Reformierakonna enda kehtestatud paari uue maksu ärajätmine pole veel parempoolne riigijuhtimine. Muutust, mida Eesti vajab, valitsusremont kaasa ei too. Tegemist on ebasiira poliittehnoloogilise käiguga peaministripartei reitingu päästmiseks ning maailmavaatega on sel õige vähe pistmist, sest just vasakpoolset poliitikat on Reformierakond ise valitsuses aastaid viljelenud.

Suurteks muutusteks ehk Eesti parempöördeks, mis tooks kaasa pikaajalise, püsiva ja naabritest kiirema majanduskasvu, pole endiselt plaani, tahet, võimekust ega ka usaldust. Reformierakonnas pole parempoolset mõtteviisi, sest vastasel juhul ei oleks me pärast kolme aastat täiemahulist sõda ja kümmet kvartalit majanduslangust olukorras, kus endiselt puudub plaan majanduskasvuks, investeeringud endiselt lahkuvad, kõige tulisema teema ehk taskukohase energia kättesaadavuse tagamiseks pole ühtegi otsust, vaid ainult saladiilidele viitav pressiteade ilma teaduspõhise analüüsita.

Esmaspäevane otsus sotsid valitsusest välja visata ei ole seega seotud sooviga probleeme päriselt lahendada, vaid peaministripartei madala reitingu ja kartusega, et kohalikel valimistel tabab Reformierakonda katastroof.

Positiivseks tuleb lugeda, et parempoolsusest räägivad allesjäänud valitsuspartnerid kõlava häälega. Parempoolsetel jääb üle vaid tõdeda, et aastaid tehtud töö parempoolsuse selgitamisel on vilja kandnud. Näiteks kohtusime läinud sügisel enam kui 70 ettevõtlusorganisatsiooni ja erialaliiduga, saime teada, et ettevõtete tulumaksu kehtestamine on see piir, millest ei tohi mingil juhul üle astuda. Levitasime seda fakti kõigi vahenditega, koostasime ühispöördumise, kutsusime erialaliidud kokku ning ennäe, meie tegevus kandiski vilja.

Vähemalt väidavad kaks valitsusparteid nüüd, et on olukorra tõsidusest aru saanud. Loota ju võib, et äkki jõuavad valitsuse lauale ja mis veel tähtsam, ka ellu viimiseni meie teisedki parempoolsed ettepanekud.

Tõsi, Reformierakonna plaani, tahte, võimekuse ja usalduse puudumist silmas pidades lootus parempoolseks poliitikaks vaid lootuseks jääbki, sest nii valitsejate käekiri, varasem käitumismuster ning valitsusliikmete nõrkus enamaks lootust ei anna. Seejuures võib arutada, kas puudu on tahtest või võimekusest, aga vahet ju pole, kuna reaalseteks muutusteks on vaja mõlemaid. Mis puudutab mustrit, siis tuleb arvestada, et Reformierakond on varem kuus korda partnerid veidigi keerulisemal ajal valitsusest välja visanud.

Tahte ja võimekuseta Eestit edule ei vii

Parempoliitika siira tahte olemasolul oleks otse loomulikult võimalik peaministrierakonnal, mis valimistel saavutas ajaloolise võidu ja 38 kohta parlamendis, seda ka ellu viia.

Jättes isegi siinkohal kõrvale pettusega saadud valimisvõidu – mäletame, kuidas varjati riigieelarve seisu, välditi maksudebatti ning jagati välja utoopilisi lubadusi –, siis nende aastate jooksul olnuks tahte olemasolul siiski võimalus Eesti pöörata taas parempoolse poliitika teele. See tähendab liikumist korras riigirahanduse, madalate maksude, ühetaolise maksusüsteemi ja vabade, ise endaga hakkama saavate inimeste ühiskonna, mitte toetuste, almuste ja bürokraatia suunas. Reaalsus on vastupidine.

Kaitse- ja välispoliitika eest vastutavad valitsuses Reformierakond ja Eesti 200. Otsused nendes valdkondades on tegemata nagu ka julgeolekuvaldkonnas. Olgu näideteks kaitsejuhtide ettepanekute eiramine, enamuse "julgeolekumaksuga" kogutud rahast suunamine riigieelarve sotsiaalkulude aukude lappimisse, valmis ehitamata piir või endiselt puuduv kaitsetööstuspargi eriplaneering.

Välispoliitikas on Eesti jäänud olulistelt kohtumistelt kõrvale, riigil puudub arusaadav narratiiv ja meie diplomaatiline võimekus on hääbunud.

Riigi rahandus- ja majanduspoliitika juhtimise eest vastutab Reformierakond. Need valdkonnad on taandarengus, riigieelarve indekseeritud kulud jätkavad kasvu ja oleme võlaspiraali lõksus oma Euroopa kõige kiiremini kasvava riigivõlaga. Seejuures tekitasid riigi eelarvekriisi Reformierakonna eestvõttel enne riigikogu valimisi kaela võetud kulukohustused. Reformierakond on ise vedanud ja heaks kiitnud kulude indekseerimist.

Investeerimiskeskkond on halb ning selle tulemusel näeme kiiret investeeringute vähenemist. Bürokraatia kärpimisega ei ole hakkama saadud. Selle asemel on just Reformierakonna enda juhitud kliimaministeerium olnud peamine ettevõtlusvaenulike regulatsioonide tootja ja investeerimiskliima halvendaja.

Lisaks tahtele ja võimekusele on selge Reformierakonnal selgelt puudu ka ühiskondlikust usaldusest. Usalduse taastamine on pikk protsess ja see saab alata vaid siiraste, julgete otsustega, mis viiakse ka päriselt ellu. Selleks kõigeks on Reformierakonnal nüüd võimalus.

Valitsuse asi on inimeste elujärge parandada

Suure ohu Venemaa kõrval on tõusnud tõsiseks ohuks vaesumine. Inimeste ostujõud on vähenenud, ettevõtete ja riigi kui terviku konkurentsivõime samuti. Ometi peaks riigijuhtidel olema vaid üks eesmärk: inimeste parem elujärg.

Ajaliselt ja ruumiliselt piiritletud eesmärgi võiks ju sõnastada läbi selle, et ühe inimpõlve jooksul kasvab kõikide majapidamiste netoväärtus Taani ja Soome vahele. Selle esialgu keerulise lause taga on lihtne loogika, et inimestel peab tekkima võimalus saada jõukamaks, seejuures mitte ainult palga-, vaid ka varajõukust silmas pidades. See edu saab tuleneda vaid meie ettevõtete käekäigust, mis põhineb konkurentsivõimel, milleks riik keskkonna saab luua.

Konkreetsed sammud parema homse suunas peavad olema kantud just nendest suurtest eesmärkidest ning kui Reformierakond päriselt on endas üles leidnud kunagise parempoolsuse, siis see ei saa piirduda eile kõlanud paaria vasaklahenduse ära jätmisega, vaid ikka päris parempoolsete otsustega, mis on suunatud konkreetselt majanduskasvu ja seeläbi inimeste elujärje paremaks muutmisele. 

Seega mitte maksutõusude ära jätmised, vaid käibemaksu ja tulumaksu alandamine; mitte uute maksude kehtestamata jätmine, vaid automaksu tühistamine; mitte jutt raha julgeolekusse suunamisest, vaid selge "tulemüür" eelarves, mis ei välistaks julgeolekuks mõeldud raha kasutamise sotsiaalkulude ja valimislubaduste katteks.

Kokkuvõttes tuleb Reformierakonnal läbida lihtne usaldustest ning tõestada oma tahet parempoolse poliitika elluviimiseks ning riigijuhtimise võimekuseks. Viie otsuse test on paari kuuga läbitav, selle osadeks on:

1. Tulumaksu ja käibemaksu langetamine vastavalt 18 ja 20 protsendini, et inimestele jääks rohkem raha kätte.
2. Erikonto loomine julgeolekukuludeks, et laenude ja maksudega julgeolekuks korjatud raha sinna ka päriselt jõuaks.
3. Negatiivne riigieelarve, millega külmutatakse riigi kulud, sh indekseeritakse lahti püsikulud ja vähendatakse riigiteenistujate arvu, et riik ei läheks pankrotti.
4. Bürokraatiapakett, mis ei tähenda täiendavat regulatsiooni regulatsioonide vähendamiseks, vaid konkreetset nimekirja tühistatavatest reeglitest, aruandluste edasilükkamistest, avaliku sektori asjaajamise reaalajas jälgitavaks tegemist ning seadusloome pidurdusplaani.
5. Energeetikaplaan, mille eesmärk on taskukohane ja varustuskindel energia ning mis põhineb teadusel ja arvutustel, lähtudes põhimõttest "tänasest tulevikku". Alustades olemasoleva ressursi kasutusplaanist biomassi ja põlevkivi osas, puhta energia salvestusvõimekuse tehnoloogianeutraalsuse rakendamisest ja turutingimuste loomiseks igat liiki puhtale energiale ja salvestustele kuni tuumajaama rajamiseni.

Ettevõtete tulumaksust loobumine ja inimeste täiendav tulumaksuga kehtestamine pole nimekirjas, sest loodetavasti need esmaspäeval välja käidud lubadused on juba täitmisel.

Samal ajal peavad avalikkuse ette jõudma hariduse, tervishoiu ja nüüdisaegse riigijuhtimise suurreformide plaanid ning tegevused, mis on ette võetud piiri väljaehitamise kiirendamiseks, julgeolekumaastikul meie oma narratiivi tugevdamiseks ja erakondade oma rahastamise läbipaistvamaks muutmiseks, sest läbipaistvus ja siirus keerulistel aegadel on need väärtused, millest taganeda ei saa sammugi.