Olgem USA presidendi Donald Trumpi kaitsetollide väljakuulutamise suhtes karmilt ausad: ameeriklased hääletasid majandusliku isolatsionismi poolt ja sarnaselt Brexitiga lõikavad nad seda, mida külvasid. Paljud asjatundjad on keskendunud USA sisemaisele mõjule, kuid vaadata tuleks ka suuremat pilti.

Tegelik küsimus ei ole mitte selles, kuidas Ameerikal läheb, vaid selles, kuidas meie ülejäänud saame sellest Ameerika iseendale tekitatud haavast kasu lõigata.

"Mar-a-Lago kokkulepe", mis on väidetavalt ideoloogiliseks aluseks Trumpi tollipoliitikale, ei varja selle pikaajalisi kavatsusi: dollari devalveerimine ja maailmakaubanduse ümberkorraldamine Ameerika Ühendriikide kasuks (vt Stephen Mirani raport novembrist 2024). Kui suurriik nõrgendab tahtlikult oma valuutat, siis on tagajärjed ülemaailmsed. Euro, nael ja Šveitsi frank tugevnevad paratamatult ja ajalugu näitab, et selles keskkonnas võib edukalt toime tulla.

2015. aastal loobus Šveits oma valuuta seotusest euro kursiga, mis põhjustas frangi kohese 20-protsendilise kallinemise. Kas Šveits kukkus kokku? Ei. Tugevad jäid ellu ja kasvasid. Õppetund oli selge: kvaliteet ja innovatsioon on alati parem kui odava valuuta eelised.

Mis on tulemas?

Ameerika turusõltuvuse külge klammerduvad ettevõtted kannatavad. Edu saadab neid, kes loovad kodule lähemal asuvaid vastupidavaid, kvaliteedile keskendunud mudeleid.

USA survestab tegelikult rahvusvahelise finantssüsteemi ümberstruktureerimist, sundides riike kas toitma Ameerika riigikassat või leppima ebasoodsate tingimustega. Nutikad investorid suurendavad juba praegu oma kodumaist positsiooni ja lähevad USA riigivõlakirjadelt üle eurodes emiteeritud alternatiividele.

Kuigi enamuse maailma riikide vastusammud on vältimatud, on need vaid taktikalised käigud suuremas strateegilises mängus. Ees seisab majanduslik valu, aga küsimus on selles, kes on valmis seda kauem taluma.

Ebamugav tõde on, et Euroopa vajab seda äratust. Hoolimata sellest, et oleme maailma suurim tarbijaturg parima regulatiivse raamistiku, sotsiaalsete väärtuste ja demokraatlike institutsioonidega, oleme nagu unes kõndinud ajal, mil Ameerika globaalses majanduses domineeris.

Euroopa enesega rahulolu aeg on möödas. Euroopa Liit, Ühendkuningriik, Šveits ja Norra esindavad üheskoos majanduslikku jõudu, mis suudab pigem tingimusi dikteerida kui nendega leppida. Juhul muidugi, kui adutakse oma mõjuvõimu ja seda ka kasutatakse.

Ameerika Ühendriigid on teinud esimese lasu uues majanduslikus külmas sõjas. Kas Euroopa võtab väljakutse vastu või laseb jälle end poliitikal mõjutada? Turgudel räägitakse palju "Euroopa renessansist", mida ajendab USA surve, kuid seni kõlab pigem soovunelma kui reaalsusena.

Tuleks ette võtta Mario Draghi ja Enrico Letta Euroopa konkurentsi aruanded ja looma nende alusel uue poliitilise tegevuskava järgmiseks viieks aastaks, sealhulgas reformima oma otsustusprotsesse, et saaks ellu viia tõelisi muutusi. Siiani ei ole me näinud ühtegi tõeliselt radikaalset otsust, välja arvatud majanduskasvu ja stabiilsuse pakti mõningane mänguruum sõjaliste kulutuste rahastamiseks.