Regulatsioonide vähendamine on oluline. Kui valitsus suudab koostöös erasektoriga sellega kiiresti pihta hakata, tekiks teatav mõju juba järgmisel aastal. Ühe regulatsiooni tühistamise protseduur võtab tõenäoliselt minimaalselt umbes aasta alates regulatsiooni valikust ja mõjuanalüüsist ning lõpetades vastava seadusmuudatuse vastuvõtmisega riigikogus või määruse muudatusega ministeeriumi poolt.

Seega kui esimeste regulatsioonide muutmisega kohe ei alusta, vaid enne koguda aasta jagu ettepanekuid ja mõtteid ning alles siis asuda muudatusi otsast menetlema, saabub mõju alles kahe kuni nelja aasta pärast.

Eesti Kaubandus-Tööstuskoda on kogumas ettevõtete ettepanekuid, milliseid õigusakte ja kuidas võiks muuta. Kaubandus-tööstuskoda võiks jooksvalt kõik ettepanekud avalikustada, see annaks võimaluse leida laiemat toetuspinda ja inspireerida teisi ka uute ideedega. Lisaks oleks see hea ülevaade laiemale üldsusele ja poliitikutele, et millise mastaabi probleemiga tegu on. Kahtlustan, et suur osa valitsuse ja riigikogu liikmetest ei kujuta ette, millele ettevõtjad igapäevaselt peavad oma väärtuslikku aega kulutama.

Regulatsioonide vähendamise seadus on liiga nõrga mõjuga

Eesti 200 juhitud justiitsministeerium on saanud valmis eelnõu alused, mille jõustudes iga uusi nõudeid kehtestav eelnõu peaks ette nägema ka vähemalt ühe olemasoleva regulatsiooni tühistamise.

Selle seaduse tõhusus on kaheldav, sest formaalse reegli seadmine ei anna sisulist võitu. Näiteks oluliselt koormavama regulatsiooni loomisel eemaldatakse mõni tühine õigusakt. Seega võib tekkida väga suur nn jokkimise võimalus, mis sisulist muutust ettevõtluskliimas kaasa ei too.

Kõige suurem puudus kogu regulatsioonide vähendamise kava juures on ikkagi see, et riigi juhtimiskultuur, asutuste ja ametnike töö eesmärgistamine ning tunnustamine jms jääb endiseks. See tähendab, et uusi ebavajalikke regulatsioone tekib kordades suurema mõjuga juurde, kui neid teisest otsast hoogtöö korras tühistatakse.

Riigil tuleks luua ja juurutada täiesti uus juhtimisfilosoofia ja -mudel, mis väärtustaks ühe väga olulise komponendina riigi lihtsustamist, bürokraatia ja reeglite vähendamist, ettevõtluskliima parandamist. See eeldab poliitilisi suuniseid valitsuselt ja ministritelt, tippjuhtide mõttemaailma muutmist ja vajadusel juhtide ümberkoolitamist ning ametniku tasemel teistsuguste tööülesannete, eesmärkide ja mõõdikute seadmist ning juhtimiskultuuri juurutamist.

Muutuma peab ka suhtumine erinevatesse arengukavade koostamisse, mille puhul tuleb lisaks muudele strateegilistele eesmärkidele seada üheks põhieesmärgiks alati valdkonna lihtsustamine.

Premeerida tuleb reaalse kokkuhoiu lahendusi

Ülesanne ei ole kindlasti kerge. Parkinsoni seadus bürokraatia osas ütleb, et bürokraatlikel süsteemidel on selge kalduvus ennast ise kasvatada sõltumata töö hulgast, mis vajab tegemist. Aga see ei ole kindlasti vabandus, miks selle ülesandega ei tuleks tegeleda.

Bürokraatia kallale ei pea minema piltlikult öeldes mootorsaega, nagu mõnes teises riigis on hiljuti ette võetud, aga selgelt kordades kardinaalsemalt, kui seda seni on näiliselt tehtud. "Sae" ja hirmu lühiajalise mõjuga meetodi asemele tasuks kaaluda ka pikaajaliselt efektiivset "prääniku" lahendust ehk luua ametnike tulemustasu- ja edutamismudel, mis eelistab neid, kes riiki tõhustavad. Miks mitte luua tasumudel, mille järgi saavad olulise reaalse kokkuhoiu toonud ametnikud eraldi preemia.

Ainult regulatsioonide vähendamine ei too avalikus sektoris piisavat kokkuhoidu. Kui riigi juhtimismudel ei muutu, ei pruugi erilist kokkuhoidu üldse saavutada. Juhtub vaid riikliku laristamise ajutine aeglustumine.

Valitsuse jaoks on järgnevad 6–12 kuud oluline test: kas nende plaan reaalselt midagi ära teha või on tegu lihtsalt silmakirjaliku valimiskampaania etüüdiga ning peale kohalikke valimisi jätkub kõik vanaviisi.