Poliitikud rääkisid selle valimiskampaania ajal palju migratsioonist, osaliselt ka sellepärast, et aset on leidnud mitmed surmaga lõppenud rünnakud. Miks sellised asjad praegu nii sageli on juhtunud?

See võib olla kokkusattumus, et need nüüd on juhtunud. Tegelikult me ei tea seda. Aga me näeme, et Saksamaa asüülisüsteem tekitab ebakindlust ega paku sisserändajatele näiteks mingit psühholoogilist tuge. Inimesed, kes tunnevad end väga ebakindlalt ja on traumeeritud ja keda on hoitud ebakindlas olukorras aastaid, võivad muutuda vägivaldseks ja rünnakute risk võib suureneda. Ma ei ole üllatunud, et need asjad juhtuvad. See kõik on siin tekkinud terrorism, inimesed ei ole tulnud Saksamaale mõttega muutuda terroristiks ja rünnata inimesi demonstratsioonil või kuskil mujal. Need inimesed on tulnud Saksamaale ja nad radikaliseeruvad siin neid ümbritseva süsteemi tõttu ja me ei näe seda. Me arutame praegu, et kui inimesed tulevad Saksamaale, siis me peame nad lihtsalt välja saatma ja probleem on lahenenud, aga meie süsteemis on probleem.

Mul on teooria, et võib-olla Afganistanist ja Süüriast pärit inimesed kardavad praegu, et nad saadetakse tagasi neisse riikidesse, sest neid peetakse nüüd turvalisteks kohtadeks, võib-olla see on praegu üks põhjus?

Jah kindlasti, see suurendab nende ebakindlust, aga näiteks kui me räägime Müncheni rünnakust, siis seda noormeest ei ähvardanud lähiajal väljasaatmine, tal oli tavaline elamisluba. Ta ei oleks pidanud muretsema väljasaatmise pärast. See on midagi, mida ei saa kontrollida või ära hoida lihtsalt suurema hulga väljasaatmistega.

Aga mitmed neist on olnud inimesed, kellele varjupaiga andmisest on keeldutud, aga Saksamaa ei ole suutnud neid ka välja saata, kas see süsteem peaks olema parem?

Me räägime 40 000 inimesest Saksamaal, kes on kohustatud riigist lahkuma, aga ei tee seda ja need 40 000 inimest võiks välja saata ja selle üle me siis arutame. On tõsi, et me võiksime parandada Saksamaa väljasaatmissüsteemi. Teisalt on meil üle kolme miljoni inimese, kes on seaduslikud pagulased Saksamaal ja me ei aruta selle üle, kuidas neid integreerida ja kuidas neid tööturule tuua ja muid selliseid asju. Me arutame ainult seda, kuidas need 40 000 inimest paremini ja kiiremini välja saata. See on üsna tasakaalust väljas, leiame meie teadlasena, me peame fokusseerima probleemidele, mis on pikaajalised, kui me ei saa hakkama nende inimeste integreerimisega, siis seisavad palju hullemad ühiskondlikud probleemid ees paari aasta pärast.

Kas te teadlasena näete veel probleeme, millega tuleks tegeleda?

Meil on palju asju, mida tuleks parandada. Näiteks kohalikud immigratsioonibürood, mis vastutavad iga elamisloa eest on täielikult üle koormatud, seal on liiga vähe ametnikke ja pole mingit digitaliseerimist. Seda tuleb parandada, vastasel juhul ei saa me siia meelitada oskustöölisi, me ei suuda kedagi välja saata, me ei suuda inimesi naturaliseerida. Neid puudusi täidesaatmises tuleb parandada ja seda süsteemi tuleb tugevdada.

Mõelda tuleb ka haridusele. Sellega on suuri probleeme nii lasteaedades kui ka koolides. Me peame andma paremat haridust ja mitte ainult migrantidele vaid kõigile. Meil on seal suured probleemid. Ja eluasemeturg on samuti probleem, üürid on tõusnud ja see ei ole seotud üksnes immigratsiooniga, sellel on sügavamad põhjused ja see on seotud sotsiaalse ebavõrdsusega Saksamaal. Keskenduda tuleb neile teemadele, mõned neist on seotud migratsiooniga, mõned mitte. Kui me räägime ainult nende 40 000 inimese inimese väljasaatmisest, kelle võiks välja saata, siis jätame me täiesti tähelepanuta suured teemad.

Tundub et kõik parteid on teatud määral välja pakkunud migratsiooni- ja integratsioonipoliitika karmistamist. Kuidas te neid võrdleksite?

Kõik liigub paremale. CDU on üle võtnud positsioone, mis AfD-l on olnud aastaid, ja ka rohelised ja sotsiaaldemokraadid liiguvad paremale. Karm suhtumine immigratsiooni on see, mida kõik praegu soovivad. Sellegipoolest on suur vahe AfD ja kõigi teiste parteide vahel. AfD-d ei huvita liberaalse demokraatia ega praeguse poliitilise süsteemi säilitamine. Kõik teised parteid tahavad seda hoida. Aga kui me vaatame lähemalt näiteks CDU ettepanekuid, siis töötaksid need ainult siis, kui me loobuksime liberaalsest demokraatiast, kui me lahkuksime Euroopa Liidust või vähemalt Schengenist ja teistest põhiinstrumetidest Euroopa Liidus, kui me loobuksime multilateralismist ja teeksime tehinguid nagu Trump. Kui me ei ole valmis selliseid muudatusi oma poliitilises süsteemis tegema, siis kõik need ettepanekud kukuvad läbi. Ja kui nad läbi kukuvad, siis valijad ütlevad, et nad ei saanud taas hakkama ja lähevad AfD juurde, sest AfD ütleb, et aga muudame süsteemi tervikuna.

CDU üks ettepanek on Saksamaa piiride alaline sulgemine. Kas see on Schengeni lõpp?

Võib olla, teised Euroopa riigid võivad siis otsustada oma piirid samuti sulgeda ja see võib viia Euroopa piiride kindlustamiseni ja siis me saame taasavada Saksamaa piirid, kui Euroopa välispiirid on kindlamad. See võib-olla pikaajaline eesmärk, aga esialgu tähendab see vähem Euroopat.

Saksamaa ei ole migratsiooni- ja integratsiooniprobleemidega üksi. Võib-olla tuleks muuta üldisemalt varjupaiga taotlemise reegleid, võib-olla see süsteem ei tööta praegu 21. sajandil samamoodi nagu teise maailmasõja lõpus?

Euroopa süsteem ei ole tegelikult kunagi toiminud. Dublini süsteemi järgi peab inimene taotlema varjupaika saabumisriigis, see ei ole kunagi toiminud, kui see toimiks, siis ei oleks Saksamaal mingeid varjupaigataotlusi, sest peaaegu võimatu on jõuda Saksamaale ilma teisi Euroopa Liidu riike läbimata. On väga oluline seda muuta. Aga kuidas seda muuta? Kui me loobume multilateraalsetest kokkulepetest ja Genfi konventsioonist, siis see suurendab globaalset ebakindlust. Donald Trump teeb praegu seda ja lahkub kõigist multilateraalsetest institutsioonidest nagu maailma terviseorganisatsioon või migratsiooni rahvusvahelisest organisatsioonist. See suurendab ebakindlust maailmas ja ebakindlam maailm paneb inimesed liikuma ja endale uut kodu otsima. See tähendab, et Euroopa peab oma piire veel enam kindlustama. Soovides vähendada migratsiooni ja seada sisse korda, tekitame me tegelikult kaost. Me ei peaks arutama migratsioonipoliitika üle kui ühe emotsionaalse teema üle vaid potentsiaalse ohuna rahvusvahelisele korrale ja liberaalsele demokraatiale.

Mulle tundub, et kuidagi tuleb siiski migratsiooni piirata, see on probleem paljude Euroopa riikide jaoks. Kuidas teha seda nii, et need kes tõepoolest vajavad kaitset saaksid seda ja need, kes on majanduspõgenikud ja keda me siia ei soovi, ei pääseks siia?

Migratsiooniuuringutes ei tee me sellist vahet pagulaste ja majanduspõgenike vahel. Tuleks tugevdada rahvusvahelisi institutsioone ja muuta maailm turvalisemaks kohta, nii vähendame me pagulaste hulka. Ja Saksamaal praegu numbrid vähenevad, migrante tuleb Saksamaale vähem kui viimastel aastatel, sellegipoolest on meil suur arutelu.

Migratsioonidebatti peetakse kolmes valdkonnas – need on julgeolek, majandus ja identiteet. Poliitikud on alati midagi teinud majanduse ja julgeoleku valdkonnas, identiteedi teema on seejuures täielikult kõrvale jäetud. Ma arvan, et see maksab nüüd kätte, me näeme kultuurilist tagasilööki nii USA-s kui ka Saksamaal, kus vihane valge mees püüab territooriumi tagasi võita. Ja see seguneb praegu julgeoleku teemadega. Küsimus ei ole üksnes julgeolekus. Värske uuring, mis avaldati mõned päevad tagasi, tõi välja, et kriminaalsus immigrantide seas ei ole tõusuteel, aga me keskendume neile väga dramaatilistele sündmustele Münchenis, Anschaffenburgis ja mujal sellepärast, et selle all on identiteedi arutelu, küsimused nagu, kas need inimesed kuuluvad siia, kas nad peaksid saama sakslasteks, kas nad on teistsugused, mida tähendab nende usk. Poliitikud ei ole sellega tegelenud ja on jätnud selle AfD-le, see maksab praegu kätte, mitte niivõrd migratsiooni haldamine.