Viimased nädalad vindunud valitsuskriis eskaleerus sotsiaaldemokraatide väljaheitmisega koalitsioonist. Aga kui vaadata tagasi viimasele viiele aastale, mille sees on olnud koroonakriis, Ukraina sõja algus, pikk majanduslangus, siis oli selline asjade käik ettearvatav ning meie poliitkultuuri puhul ka mitte midagi üllatavat.

Kõik sai alguse reitingutest ja koalitsioonierakondade vähenevast populaarsusest rahva hulgas. Samal ajal teame, et reiting on hinnang tehtule ehk me lihtsalt tegime midagi valesti või ei suutnud selgitada otsuste vajalikkust. Demokraatlikus riigis valija ehk rahvas ei eksi kunagi.

Ärevuse ja lootusetuse foon ühiskonnas

Me ei tohi unustada ajastut, milles me praegu elame. Praegusest keerulisemaid aegu nii Euroopas kui maailmas on kogenud vaid eakad inimesed. Sõjalised konfliktid ja kriisid on loonud olustiku, mis ühtpidi nõuab stabiilset juhtimist, aga teistpidi teeb selle saavutamise jälle väga keeruliseks.

Täiemahuline sõda Ukrainas, üleüldine polariseerumine, üha suurenev majanduslik ja regionaalne ebavõrdsus, majanduslangus on vaid mõned märksõnad, mis on loonud viimastel aastatel fooni meedias ja ennekõike inimeste meeltes.

Sellistel aegadel vajab ühiskond tugevaid juhte ja ühtekuuluvustunnet süvendavaid tegevusi. See saab igaüks ise hinnata, kuidas meil nende kahe asjaga hetkel lood on.

Viimastel aastatel on langetatud palju otsuseid, aga ridamisi algatusi on jäänud ka seisma. Ei ole kellelegi saladus, et koalitsioonivalitsustes tuleb teha palju kompromisse ja järeleandmisi. 2023. aasta riigikogu valimiste tulemusel on parlamendis ühel erakonnal üle 37 koha ja kõigil teistel kordades vähem.

Reiting on hinnang tehtud otsustele ja käitumisele

Olen jälginud viimastel ärevatel päevadel poliitikute sõnavõtte ja tulevikku vaadates paneb muretsema see, et ei olda valmis peeglisse vaatama. Võimulolijatel on täpselt teada, mida kõike partnerid valesti tegid ja kui saamatud nad mingite asjade elluviimisel ikka olid. Siin ei ole patust puhtad ka sotsiaaldemokraadid. Võimalik, et ma pole osanud otsida, aga ma ei ole kordagi näinud, et keegi näeb näen ka ise mingit süüd või vastutust tehtu osas. Kui kaob ära enesekriitika ja kuulamisvõime, siis kahjuks ei ole midagi head oodata.

Sotsiaaldemokraadid peavad samuti tunnistama, et mitmete otsuste puhul võis idee olla üllas, kuid teostus ja tulemus seda ei olnud. Toon mõned näited, mis põhjustasid valitsuse kehva enesetunde ja aitasid kaasa viletsale reitingule.

Automaksu osas oleksime pidanud veel jõulisemalt suruma läbi erisusi ning jääma kindlaks oluliselt suurematele kääridele odavamate ja keskklassi autode ning luksusautode vahel. Me alahindasime selgelt automaksu sisulist ja emotsionaalset mõju Eesti inimestele, seda just maapiirkondades.

Sama kehtib ka maamaksu piirangute määramisel. Liiga järsud tõusud ei ole õigustatud. Kuigi alternatiivsed valikud olid valitsuses arutelu all, siis neid konsensuslikult ei toetatud.

Energeetika puhul ei suutnud me ära seletada töös olnud taastuvenergia projektide arendamise plusse ning nende vajalikkust Eestile. Tulemuseks oli lubamatu kaos andmete ja võimalike kulude ümber.

Ühiskond ootab ministeeriumite ja riigiasutuste kärbet, mida kindlasti saab teha. Seni on aga tõmmatud kõike kokku just väljaspool Harjumaad – kohtuid, kutsekoole, gümnaasiume, maksu- ja tolliametit, mis on suurendanud veelgi regionaalset ebavõrdsust mahajäetuse tunnet mujal Eestis. Teisisõnu ei tohi riiki enam koomale tõmmata piirkondades, kus selle negatiivne sotsiaalmajanduslik mõju on karjuvalt suur.

Tervikuna lõid maksumuudatused ühiskonna kõiki gruppe. Aga me teame, et kõige valusamalt said pihta madalama sissetulekuga inimesed ja pensionärid. Me ei suutnud veenda koalitsioonipartnereid selles, et ebavõrdsuse kasv pidurdab Eesti arengut. Hetkel kuulub kümnele protsendile rikkamale eestimaalastest ligemale 60 protsenti varadest.

Kasutan võrdlust Eesti ühe kultusala kümnevõistlusega: kui sa teed kümme ala keskpäraselt või päris halvasti, siis lõppsumma tulebki piinlikult tagasihoidlik. Ehk kui vastuvõetud otsused on osaliselt küsitavad või neid ei ole suudetud avalikkusele piisavalt hästi selgitada, siis pole nigelast reitingust pääsu. Üksteise süüdistamine ei vii kusagile. Meil peab olema julgust tunnistada, et tegime vigu.

Parempoolse valitsuse tasakaalustaja

Sotsiaaldemokraatide üks roll oli valitsuses olla paremerakondade tasakaalustaja. Ei ole saladus, et meie fookus oli suunatud rohkem haridusele, tervishoiule ja sotsiaalsüsteemile ning Tallinnast kaugemale jäävatele piirkondadele.

Meie suure tähelepanu all oli ja on ka keskkond. Sisuliselt lähtusime peaminister Kristen Michali 2023. aasta sügisel öeldud põhimõttest, et "majandus peab mahtuma looduse taluvuse piiridesse," millest ta nüüd kahjuks taganenud on.

Kõik need valdkonnad on ka edasi meie teravdatud pilgu all. Loodetavasti leiavad paremerakonnad oma liikmete hulgast piisavalt saadikuid, kes mõtlevad iga otsuse puhul ka sellele, et kedagi ei jäeta maha ega unustata ühtegi piirkonda. Riigikaitseküsimustes oleme jätkuvalt kindlaks partneriks ning toetame kõiki Eesti julgeoleku tagamiseks vajalikke investeeringuid.

Kokkuvõttes kaotas valitsuse lagunemisest enim Eesti inimene ja kannatada sai riigi juhtimise stabiilsus. Kui uut valitsust toetab vaid iga seitsmes inimene, siis tähendab see seda, et kuus inimest seitsmest tunnevad ennast mahajäetuna. Sotsiaaldemokraadid teevad oma järeldused, analüüsivad tehtud vigu ja jätkavad tugeva jõuna riigikogus Eesti inimeste eest seismist.