenesest arusaadav ning tervitatav, kuna kliimaküsimused peaksid olema meie kõigi prioriteet. Ilmselt aruannete esitamise kohustus just planeeti ei päästa, kuid printsiibis võib suurem läbipaistvus ja andmete avalikustamine samm-sammult viia kestlikkuse vaates targemate valikuteni nii ettevõtjate kui ka tarbijate poolt. Aeg näitab, kas see hüpotees peab ka praktikas paika.

Siiski, ka kõige üllam eesmärk peab olema mõistlike kuludega objektiivselt saavutatav, sest päeva lõpus tuleb see kõik ettevõtjate konkurentsivõime arvelt ja majanduseksperte uskudes on sellega terves Euroopas kehvad lood.

Tõrked praktikas

Kestlikkuse aruanne koostamine võib eeldada üle tuhane andmepunkti sisestamist ning arvatakse, et see võib võtta aega 500–1500 töötundi. Lõplik hinnalipik on igal ettevõtjal erinev, kuid näiteks Infortar on oma aruande koostamise kuluks prognoosinud 300 000 eurot.

Vähe sellest, kestlikkuse aruanne tuleb üle vaadata ka audiitoritel. Teadaolevalt ei ole audiitorite seas hetkel ühtset arusaama kestlikkuse aruande standardite tõlgendusest ning Eestis on puudu ka inimestest, kes neid aruandeid koostada oskaksid. Võib tekkida olukord, et aruande koostaja ei saa aru, kuidas teha, ja aruannet hiljem kontrolliv audiitor ei saa aru, miks on nii tehtud, ning oma aega raiskavad mõlemad.

Samamoodi on lahendamata küsimus, kuidas peaksid ettevõtjad kõik vajalikud andmed kätte saama. Näiteks on aruandes toodud ära rida küsimusi, mida tööandjad ei tohi oma töötajatelt küsida. Lisaks sellele ei piirdu aruandluskohustus ainult vahetult enda kontrolli all olevate protsessidega. Kui ettevõtja ostab oma äripartnerilt tootmistegevuse tarbeks vedelgaasi, siis tuleb ka selle vedelgaasi tootmise ja tarneahelaga seotud mõjud ära mõõta.

Ahela mõju on võimalik mõõta üksnes siis, kui äripartner on nõus sulle asjakohaseid andmeid väljastama ning need andmed vastavad ka tegelikkusele. Juhul kui äripartner sinuga koostööd ei tee, siis ei ole ju asjal mõtet.

Kestlikkuse aruanne on osa EL-i kliimaeesmärkide saavutamise meetmete paketist. Puudulike või ebaõigete andmete pinnalt ei saa muutusi tulemuslikult ellu viia. Tõsi, tulevikus on ettevõtjatel võimalik lepingutes andmete edastamist eraldi reguleerida, kuid ka siis võivad tõusetuda mitmed (konkurentsi)õiguslikud probleemid.

Täidetavuse küsimustele oleks pidanud mõtlema varem

Selgub, et riik kehtestas alguses kohustuse esitada kestlikkuse aruanne ning alles siis hakati mõtlema, kuidas seda kohustust praktikas täita saab. See ei ole hea õigusloome, järjekord peaks olema vastupidine.

Ei saa ka väita, et kestlikkusaruandlus tuli Euroopa Liidust kui välk selgest taevast ning seetõttu ei olnudki keegi valmis. Võrrelge seda näiteks tuumajaama rajamisega. Riik on selgelt öelnud, et enne kui esimene labidas lüüakse maasse, peavad olema paigas: oskustööliste väljaõpe, riiklik regulaator, regulaatori rahastamine, seadusandlus ja jäätmete käitlemine.

Tuumajaama rajamise puhul me sellise korralduse üle ei vaidle, sest kõik saavad riskidest aru. Kuid miks lähtuda heast praktikast ainult siis, kui riskiks on tuumakatastroof. Tuumajaama rajamise protsessist tuleks ammutada n-ö parima praktika etalon, kuidas tuleb muutusi riiklikul tasemel ellu viia.

Kestlikkuse aruande puhul oleks riik võinud enne kohustuste kehtestamist vähemalt minimaalselt tagada pädevate inimeste olemasolu, kes oskaksid aruandeid koostada ja kontrollida. Praegu visatakse ettevõtjad vette ning neil ei ole muud valikut kui ise õppida ujuma. Riiki on küll alati lihtne kritiseerida, kuid tõenäoliselt oleks saanud paremini.

Kusjuures Euroopa Komisjonis juba flirditakse ideega tõmmata kestlikkuse aruande skoopi kitsamaks. Võib tunduda uskumatuna, kuid Euroopa suurimad ettevõtjad on sellele ideele vastu. Põhjus on iseenesest väga loogiline: ettevõtjad on teinud väga suuri investeeringuid kehtiva regulatsiooni täitmiseks ning nad soovivad vastu saada stabiilsust ja ennustatavust.

Riigil on võimalik oma patt kaudselt lunastada. Selleks piisab ainult koalitsioonilepingu järgimisest. Koalitsioonilepingu järgi "kehtestatakse reegel, et iga uue ettevõtetele halduskoormust tootva nõude kehtestamiseks on vaja üks olemasolevatest nõuetest kehtetuks tunnistada." Nimetatud lubadusest lähtudes peaks riik esimese kaheksa katsejänese jaoks mõne kehtiva regulatsiooni ära kaotama.

Kuni riik ettevõtjate koormust pole vähendanud, on ettevõtjatel soovitatav kestlikkuse teemadega tegelema hakata pigem varem kui hiljem. Kuna praktikas võib tõusetuda mitmeid keerukusi, siis tasub juba varakult oma kohustuste ulatus ja sisu selgeks teha ning alusmaterjaliga varakult tööle asuda.