Postimees leiab juhtkirjas, et ehkki peaminister Kristen Michali sõnul erineb uus valitsus eelmisest kui öö ja päev, siis tegelikult tunduvad muutused eeskätt kosmeetilised.

"Mõni ametipost on saanud uue nime, valitsusse on lisandunud uusi inimesi, kuid pole näha, kas tegelikult ka midagi muutub. Tundub, et pigem mitte."

Näiliseks muutuseks nimetab ajaleht kliimaministeeriumi ümbernimetamise. "Kui ministeeriumi nimemuutusega ei kaasne struktuurimuutust, siis ei muutu ju tegelikult midagi."

Eesti 200 uutest ministritest on Postimehe hinnangul küsimärgid regionaal- ja põllumajandusministri kandidaadi Hendrik Terrase kohal, kelle puhul on küsitav, milline seos tal oma ministriametiga täpselt on.

Ametisse jääb ka relvahangetega venitamise pärast kriitikat saanud kaitseminister Hanno Pevkur. See otsus vajaks Postimehe hinnangul avalikku selgitust, kas nii kaitseministeeriumi ekskantsleri Kusti Salmi kui ka kaitseväe eelmise juhataja Martin Heremi etteheited on korralikult läbi arutatud ja kas nende põhjal on tehtud vajalikud järeldused.

Delfi leiab juhtkirjas, et pärast uute ministrikandidaatide selgumist peaminister Kristen Michalile valitsuse seest suurt vastuseisu mis iganes ideede elluviimisele oodata ei ole.

"Ükski valitsusse juurde toodud uutest inimestest pole sellise kaliibriga poliitik, et talle väljakutset esitada."

Ka Michali tugevaim potentsiaalne rivaal Reformierakonnast, kaitseminister Hanno Pevkur on pärast endiste kõrgete kaitseametnike ja sõjaväelaste möödunudnädalast rünnakut oluliselt nõrgestatud. "Hea, et üldse ametisse jäi," leiab Delfi.

Osava juhtimise tulemusel võib Eesti minna järgmistele valimistele vastu märksa tugevama, enesekindlama ning paremini kaitstuna, leiab Delfi. Kuid lisab, et ohukohti on kaks.

"Esiteks – suur võim pimestab. Olulisi otsuseid kiiresti langetades võib jätta tähelepanuta ka õige kriitika. Võib kahtlejatest üle rullida viisil, mida ei saa pidada demokraatlikuks."

Teine suur oht puudutab läbikukkumist. "See tooks kaasa suure pettumuslaine, mis toidaks paraku mitte üksnes "peavooluopositsiooni" nagu Isamaa, aga ka märksa äärmuslikumaid ja lõhestavamaid jõude. Ja siis oleks meie välisvaenlasel pool võitu taskus veel enne, kui Eesti riigikaitset üldse päriselt proovile panna."