Valitsus pidas läinud nädalal istungi piirilinnas Narvas, kus fookuses oli energeetika ja ettevõtlus. Istungi olulise otsusena märgitakse meedias Eesti Energia aktsiakapitali suurendamist saja miljoni euro võrra, et luua Narvas sooja varustuskindlust kuni uue küttelahenduse leidmiseni ning teostada Balti elektrijaama kapitaalremont.

Neis tegevustes on raske näha tegelikku lahendust linna soojusvarustuse probleemidele, pigem tekivad täiendavad küsimused. Miks ikkagi ei soovita Narvas kasutada ennast varasemalt tõestanud lahendusi? Kui oluline on kehtivate õigusaktide järgimine? Kas tehtavad energiaotsused lähtuvad Narva inimeste huvidest või ajab iga ministeerium oma rida ning tervikpildi sobivuse ja toimimise eest ei vastuta keegi?

Narvas tehakse asju ikka pisut omamoodi. Ajaloolisel põhjusel on linna kommunaalmajandus ja soojusvarustus olnud Eesti suurenergeetikaga tihedalt seotud. Jätkuvalt saadakse seal soojusenergiat Eesti Energia tootmisüksustest, nii Balti elektrijaama koostootmisplokist kui ka selle juures olevatest katlamajadest. Kaugkütte võrguettevõtteks on samuti Eesti Energia omanduses olev AS Narva Soojusvõrk.

Eelmisel aastal kasutati Narva soojusega varustamiseks peamiselt maagaasil töötavat katlamaja, kust pärines ligikaudu 55 protsenti tarbitud soojusest. Ülejäänud soojus toodeti Balti elektrijaama koostootmisplokis neil momentidel, kui see elektriturule pääses. Suure maagaasi kasutamise osakaalu tõttu pole Narva kaugküte enam energiatõhus, kui võtta aluseks EL-i energiatõhususe direktiiv ja energiamajanduse korralduse seadus.

Soojusenergia tarbijahind Narva võrgupiirkonnas on kerkinud 108,9 euroni MWh eest (10,89 senti kWh), millele lisandub kehtiv käibemaks. On see kõrge või mitte, on praeguses inflatsioonilises keskkonnas muidugi suhteline, kuid taustsüsteemi mõttes olgu mainitud, et aasta alguses oli Eesti keskmine soojusenergia müügihind 82,2 eurot MWh (8,22 senti kWh) ehk narvakad maksavad toasooja eest umbes 30 protsenti enam Eesti keskmisest.

Kaugkütte korraldamine kuulub Eestis kliimaministeeriumi valdkonda ja seda reguleerib peamiselt kaugkütteseadus koos justiits- ja digiministeeriumi haldusalas oleva konkurentsiameti ekspertiisi, juhendmaterjalide ja praktikatega.

Kaugkütteseaduse ja ka hädaolukorra seaduse järgi korraldab kaugkütet kohalik omavalitsus. Vajalike investeeringute eest vastutab võrguettevõte. Viimase kohustus on ka korraldada soojuse ostmise konkurss, kui tootmine pole piisavalt efektiivne, tekib vajadus uute tootmisvõimsuste järele või tuleb parandada süsteemi varustuskindlust. Konkursi korraldamiseks on õigus survet avaldada ka konkurentsiametil.

Narva on Eestis ainuke omavalitsusüksus, kus soojusenergia varustuskindluse eest vastutab rahandusministeeriumi vastutusalas olev riigifirma. Seetõttu näib, et kohaliku omavalitsuse käed linna soojusmajanduse korraldamisel kipuvad jääma lühikeseks. Paljud probleemid on juba aastaid kuhjunud. Riskid on realiseerunud ja nüüd nagu otsitakse lahendusi, kuid siiski tundub, et otsuste langetamisel pole Narva soojusvarustus jätkuvalt prioriteet.

Soojuse ostmise konkursiga tehti algust juba 2021. aastal, kuid see jäi õige kiiresti soiku. Nüüd on konkurentsiameti koordineerimisel ja alates eelmise aasta novembrist Narva võrguettevõtjat uuesti kohustatud soojuskonkurssi korraldama. Käimas on avalik konsultatsioon.

Konkursi ettevalmistuse käigus on aga tingimused pidevalt muutunud ja need kaugenevad algsest ideest. Püütakse paketeerida seda, mida pole mõistlik paketeerida ning esmane prioriteet jääks ikkagi praegustele lahendustele. Selles valguses tundub, et klassikaline konkurss on määratud luhtumisele, kuna Narva soojustarbijate kaudu üritatakse maandada suurenergeetika riske või siis puudub üldse tegelik soov linna soojusmajandusega seotud küsimusi lahendada.

Arusaamatul põhjusel pole võrguettevõtte koostatud tingimustest näha mitte mingit soovi järgida mujal Eestis õigustanud praktikaid. Tallinnas, Tartus, Pärnus, Paides, Rakveres ja Kuressaares on kaugkütte varustuskindluse tagamiseks rajatud kohalikul puiduhakkel töötavad koostootmisjaamad. Teistes töötavad biokütuse katlamajad. Need kõik töötavad baaskoormusel aasta läbi ning on toonud kaasa soodsad kaugküttehinnad. Koostootmisjaamad suudavad toota ka juhitavat elektrienergiat.

Konkursi ümber toimuva segaduse tõttu võib vabalt juhtuda, et teised Eestis tegutsevad kaugkütteettevõtted loobuvad Narva konkursile tähelepanu pööramast ning soovitud konkurentsisituatsiooni ja vähempakkumist ei teki.

Eelneva kõrval on kummaline lugeda ka valitsuse värsket otsust, et rohelise tule saanud Eesti Energia planeeritav elektrijaam võiks soojusenergiat toota veel soodsama hinnaga kui juba olemasolev maagaasi kasutav katlamaja.

Kaugküte on Eestis tervikuna reguleeritud teenus, mille hinna kooskõlastab konkurentsiamet oma kehtivate juhendite alusel. Elektri ja soojuse koostootmisüksuste puhul lähtutakse nn alternatiivkatlamaja meetodist, mis sisuliselt eraldab koostootmise puhul soojuse tootmiseks vajalikud kulud ning käsitleb soojuse tootmist kui ka eraldiseisvad katlamaja. Maagaasi kasutav katlamaja on aga Narvas juba olemas.

Kui konkursi või konkursivälise tulemusena realiseeruks väljapakutud lahendus, siis on tõenäoline, et Narva soojusenergia hinnale lisanduvad hoopis täiendavad nn samalaadse tootmisüksuse rajamisega seotud kulud ning varustuskindluse osas muudatust ei toimu. Kummaline olukord igal juhul, või on kehtivad regulatsioonid muutumas.

Eelnevast tulenevalt tundub, et võib-olla oleks riigifirmal aeg loobuda Narva soojusmajandusega tegelemisest, anda soojusvõrk tervikuna üle kohalikule omavalitsusele või hoopis korraldada konkurss soojusvõrgule operaatori leidmiseks. Nii saaks uus operaator lähtuda esmajärjekorras kaugkütteseadusest ja linna soojusvajadusest ning sellest tulevalt langetada vajalikke otsuseid investeeringute teostamiseks.

Kindlasti pole vaja karta, et suurenergeetika Narva soojusmajanduses mängust lõplikult välja jääb, sest iga mõistlik operaator püüab soojusenergia hinda hoida võimalikult madalal. On täiesti realistlik, et talviste koormustippude, iga-aastaste hoolduste perioodil jne on mõistlik toimivaid või tulevikus realiseeruvaid soodsaid tööstussünergiaid kasutada ka soojusmajanduses.