Läinud kümnendi alguses seadustati Eesti piirile püstitatud numbrituvastuskaamerad ning sealt maalt on süsteem tasapisi kasvanud valla ja linna kaupa, libisedes märkamatult ka Eesti õigusruumi.

Põhja prefektuuri kriminaalbüroo juht Urmet Tambre sõnul on kokku politsei käsutuses 250 numbrituvastuskaamerat, millest praegu töötab 228. Kõige rohkem kaameraid on Harju-, Tartu- ja Viljandimaal ning reeglina asuvad need oluliste ristmike või asulate sissesõitude juures.

"Kasutame seda eelkõige rasketes menetlustes ja elude päästmiseks," ütles võrgustiku kohta PPA ennetuse ja süüteomenetluse bürood juhtiv Roger Kumm.

Tihtipeale pannakse kaamerad üles kokkuleppel omavalitsusega, kusjuures initsiatiiv võib tulla mõlemalt poolt ning üldjuhul soetatakse kaamera valla või linna raha eest.

Ent sellist politsei käsutuses olevat kaamerate võrgustikku, mis tõesti registreerib näiteks auto lahkumise Tallinnast ja jõudmise Tartusse või mujale, pole ühiskonna ja riigikogu tasandil Eestis kunagi arutatud ning üheski seaduses seda ei mainita.

Valitsuse liikluskomisjoni liige vandeadvokaat Indrek Sirk keskmise kiiruse mõõtmist põhimõtteliselt toetab, ent samas on ta veendunud, et enne tuleb väga täpselt ära kirjeldada, milliste reeglite järgi numbrimärgid üles pildistatakse ja kuidas kustutatakse andmed nende sõidukite kohta, mis teise kaamera juurde jõudes pole kiirust ületanud.

Ühiskondlikku arutelu kaamerate teemal ei pelga ka politseiametnikud Kumm ja Tambre.  

Eesti Ekspressiga rääkinud poliitikutest võttis kõige selgema seisukoha justiitsminister Liisa-Ly Pakosta, kes ei välista taolise süsteemi õigustatust, ent kelle hinnangul peavad inimesed saama sellises meetmes kaasa rääkida.