Olete olnud mõned kuud ametis, kuidas te hindate seda ametit võrreldes oma varasema tööga Eesti peaministrina?

See on raskem. Mitmel põhjusel. Esiteks, kui peaministrina on sul kolm koalitsioonipartnerit, siis siin on 27 koalitsioonipartnerit, kellega pead kogu aeg kooskõlastama ja koordineerima. Teiseks, sinu tööpõld on kogu maailm ja kõik maailma probleemid on sinu laual. Ja kolmandaks, sinu kalender ei ole absoluutselt sinu kontrolli all. Neid asju, mida sa kõike pead juhtima ja tegema, on lihtsalt nii palju, et et see võtab ära kogu aja.

28. veebruaril kirjutasite X-is, et vaba maailm vajab uut liidrit ja eurooplased peavad selle väljakutse vastu võtma. Kas uus liider on esile kerkinud või kerkimas?

Euroopa on igal juhul väga selgelt võtmas seda rolli. Meie ukse taga on nii rahvusvahelised organisatsioonid kui ka kõik maailma riigid, sest Euroopa on partner, kellele saab loota ja kellele saab kindel olla.

Euroopal on oma omad väärtused, mille eest me oleme seisnud ja mille pärast on paljud riigid maailmas mures, näiteks rahvusvaheline õigus, kui selline. Nii et jah, meie kindlasti oleme suure tähelepanu all. Ma arvan, et Euroopa Liidul on siin ka väga suur võimalus.

See küsimus oli tegelikult ka vihje ameeriklastele. Ehk kuivõrd te peate läbi mõtlema neid sõnumeid või ka väikseid säutse X-is, mida te kirjutate ja ütlete? Ja mida ameeriklased nüüd sellest säutsust omakorda mõtlesid?

Vot seda ma ei tea. Aga loomulikult peab hästi läbi mõtlema. On teatud teemad, mis on täiesti selge miiniväli, kus iga sõna kaalub väga palju. Näiteks Lähis-Ida on üks selline teema, mis on nii ülikaalutud. Aga neid riske on igal pool.

Miks ei ole teil õnnestunud saavutada kahepoolset omavahelist kohtumist USA välisministri Marco Rubioga? Te olete küll kohtunud, aga mitte täiesti omavahel.

Me oleme nii kohtunud kui ka rääkinud väga palju telefonitsi. Et kui vaadata Euroopa Liidu tasemel, siis ei ole ju ka Euroopa Liidu juhid saanud kõrgel tasemel kohtumisi just sellepärast, et Ameerika võib-olla Euroopa Liitu kui institutsiooni väga ei hinda.

Aga ma ei keskenduks nii väga nendele üksikutele kohtumistele, sest kohtumine ei ole asi iseeneses. Vaid on asi siis, kui meil on midagi ajada, midagi nii-öelda lükata. Ja seda me oleme saanud teha Marco Rubioga G7 kõrval või NATO kõrval või erinevates kohtades, kus me pidevalt kokku puutume.

Teil on või oli plaan saada Ukrainale kaks miljonit mürsku, kuhu see plaan on jõudnud?

See plaan vaikselt edeneb. Erinevad liikmesriigid tulevad oma panustega sinna. Ja mitte ainult liikmesriigid, vaid hea on näha, et ka väljastpoolt Euroopa Liitu. Näiteks Norra ütles, et nemad tahavad selles kaasas olla. Nii et praegu on natuke üle poole juba sellest koos. Loodame, et see liigub kiiresti.

Vaikselt edeneb, aga kas ei peaks kiiremini?

Peaks-peaks. Loomulikult meie tahaksime, et need asjad liiguksid kiiremini, see on absoluutselt selge. Aga meil on tegemist 27 demokraatiaga, kus see võtab aega.

Eestist valitud Euroopa Parlamendi liikmed kurdavad mitme suurriigi panuse pärast Ukraina aitamisse. Ütleme välja, et Itaalia, Hispaania, võib-olla ka Prantsusmaa, miks nemad ei suuda rohkem Ukrainat aidata?

Eks see on kõik ju lõpuks sisepoliitika. Ühelt poolt oli see argument, et rahanduslikud reeglid ei luba. Nüüd on neid rahanduslikke reegleid leevendatud, mis annab võimaluse. Aga teatud riikides tundub kogu see sõda olevat kaugel ja riigisiseselt ei ole nii suurt toetust Ukraina toetamisele. Ja seetõttu liidrid, kes tahavad Ukrainat toetada, peavad tegema rohkem panuseid, et saada kõik inimesed sinna taha.

Aga kas teie suudate neid rohkem ümber veenda? Juba üle kolme aasta on sõda kestnud, aga arusaamad eelkõige lõuna-lääne pool muutuvad väga aeglaselt.

Jah, eks see veenmine kogu aeg ju käib. Tegelikult sõnades nad ju saavad aru ja on seda ka seletanud. Aga ma saan ka aru, et neil on riigisiseselt raske seda oma inimestele seletada, sest et rahu ajal ongi väga raske öelda, miks me peame rohkem investeerima kaitsesse. Vajadus kaitse järele tuleb alles siis, kui on juba liiga hilja.

Te käisite Briti välisministriga märtsis välja plaani suunata Vene konfiskeeritud vara Euroopa kaitsekulutuste suurendamiseks. Mis seis sellega praegu on?

Mis puudutab Vene külmutatud varade kasutuselevõttu, siis on meil arutelud 27 liikmesriigiga. Me valmistame ette, sest sellega on seotud teatud riskid ja kuidas neid riske allapoole tuua. Ja teatud riigid on väga vastu sellele.

Kes?

Ma ei hakka nimetama, te saate ajakirjandusest ise lugeda, see ei ole väga keeruline.

Aga miks nad vastu on?

Kasvõi sel põhjusel, et mõne riskid on suuremad kui teistel. Kui me võtame näiteks sellesama Belgia, kus me praegu oleme, siis nendel on kõige rohkem neid varasid. Ja sellega seoses nad tunnevad ka, et nende riskid on kõige suuremad. Aga selge on see, et me saame ka mõelda, kuidas me kollektiivselt neid riske maandame.

Sõda Lähis-Idas on ka praegu taas väga teravnenud. Inimesi hukkub iga päev kümneid. Mis on Euroopa Liidu plaan? Sundida Iisraeli lõpetama pommitamist, aga samas Hamasi vabastama pantvange?

See ongi äärmiselt-äärmiselt keeruline. Mul oli Araabia riikidega kohtumine, kõigil on väga suur frustratsioon, et tegelikult ei saa seda lõpetada. Ei ole seda jõudu. Ja kui vaadata, mida Euroopa teeb, siis meie üritame aidata nii humanitaarselt kõiki ohvreid kui ka piirimissioon on meil, et inimesi välja saada Gazast. Need on need asjad, mis me teeme, aga see tõesti ei ole piisav, et seda sõda lõpetada.

Euroopa Liidu välisteenistus tundub väga suur. Siin on 4000–5000 töötajat, miks nii palju?

Esiteks, meil on 145 delegatsiooni üle maailma. Me esindame Euroopa Liitu eri paikades maailmas ja seal juba on inimesi tööl üsna palju. Ka siin peamajas, et kõike seda asja nii-öelda lükata. Ma ei tea, kas on palju või vähe, ma ei oska seda võrdlusmomenti tuua. Aga kui Eestis on 1,3 miljonit inimest, siis Euroopas 450 miljonit.

Selle töö võlu on see, et ma saan küsida ekspertarvamusi kõikidest 27 välisministeeriumist. See on positiivne pool selles töös, et tõesti Euroopa parimad eksperdid teevad sulle tööd, valmistavad neid asju ette.