Uudised andsid teada, et haridus- ja teadusministeerium kavatseb koolipäeva alguse kella 8-lt 9-le nihutada. Hommikul välja magada – oojaa! Midagi on pildil siiski valesti.

Koolid õpetavad lastele iga päev trigonomeetriat, keemilisi reaktsioone ja DNA toimimist ning teevad keerulisi sotsiaalpedagoogilisi otsustusi. Riik ei usalda aga koolijuhte otsustama, mis kell on sellega kõige parem konkreetses koolis igal hommikul alustada?

Vabadus kui õigusriigi alus

Õigusloojatel näib olevat kaduma läinud üks oluline arusaam, et nullpunkt on vabadus. Vabaduse äravõtmiseks ja kohustuse seadmiseks peab olema hea põhjus. Ideaalis selline, et teisiti ei saa.

Vabadusest lähtumine on riigiõiguse põhimõte, millele peaks tuginema kogu meie õigusreaalsus. Vabadus peaks olema aluseks nii juba kehtivale õigusele ja selle tõlgendamisele kui ka uute normide loomisel.

Põhiseaduse preambul ütleb, et Eesti riik on rajatud muuhulgas vabadusele. Põhiseaduse teine peatükk annab inimestele hulga spetsiifilisi põhiõigusi ja -vabadusi. Nende vahel on napp säte, mis ütleb, et igaühel on õigus vabale eneseteostusele. Õigus vabale eneseteostusele annab igaühele õiguse teha mida tahes. See võib olla kui tahes tähtsusetu või mõttetu kõrvaltvaataja jaoks, aga ka seda ei tohi riik ilma asjakohase eesmärgita ega ebaproportsionaalselt piirata.

Tulles tagasi koolipäeva alguse kellaaja juurde, siis sellega reguleerimisplaan ei piirdu. Kui ainult koolipäeva algusaja teemal jätkata, siis esiteks ei saa muidugi eitada, et pikem ööuni tuleb kasuks. Üksnes selle argumendiga ei tohiks siiski tormata koolipäeva algust paika panema. Lisaks tuleks arvestada, kui pikk on ajaliselt konkreetse kooli(!) õpilaste koolitee.

Kas enamiku vanemad lähevad ise kella 8-ks tööle ja toovad enne seda lapsed kooli? Mis kell algavad huviringid? Mis kell lõpeksid huviringid, kui kogu päeva tunni võrra edasi nihutada? Millal sõidab ühistransport? Kui lühema koolipäevaga algklassid alustaksid hiljem, siis millal saaksid vanemad lapsed nende klassiruume väikerühmade jaoks kasutada?

Teiseks saab ja oskab kõige selle üle iga kool ise kõige paremini otsustada. Ja kolmandaks saab alati kauem magada siis, kui varem magama minna. Nii et vabadus ja sellega kaasnev vastutus ei ole mitte ainult koolil, vaid ka vanemal ja lapsel.

Luba ja kohustus kui õigus?

Kui ma satun noortele põhiseadusest rääkima, esitan küsimuse: mis on juhiluba? Sõnaosa "luba" viitab justkui mingile õigusele. Suure rõõmuga olen siiski saanud tõdeda, et ka noorte seas on helgeid päid, kes tabavad ära, et tegelikult on see kohustus. Kohustus omandada mingid teadmised ja oskused, kohustus teha eksam.

Juhiloaga ei anta isikule midagi juurde, vähemalt mitte põhiseaduse ja nullpunktiks oleva vabaduse mõttes. Juhiloa kohustus on vabadusele seatud piirang. Korrakohase kadalipu läbimisel saab inimene tagasi oma vabaduse, mitte talle ei anta riigi armust mõnd uut õigust. Tegelikult on ju vastupidi, riik tegutseb inimeste loal, põhiseadusest tuleneva demokraatliku legitimatsiooni kaudu.

Arvestades seda, et mootorsõidukid on suurema ohu allikad, on juhiloa kohustusega seatud vabaduse piirang kahtlemata õigustatud. Ilmselt kahtlevad vähesed ka selles, kas relvaluba peaks olema relva omamiseks kohustuslik.

Kolleeg Carri Ginter kirjutas, et väikelaevajuht, kes keset merd juhib paati Eestis lubatud joobest 0,1-promillisest suurema joobega (st 0,6), jääb oma relvaloast ilma ja punkt. Soomlased on seevastu hinnanud, et inimeste enesejuhtimisvõime on ka nende kaljuses saarestikus laeva tüürimiseks täiesti piisav veel 1,0 promilli juures.

Toodud relvaloa näite puhul pani mind aga rohkem imestama see, et ametnikel on nüüdseks juba enam kui 20 aastat kahe silma vahele jäänud, et koguni kriminaalkaristuse puhul on riigikohus öelnud, et relvaloa automaatne keeld on põhiseaduse järgi lubamatu.

Nimelt leidis riigikohus juba 2000. ja 2001. aastal, et kui karistus on kustunud, peab relvaloa taotleja isiku puhul saama arvestama tahtliku kuriteo laadi ja raskust ning kuriteo toimepanemise asjaolusid.

2009. aastal tunnistas riigikohus põhiseaduse vastaseks kaalutlusõiguse puudumise kahtlustatava ja süüdistatava relvaloa kehtetuks tunnistamise puhul, 2010. aastal, et relvaloa äravõtmisel ei saanud arvestada kriminaalkorras karistatu isikut ja tema toime pandud tegu, 2011. aastal relvaloa taotlemisel kaalutlusõiguse puudumise, kui isik oli kahtlustatav või süüdistatav. 2013. aastal jõudis järg relvaloa vahetamisel kriminaalkorras karistatud isiku ja tema toimepandud teo suhtes kaalutlusõiguse puudumiseni.

Ühel korral on riigikohus pidanud põhjendatuks relvaloa äravõtmisel kaalutlusõiguse puudumist, kui isikut oli karistatud väärteo korras laskemoona hoidmise nõuete rikkumise eest. Väärtegu seisnes seejuures viie padruni unustamises oma autosse ja seda peeti 20-eurose trahvi vääriliseks. Küsimus normiloojale: kas selline tegu on nii ränk, et inimene peaks igal juhul relvaloast ilma jääma? Eriti siis, kui otsitakse viise kaitsetahte suurendamiseks.

Mitut riigikohtu lahendit on veel vaja, et relvaseaduse eest vastutavad ametnikud seaduste tekstidele tervikuna otsa vaataksid? Ka relvaluba on vabaduse piirang. Vabadust ei saa piirata abstraktsetel põhjendustel või et inimese mingitele tegudele on etteheiteid.

Kui relvaloa saamise võimatust soovitakse näha lisakaristusena, siis see ei saa olla muu väärteo automaatne järelm. Enne seaduses lisakaristusena sätestamist tuleks hinnata selle proportsionaalsust põhiseaduse valguses. Ja jaatava vastuse korral peaks edaspidi vastava süüteo eest karistuse määramisel iga kord kaaluma, kas tuleks rakendada ka lisakaristust.

Juhiloa teemaga haakuvad ka haagiste vedamisele kehtivad reeglid. On täiesti arusaadav, et kui hakatakse veoautot juhtima ja sellel on taga veel suur haagis, siis peab juht olema omandanud võrreldes tavalise sõiduauto juhtimisega veel hulga teadmisi ja oskusi. Asi läheb aga päris keeruliseks, kui püüda aru saada, millise haagise tohib oma tavalisele sõiduautole sappa haakida, ja täiesti lootusetuks, kui püüda aru saada, miks nii.

Tavalise sõiduauto B-kategooria juhiloaga tohib vedada kerghaagist, täismassiga kuni 750 kg. Sama juhiluba ei pruugi aga võimaldada vedada sama autoga 600 kg kaaluvat piduritega haagist. Lihtsalt selle pärast, et seaduses on kirjas, et piduritega haagise puhul hinnatakse lubatavust nii, et liidetakse sõiduki ja haagise massid arvestades nende maksimaalset lubatud koormust.

Seega on tihti seaduspärane, et väikese ja kerge autoga võib vedada piduritega haagist, mida suurema ja raskema sõiduautoga vedada ei või. Seejuures oleks turvalisem valik nii suurem auto kui ka piduritega haagis. Kas riigi signaal on see, et ära vali ohutumat piduritega haagist?

Lisaks ei tohi ära unustada, et arvestada tuleb ka sellega, kui rasket haagist on tootja lubanud konkreetse sõiduki taga vedada. Selle näitaja juures aga lähtutakse jälle haagise tegelikust massist, mitte täismassist. Seega, kui politsei tahab kontrollida reeglitest kinnipidamist, peab ta ikka veetavat haagist kaaluma. Nii ei saa regulatsiooni eesmärk olla ka kontrollimise lihtsus (sõltumata sellest, kas seda võiks õigustatuks pidada).

Kuidas edasi?

Koalitsioonilepingus lubatakse ülemäärane bürokraatia kaotada, lisaks räägitakse ka vabadusest ja vabast eneseteostusest. Selles kontekstis tasub lisaks esile tõsta riigikogu 2020. aasta otsust "Õigusloomepoliitika põhialused aastani 2030": "Kui sekkumine ei ole põhiseadusest tulenevalt nõutav, sekkub riik nii vähesel määral kui võimalik."

Seega, kui eesmärki on võimalik saavutada teadlikkuse tõstmisega, soositud valikute inimestele ja ettevõtjatele mugavaks tegemisega, tuleks käsud ja keelud kehtestamata jätta. Koolidele uute regulatsioonide kehtestamisel on veel lihtne pidurit tõmmata.

Ettevõtluses panevad senine kogemus ja põhiseadus küsima, kust muutub järgmise suures plaanis pisikohustuse lisamine ebaproportsionaalseks piiranguks.

Kui ettevõtja peab ühe asja kohta aru andma või ühest asjast tarbijat teavitama, ei ole seda palju. Kui aga neid kohustusi on juba kümneid või sadu, kas siis ei peaks iga väikse detaili lisandumisel hindama juba kohustuste mõju tervikuna? Juristide keeles põhiõiguse riive proportsionaalsust ehk põhiseaduspärasust. Seejuures tuleb arvestada, et lisaks nende kohustuse täitmise otsesele kulule on kulu ka see, ettevõtja peab end kõigi nende nõuete ja nõuete muudatustega kursis hoidma. Milline täiendav nõue on liblikas, mis eesli selgroo murrab?

Mõttemall peab muutuma. Kellegi visioon ideaalsest olukorrast ei tähenda veel, et see tuleks õigusnormidesse kirjutada. Vabadusi piirata ja kohustusi seada võib ainult siis, kui seda on päriselt vaja.