Kuidas olete uude ametisse sisse elanud?

See veidi rohkem kui poolteist kuud on läinud väga kiiresti. Nagu elus ikka, et kui hakata mingit asja tegema ühtede plaanidega, teeb elu teatud korrektiive.

Põhiline fookus, kuhu on läinud põhitähelepanu, on julgeolek ja kõik sellega seotud teemad, mis on väga palju olnud seotud ka rahvusvaheliste arengutega. Aga loomulikult olen saanud palju paremini kurssi sellega, kuidas riigikantselei täna toimib, mida siin tehakse ja missugused on tänased riigikantselei võimekused ja plaanid.

Kas iseloomu poolest võib seda kantsleri tööga võrrelda?

Seal on teatud sarnasusi. Riigisekretäri üks roll on kindlasti ka väga palju
kantsleritega suhelda. Kantslerid ju osalevad valitsuse istungite ettevalmistamises, ministeeriumid valmistavad valitsusele asju ette. Aga teiselt poolt just ennekõike selles, kuidas siis valitsuse otsuseid ellu viia ja meil on väga tihe koostöö, nii et riigisekretäri töös tuleb kantsleri kogemus väga palju kasuks.

Juba teie eelkäija Taimar Peterkopi ajal lükati käima riigikantselei reform, see oli ka koalitsioonilepingus. Kuhu sellega jõutud on ja kuidas erineb teie roll riigisekretärina Peterkopi omast?

Mina näen seda nii et kõikide nende aastate jooksul on riigikantselei järk-järgult arenenud. Ma mäletan siinsamas ruumis, kus me seda intervjuud teeme, ma olin esimest korda aastal 2001, kui ma töötasin eurointegratsiooni büroos, kui riigisekretär oli Aino Lepik Von Wiren. Siis eurointegratsiooni koordineerimine ja selle ettevalmistus oli esimene suur riigikantselei ülesanne, mis läks väljapoole sellest, et lihtsalt valitsuse istungeid tehniliselt ja õiguslikult ette valmistada.

Ja siis neid ülesanded on järjest juurde tulnud. 2006. aastal loodi strateegiabüroo, mida ma hakkasin juhtima. Siis järkjärguliselt, eriti Taimar Peterkopi ajal, on tugevdatud julgeoleku- ja kriisikoordinatsiooni. See on olnud hädavajalik. Sellega me tegeleme siin väga aktiivselt ka edasi.

Põhiline uus fookus, mille me minu juhtimisel riigikantseleis oleme võtnud, on kogu see majanduskasvu toetavate algatuste dereguleerimise pool. Eesmärk on just selles, mis puudutab majandust, makromajandust, parema ettevõtluskeskkonna loomist, riigikantselei rolli ja võimekust tugevdada.

Selle nädala teisipäeval kuulsimegi valitsuse majanduskasvu nõukoja loomisest, kus ettevõtjad hakkavad otsima võimalusi bürokraatia vähendamiseks. Efektiivsuse ja majanduse kasvu nõukoda. See sõnastus ja tegumood kõlab meile tuttavalt ühest suurriigist, kus tegutseb valitsuse efektiivsuse osakond ehk DOGE (department of government efficiency - toim.) Kas Eestis tõmmatakse ka nüüd mootorsaag käima?

Ei, kindlasti mitte. Minu arvates ettevõtjate nõukoja juht Viljar Arakas võttis selle väga hästi kokku, et selle nõukoja liikmed ei hakka minema ametiasutuste ukse taha ja ütlema, et me ei tea küll, mida te siin teete, aga te peaksite seda tegema vähemate inimestega või üldse mitte tegema. Seda väljastpoolt niimoodi öelda ei ole võimalik.

Millega riigikantselei toel see ettevõtjate nõukoda hakkab tegelema on regulatsioonide vähendamine, nõuete vähendamine ja kõikide ebavajalike kohustuste, mis puudutab aruandlust või järelevalvet, koomale tõmbamine. See on tänases majanduskeskkonnas on hädavajalik.

Aga seda saab teha ainult nii, et see on kasulik tõesti mõlemale – nii avalikule sektorile kui ka erasektorile. Kui regulatsioone on vähem, siis võidab sellest ettevõtluskeskkond, sellega saab toetada majanduskasvu. Aga teistpidi on ka ametnike töö lihtsam.

Ma isegi seda ei usu niivõrd, et ametnikud ei oleks valmis tegema efektiivsemat tööd, aga ma arvan, et nad ütlevad õigesti, et nemad peavad täitma seadust. Kui seaduses on mingid nõuded kirjas, siis neid nad täidavad. Selleks, et efektiivsust tõsta, tuleb seal regulatsioone muuta, et neid nõudeid oleks vähem.

Kui palju sellest töögrupist reaalselt kasu hakkab olema? Osa kriitikuid väidab, et see on rohkem selline näitamise projekt.

Mina arvan, et sellest saab olema väga palju kasu. Miks? Esiteks, ettevõtjate poolt tulevad ettepanekud. Me näeme viimaste nädalate jooksul ja just eriti sellel nädalal, et surve on väga suur, see näitab seda, et see probleem on päriselt olemas. Juba täna on meile väga palju konkreetseid mõtteid, ettepanekuid tulnud, mida me seal nõukojas hakkame läbi vaatama koos ettevõtjatega ja ka kohe tegema praktilisi ettepanekuid valitsusele.

Ma ise arvan küll, et see saab olema väga kasulik ja praktiline.

Mul on üks sarnane kogemus juba varasemast, kui ma aasta aega töötasin majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis siseturu ja konkurentsivõime asekantslerina. Ka siis meil oli bürokraatia vähendamise projekt käimas, mille Taavi Kotka, ka seal asekantslerina töötades, algatas. See tõi väga häid tulemusi.
Seal oli ligikaudu 200 ettepanekut, millest väga palju viidi päriselt ellu. Nüüd loodaks isegi veel paremat tulemust ja veel suuremaid muutusi ja suuremat lihtsustamist.

Kas ametnikud peaksid olema mures?

Ma ei usu, et ametnikud peavad olema mures. Aga see on selge, et avalik sektor peab muutuma veel efektiivsemaks.

Ma ei taha sellega öelda, et avalik sektor täna toimib väga ebaefektiivselt või halvasti. Ma arvan, et väga paljude teiste riikidega on Eestis väga hästi toimiv ja efektiivne avalik sektor. Aga ajad on täna sellised, et meie kaks suurt prioriteeti julgeolek ja majandus ning ka teistes valdkondades paratamatult tuleb olla efektiivsem ja kui vaja, siis ka koomale tõmmata.

Aga niisugust plaani, et lihtsalt automaatselt hakata kuskilt ametnikke vähendama, ei ole. See peaks ikkagi koos käima riigi rolli vähenemise ja regulatsioonide vähendamisega.

Peaminister on rääkinud, et ametnikkonda võiks kärpida kuni 20 protsenti.

Ma arvan, et see on võib-olla niisugune ilus poliitiline eesmärk, mille poole püüeldakse. Praktikas see peaks järk-järgult toimuma just koos regulatsioonide vähendamisega ja ennekõike fookusega nendel asutustel ja ametitel, kellel on rakenduskohustused. Meie täna siin riigikantseleis päris niisugust eesmärki veel endale ei ole seadnud.

Te ei hakka ametnikke kärpima riigikantseleis?

Meie lõpuks ei saa nagunii riigikantseleis seda teha. Riigikantselei roll selles protsessis on toetada seda ettevõtjate nõukoda, toetame neid analüüsidega, toetame neid sellega, et mida ühe või teise nende ettepaneku ärategemine päriselt tähendaks. Viime need ettepanekud peaministri ja valitsuseni. Pärast hakkame tagama seda, et ministeeriumid ikkagi need muudatused teeksid.

Kuidas te seda tagate?

See on meie tööülesanne ka täna – tagada, et valitsuse otsuseid viiakse ellu. Selleks meil on oma hoovad. On olemas administratiivsed hoovad, nagu näiteks valitsuse tegevusprogramm. Aga väga palju tööd käib läbi erinevate koosolekute, erinevate tippjuhtide, kantslerite, ametite juhtidega, et selgitada, mida valitsus on otsustanud ja missuguseid muutusi teha tuleb. Lõpuks ikkagi need konkreetsed otsused teevad ju erinevate valitsusasutuste juhid, nii nagu nad seda õigeks peavad.

Viimastel nädalatel ka avaliku sektori seest on tulnud päris palju ettepanekuid ja mõtteid, mida saaks teha efektiivsemalt. See eeldab ka erinevate regulatsioonide ja seaduste muutmist. Nii et ma ei saa öelda, et see on kuidagi väljastpoolt
peale surutud projekt. Ka avalik sektor ise on huvitatud sellest, et olla efektiivsem
ja kulusid kokku hoida.

See vastus jäi praegu natuke ebamääraseks ja üldiseks. Kas väga lihtsalt ja otse öeldes kavatsete olla pind tagumikus nendele, kes peaksid neid muudatusi ellu viima?

Lihtsalt öeldes võib ka nii öelda. Jah.

Kuidas kavatsete riigikantseleiga toetada seda julgeoleku poolt, mida te prioriteedina välja tõite?

See on meie igapäevane töö. Riigikantselei pädevus on kriisideks valmisoleku ja julgeoleku laiem koordineerimine ja meil on selleks siin riigikantseleis päris suur
tiim. Mis on siin meie põhifookus?

Esiteks loomulikult ka see, mis otsused tegi just eile valitsus, mis puudutab kaitsevõime tagamist, et meil oleks piisavalt vahendeid selleks, et Eesti kaitsevõime oleks tagatud.

Teiseks on meie suur roll eri valdkondade kokkusidumine. Meil on kaitsevägi, meil on siseministeerium, politsei- ja piirivalveamet. Meil on ka rohkem tsiviilvaldkonda kuuluvad valdkonnad, millel on väga oluline roll kriisivalmidusel ja julgeoleku tagamisel, nagu sadamad, lennujaamad, taristu.

Meie töö riigikantseleis on tagada, et need valdkonnad kõik käiksid ühte jalga ja töötaksid koos ja muudaksid kogu Eesti vastupanuvõime suuremaks. Kui on teemasid, millega me peame olema valmis tegelema, siis meie roll on osapooled kokku tuua, leida lahendused, kuidas asju koos teha ja siis juba tippjuhid, erinevad valdkonnad tegelevad sellega siis edasi.

Kaitseministrit on kritiseeritud viimastel aegadel selle eest, et laskemoona ostud ei liigu päris selles tempos, mis oleks vaja. Kas neid saab kuidagi kiiremini teha ja kuidas riigikantselei saab toetada kaitseministrit ja ministeeriumit, et asjad liiguksid kiiremini?

Ma saan öelda niipalju, et loomulikult on kõigi huvides, et need võimed tekiksid nii kiiresti kui võimalik. Täna olukord ongi selline, et vahendid on olemas, laias plaanis poliitilised otsused on tehtud, nüüd tuleb püüda neid võimeid arendada nii kiiresti kui võimalik. Eks ikkagi seda peab tegema vastutav minister ja tema valitsemisala asutused. Kuidas me toetada saame, on nendes protsessides, mis puudutavad ka peaministri toetust, osa protsesse on tõesti keerulised, et tuleb ka nii-öelda ministrit poliitiliselt toetada. Seda me muidugi teeme. Aga ennekõike on see ikka kaitseministri vastutusvaldkond.

Kui tavapärane on ametnikkonna isetegevus seaduseelnõude ministri ette toomisel ja siis justkui oma agenda läbisurumisel? Kuigi ametnikel ei pruugigi mingit agendat olla, nad teevad seda lihtsalt omast refleksist.

See on siiski tavapärane avaliku sektori toimimise põhimõte, et suur hulk eelnõusid on valmis, on olemas ja kui tuleb uus valitsus, tuleb uus minister, siis proovitakse, et kas nüüd äkki selle eelnõuga saaks minna edasi ja kas selleks poliitiline toetus on. See on üks trend, mida me siin riigikantseleis proovime tasakaalustada.

Täna ei ole see aeg, kus valitsus saaks kogu oma tähelepanu pöörata niimoodi alt üles tulevatele erinevatele algatustele või eelnõudele, mis ei ole prioriteetsed. Me kindlasti proovime kogu seda valitsuse fookust suunata selles suunas, et tehtud saaksid need olulised asjad, mille valitsus on prioriteediks seadnud. Aga selline trend toimib kõikides riikides niimoodi ja ega ta kuskile kindlasti ei kao.

Kas seal on oht, et just sellisel viisil tuleb neid bürokraatiat tekitavaid seadusandlikke algatusi?

Ja seal on oht tõesti selleks. Me oleme riigikantseleis juba otsustanud, et me neid uusi nõudeid vaatame väga tähelepanelikult eraldi.

Seda kindlasti ei saa öelda, et mitte ühtegi uut nõuet nüüd enam valitsus ei kehtesta. See lihtsalt ei ole võimalik, tekivad uued vajadused, kasvõi siseturvalisuse valdkonnas või siis tõesti rahvusvaheliste kohustustega seotud ja seda tuleb teha. Aga palju tähelepanelikumalt tuleb vaadata, miks me ühe või teise otsuse teeme, mis selle mõju on ja seda juba täna järk-järgult oleme hakanud tegema. See on üks pool.

Teine pool, mida niisugused ametnike initsiatiivid näitavad, on see, et eks ametnikud proovivad oma poliitika valdkonnas asju paremaks teha, mitte lihtsalt mingit oma asja ajada, seda ma ka ei usu. Teine, mida see kindlasti kaasa toob, on see, et ta kõikidelt osapooltelt ikkagi võtab ju palju ressurssi ja aega ära. Kui mingisugune eelnõu saadetakse kooskõlastusele, siis sellega hakatakse tegelema, siis kõik kommenteerivad seda, panevad sinna väga palju ressurssi. Nii et parem kui need eelnõud üldse valitsuse tasemele lõpuks siis ei jõuagi ja nad ei läbi kogu seda menetlusprotsessi, juhul kui nad on ebavajalikud.

Üks algatus, mis selle teemaga haakub, on näo- ja numbrituvastusega valvekaamerate võrgu väljaarendamise algatus, mis ka erinevate osapoolte sõnul seab riske demokraatlikule ühiskonnale. Ent poliitikute sõnul see algatus just ametnike ringist tuligi. Kuidas teie seda kommenteerite?

Vähemalt niipalju, kui minul on informatsiooni, siis võib küll öelda, et see valitsuse prioriteet ei ole ja sellega hetkel küll edasi liikuda ei kavatseta.

Kas selle riigikantselei reformi tulemusel liigub siis riigikantselei ikkagi sellise nii-öelda peaministeeriumi suunas?

Heh, see on selline...

Ajakirjanduslik konstruktsioon?

Niisugune konstruktsioon pigem jah. Kuidas seda selgitada? Võib-olla kõige lihtsam seletus on see, et riigikantselei on olemas kõikides riikides üle maailma.

Ise ma OECD-s töötades väga palju just riigikantseleisid ja valitsuskeskusi ka nõustasin. Nende rollid on erinevad selles osas, kui palju nad teevad lisaks sellele valitsuse istungite ettevalmistamisele. Trend on pigem niisugune, et Ida-Euroopa riikides, võib-olla seal väga legalistlikes Lääne-Balkani riikides on tõesti riigikantselei roll hästi õiguslik, mujal, Lääne-Euroopas, Euroopa riikides, Kanadas Uus-Meremaal on ta veidi laiem, valitsuse keskus või inglise keeles center of government, mis toetab valitsust nende prioriteetide elluviimisel, seal on põhilised kompetentsid selleks olemas.

Ma arvan, et seda siiski peaministeeriumiks nimetada on liiga palju. Eesti valitsemissüsteem on olnud läbi ajaloo võrdlemisi detsentraliseeritud, ministritel on suur pädevus, ministeeriumitel on suur pädevus ja see ei muutu mitte kuidagi ka sellega, kui riigikantselei teatud valdkondades oma kompetentsi ja võimekust tugevdab.

Kas riigisekretäri ametikoht on nüüd muutunud poliitiliseks?

Mina seda kindlasti nii ei näe. Mina näen ennast tippametnikuna ja riigikantselei roll on tagada valitsuse töö toimimine, valitsuse prioriteetide elluviimine, sõltumata sellest, kes parajasti valitsuse moodustavad, missugused erakonnad valitsuses on.

Erakonnapoliitika elluviimisel te ei osale.

Ma kindlasti erakonna poliitika elluviimisel osale. See ei ole õige jutt.

Aga seda tunnistate, et see seadusemuudatus, millega siis kaotati nõue, et riigisekretäril oleks juriidiline kõrgharidus, mida teil pole, oli tehtud selleks, et teie selle ametikoha saaksite? Teile tekitati see ametikoht Kristen Michali poolt, kes soovis teid oma riigisekretäriks.

Ka nii ei saa seda võtta. Ma tuletaksin meelde kahte asja. Esiteks seda, et Eesti oli unikaalne riik selles osas, et üheski teises riigis niisugust juriidilise kõrghariduse nõuet riigisekretäril ei ole. Ei ole meie naaberriikides kuskil ega ka kuskil mujal. Ja see on just selle tõttu, et tänases valitsemiskeskkonnas, vaadates seda, missugused on valitsuse ja ka riigikantselei ees seisvad ülesanded, siis see lihtsalt ei ole vajalik. See töö on palju-palju laiem.

Teiseks, mis ma tahtsin ka rõhutada, et tegelikult esimest korda selle muudatuse ju pakkus välja 2018. aastal, kui oli Keskerakonna, Isamaa ja sotsiaaldemokraatide valitsus. See debatt ja arutelu tegelikult on käinud juba väga pikka aega ja ma arvan, et see on hea, et seda nõuet ei ole. Tulevikus see avab headele tippjuhtidele ka pärast mind ukse seda valitsuse toetavat tööd tegema.

See oli siis juhus, et just teil samuti puudus juriidiline kõrgharidus ja otsustati siis teha seda tööd ja likvideerida see takistus?

Seda on minul keeruline kommenteerida. Nagu ma ütlesin, seda seadust on soovitud muuta ka varem.

Kas teil Kristen Michaliga enne kogu seda protsessi oli sellest ka juttu?

Ma olen seda ka varem kommenteerinud. Meil oli üks väga põgus jutuajamine, kus Kristen Michal seda korra puudutas, et kas mul oleks huvi, et tal on mitmeid teisi kandidaate veel, et kui niisugune võimalus tuleb, siis minu seisukoht... Aga nagu ikka niisugustes olukordades, kui erinevaid uusi väljakutseid pakutakse, öeldakse, et ootame-vaatame, mina teen oma tööd kliimaministeeriumis edasi, mida ma seal ka viimase päevani väga pühendunult tegin. Ja oleksin ka hea meelega edasi teinud, kui neid uusi väljakutseid pakutud ei oleks.

Seda seadusemuudatust siis ei tehtud konkreetselt teie pärast?

Ei, ma arvan, et seda tehtud konkreetselt minu pärast.

Kui tõenäoline on näiteks, et kui pärast järgmisi riigikogu valimisi tuleb peaministri toolile mõni uus inimene, siis vahetab ta teid riigisekretäri kohalt välja, sest ta soovib tuua oma inimest?

See juba oleneb. See ei puuduta kuidagi seda juriidilise kõrghariduse nõuet. Tegelikult ju riigisekretäri ametisse nimetamise protsessi kuidagi ei muudeta.

Riigisekretäri ametisse nimetamise protsess on alati käinud niimoodi, et peaminister nii vabastab ametist kui ka nimetab uue riigisekretäri. See on ka olnud varasemate riigisekretäride puhul niimoodi. Eks see oleneb juba uuest peaministrist.

Mina seni, ka siin riigikantseleis varasematel töökohtadel olles, olen nelja erineva peaministriga töötanud, Kristen Michal on viies peaminister. Kindlasti mina olen valmis töötama kõikide peaministritega ka tulevikus ja pakkuma täpselt samasugust toetust ja teenust sellele inimesele, kes peaminister on. See on avaliku sektori tippjuhi töö osa. Kui koostöö poliitilise juhiga ei klapi, samamoodi on ju kantsleri kantsleri rollis, siis tuleb arvestada ka sellega, et tuleb lahkuda.

Aga miks te ise arvate, et see seadusemuudatus ja teie tulek riigisekretäri ametisse põhjustas avalikkuses sellise valulise reaktsiooni ja kriitilise hoiaku?

Mul on seda raske raske kommenteerida. Seal väga paljuski kindlasti ka niisugust poliitilist võitlust opositsiooni poolt. Nagu ma ka seda varem mainisin,
siis praktiliselt kõik erakonnad seda seadusemuudatust on ju ise varem toetanud või seda välja pakkunud, see on kindlasti üks osa sellest.

Kas Sotsiaaldemokraatliku Erakonna valitsusest väljaheitmise otsuse taga oli ka teie nõuanne Kristen Michalile, nagu opositsioonipoliitikud on väitnud?

Kindlasti minu nõuannet selle otsuse taga ei olnud.

Neid otsuseid ikkagi teevad erakonnad ja poliitikud. Ma saan aru sellest soovist, et kuskil võib-olla peab olema mõni müütiline tegelane, kes kõiki asju otsustab, aga päriselus see muidugi nii ei ole.

Aga oli see teie hinnangul õige otsus?

Mul ei ole kohane seda kommenteerida.

Milline on teie suhe peaministriga? Milliseid nõuandeid ta teilt eelkõige ootab ja millist nõu te talle annate?

Riigisekretäri töö on ennekõike valitsuse toetamine, valitsuse prioriteetide elluviimise toetamine. Põhiline meie suhtlus on seotud kahte tüüpi asjadega. Üks on kõik see, mis puudutab valitsuse päevakorda. Ja mitte tehniliselt, vaid just ka selles osas, mida arutada ja millal. Ning millised on valitsuse prioriteedid.

Peaministril on konkreetsed ootused, mis teemad peaksid jõudma kiiremini otsustamiseni. See on päris suur osa ja teine ongi see asjade elluviimise pool, et tõesti asjad saaksid tehtud, asjad liiguksid edasi. Minu roll on seal siis administratsiooniga rääkida. Ja on ka riigikantselei tööga seotud seotud küsimusi, kus ka loomulikult riigisekretär aruteludes on kaasatud.

Läbisaamine peaministriga on teil hea, olite võitlustandem juba kliimaministeeriumis koos.

Ma ise näen seda nii, et minu läbisaamine kõigi poliitikutega, kellega ma olen koos töötanud, on olnud tegelikult päris hea. Eks nad ise saavad seda
rohkem kommenteerida.

Ma arvan, et mul oli väga hea läbisaamine kliimaministeeriumis ka pärast Kristen Michalit tulnud ministritega – Vladimir Sveti ja Yoko Alenderiga. Ja mul on olnud hea läbisaamine ka varasemate peaministritega, kellega ma riigikantseleis olen koos töötanud. Eks see läbisaamine on tööalane, tööl on seda suhtlust palju, muidu pigem mitte.

Kas te juba teate, kas ministrite ametikohtade seas tulevad muutused uues valitsuses või mitte?

Ei, ma ei tea seda.

Kui palju on Kristen Michali olek või stiil peaministrina ametis oldud aja jooksul teie hinnangul muutunud? Kas ta on aja jooksul näinud, et mõnd asja, mis on tema teel takistustena ees, tuleb käsitleda kuidagi teistmoodi, minna ümbert, mitte maha suruda, on ta põrkunud mingite probleemidega, mida ta võib-olla ei ole ette näinud ja tulnud toime mingite probleemide lahendamistega teistmoodi, kui oleks ise arvanud?

Ma arvan, et see on kõikide peaministritega nii. See töö on ikkagi ülikeeruline, ülisuuri väljakutseid esitav – need otsused, mida tuleb teha, need teemad, mida tuleb lahendada.

Ma olen näinud seda päris mitmete peaministrite puhul. Ikkagi need esimesed kuud kuluvad sisseelamiseks. Nii oli ka Jüri Ratase puhul, nii oli Andrus Ansipi puhul, kes peaministriks tuli, Taavi Rõivase puhul. Ja ma arvan, et nii on ka Kristen Michali puhul.

Kui ma niimoodi kõrvalt vaatan, siis ma arvan, et ka tema oma peaministrikarjääris ongi nendes hetkedes, kus see sisseelamisaeg on läbi saanud ja nüüd on võimalik tegutseda juba täie hoo ja jõuga.

Mis on see muutus tema stiilis ja tegutsemises, mis on esile tulnud?

Ma ei tea, kas mul on sedasi kohane niimoodi kõrvalt kommenteerida. Ma ütleksin lihtsalt niipalju, et see juhtubki kõikides poliitilistes rollides, nii ministrite kui ka peaministriga, et ajaga seda enesekindlust ja otsustavust kindlasti tuleb juurde, sest valdkonnad on juba teada, selged ja ka väljakutsed on selgemalt, kas ise ennast piiritlenud või on konkreetne poliitik need täpsemalt paika pannud.

Kas tema otsustes ja suunas on tunda ka nüüd veidi sellist Donald Trumpi mõju selles muutunud maailmas? Ametnike vähendamine, keskkonnanõuete vähendamine, et saaks maavarasid rohkem majanduse hüvanguks kasutada, sellised algatused.

Seda mul on raske kommenteerida. Ma selle jätaks kommenteerimata, ma poliitika sisu kommenteerima ei hakkaks.

Bürokraatia vähendamisest on rääkinud ka justiits- ja digiminister Liisa Pakosta. Kuidas te Liisa Pakosta tööga rahul olete või millise hinnangu te talle annaksite? Kas see protsess käib kuidagi paralleelselt kõrvalt või seatakse nüüd see kuidagi ümber?

Minu asi ei ole ministrite tööle hinnangut anda. Liisa Pakostaga meil on väga hea koostöö. Kindlasti valitsus peab tegutsema ikkagi tervikuna ja ka need ministeeriumite algatused ja see on olnud loomulikult justiits- ja digiministri ülesanne just töötada välja lahendused, kuidas uut peale tulevat bürokraatiat ohjeldada. Kindlasti seda siis teeme koostöös.

Miks eelmise, kolme osapoolega valitsuse energiakokkulepe teie hinnangul kokku varises?

Ma näen seda nii, et laias pildis siiski need energiapoliitika põhilised verstapostid on jätkuvalt paigas. See otsus, mida valitsus tegi, oli see, et meretuule arendamisega lükata veidikene seda protsessi edasi, sest on selgunud palju uusi asjaolusid. Et seda teha hiljem. Kõik teised komponendid, nii maismaatuule arendamine kui ka tuumaenergia arendamisega edasiminek on jätkuvalt paigas.

Samamoodi juhitavate võimsuste arendamine, mis puudutab just uusi gaasijaamasid ja ka seda, et põlevkivijaamasid samamoodi meil on vaja. Neid tuleb toetada ja hoida toimimas niikaua kuni uusi juhitavaid võimsusi ei ole. Kõik need komponendid on ju paigas. Kui nüüd seda nii-öelda meretuule vähempakkumise edasilükkamist nimetada energiapoliitika kokkuvarisemiseks, siis ma ei tea, kas see on õige.

Ma rääkisin siiski energiakokkuleppe kokkuvarisemisest kolme erakonna vahel. Aga kui me räägime rohepöördest ja kliimaministeeriumi edasisest tööst üldse laiemalt ja vaadates ka maailmas toimuvaid arenguid ja suundi, siis kas rohepöörde raskuskese on nihkumas teise kohta?

On selge, et Eesti tänane põhiline väljakutse on julgeolek ja see peab olema põhifookus. See ei tähenda, et kliimamuutused kuhugi ära kaovad, see ei tähenda, et kliimamuutustel mõju tulevikus ei ole. Kindlasti see teema jääb, eriti Euroopas, oluliseks. Me näeme iga päev kliimamuutuste mõjusid.

Euroopa Liidu jaoks kliimapoliitika on olnud samal ajal ka majanduse konkurentsivõime poliitika ja selle poolega kindlasti Euroopa Liidus jätkatakse. Seesama puhta tööstuse algatus, millest on palju juttu olnud, tegelikult kannab edasi sedasama kliimapoliitika eesmärki läbi puhta tööstuse arendamise. Ma ei näe, et see poliitika kuskile kaoks. Lihtsalt tema prioriteetsus võrreldes teiste valdkondadega selles olukorras, kus me oleme, on vähenenud ja kindlasti see ka Eesti valitsuse poliitilisi prioriteete mõjutab.

Kui ma käisin kaks kuud tagasi siinsamas toas Taimar Peterkoppi intervjueerimas, siis ütles ta mulle, et väga oluline oleks hoiduda sellisest kriisiaja valitsemismudelist, mis on tema sõnul saanud juba normiks. Ta ütles seda kontekstis, kus me enne olime rääkinud koroonakriisist ja peale seda tulnud energia- ja julgeolekukriisist. Kas te näete asja samamoodi?

Ma olen seda ise ka varem kommenteerinud. Paraku me täna elame niisuguses maailmas, kus me oleme tegelikult selles pidevas kriisis. Sellega ma olen
absoluutselt nõus, et ka selles nii-öelda pidevas kriisis olles me peame tegema otsuseid nii, et need on hästi läbi mõeldud, need on läbi analüüsitud, läbi arutatud.
Ja neid väärtusi ei tohi lasta otsustusprotsessis kaduma minna.

See kriisis olek ei saa olla vabandus selleks, et me võib-olla ei mõtle otsuseid läbi. Aga see on ka tänase elu paratamatus, et otsuseid tuleb teha palju kiiremini, kui me olime harjunud tegema viis või 10 aastat tagasi. Need väljakutsed, millega me siis tegelesime, ei olnud võrreldavad sellega, mis nad on täna. Oli väga keeruline periood, kui oli 2008, 2009 finantskriis.

Pronksiöö aeg oli väga ettearvamatu.

Oli. Aga ta oli lühem, ta möödus võrdlemisi kiiresti ja tavaline elu taastus. Täna on valitsuse poole pealt keeruline see, et järjest kogu aeg uued sündmused ja uued arengud tulevad peale, millele tuleb reageerida ja mida ei ole lihtsalt võimalik mitte kuidagi vältida. Kahtlemata on 10 kuni 15 aastat tagasi oli aeg palju rahulikum.

Kuidas saab riigikantselei suurendada kodanike usaldust valitsuse vastu?

Raske küsimus, väga oluline küsimus samas. Eks need põhilised hoovad on ikkagi seotud sellega, kuidas otsuseid tehakse, kuidas neid selgitatakse, mida riigikantselei saab teha. Riigikantselei saab kindlasti tegeleda ja tegelebki
valitsuse otsuste selgitamisega. Ja ka sellega, et otsuseid tehtaks kaasavamalt.

Kuidas te näete Eesti riigi arengut nüüd sel kümnendil, ütleme järgmise viie aasta jooksul?

Ma arvan, et Eesti riik areneb enesekindla ja hästi hakkamasaava riigi suunal, kus me avalikus sektoris oleme efektiivsed. Samal ajal oleme sitked, me suudame erinevatele kriisidele reageerida ja vastu panna. Riigina see visioon peaks olema, et me oleme enesekindlad, saame hakkama igas olukorras ja et Eesti riik on koht,
kus tasub asju ette võtta, kus tasub ettevõtlusega tegeleda, kus tasub elada ja kus tasub lapsi saada.