Arvi Hamburg: elektriga või elektrita tulevik

Elektri koguhind ei lange, sest turul kujunevale elektrihinnale lisanduvad võrgu tugevdamise ja süsteemi tasakaalustamise kulud ning taastuvenergia tasud. Taastuvenergia saja protsendi eesmärgi täitmisel põlevkivi asendamisel gaasiga keskkonnamõju olulist vähenemist ei ole, kirjutab Arvi Hamburg.
Eesti on taastuvenergeetika rakendamisel ületanud Euroopa Liidus kokku lepitud eesmärgid, mis võib ohustada energiajulgeolekut ja majanduse konkurentsivõimet. Energiamajanduse arendamine on kõikide osapoolte vahel sidestatud dünaamiline protsess, mis lähtub seisundi monitooringust, eesmärgi püstitusest, muutusteks vajalike eelduste loomisest ja tegevusriskide hindamisest. Ühiskonna kaasatus ja arvamuste paljusus võimaldab valida kõige optimaalsema arengutee.
Seisund
Balti riikide oma elektritoodang ei kata tarbimist. 2023. aastal oli importelektri osakaal 37 protsenti, seejuures Leedul 68 protsenti. Kolme Balti riigi 2023. aasta elektritoodang oli 16,7 TWh ja tarbiti 26,3 TWh.
Eestis elektritarbimine on viimasel viiel aastal püsinud 8 TWh ja tootmine 5 TWh piires, välja arvatud 2022. aastal. Ohumärk on talveperioodil, 1. novembrist 1. märtsini, mil on tarbimise tõusutrend ning tootmine languses.
Päikese- ja tuuleparkides toodetud elektri juurdekasv oli eelmisel aastal märgatav, moodustades aastatarbimisest pea 27 protsenti, koos biomassiga 54 protsenti.
Meil on 2024. aasta seisuga juhitavat võimsust installeeritud 1800 MW, sealhulgas tööstuse- ja elektri ning soojuse koostootmisjaamad, millede töörežiimi määrab tööstuse tehnoloogia ja soojavajadus. Elektrivõrku on lülitatud 519 MW maismaa tuuletuulikuid ja 812 MW päikeseparke.
Olemasolevate liitumislepingute järgi on kuni 2030. aastani lisandumas veel 852 MW maismaatuule- ning 1374 MW päikeseelektrijaamade võimsust. Taastuvenergia tasu oleme maksnud aastatel 2010–2024 1,1174 miljard eurot ehk 859,5 eurot iga elaniku kohta.
Nord Pooli elektriturul oli Eesti hinnapiirkonnas 2024. aastal kalliduselt kolmas elektrihind. Meist eespool Läti 87,43 €/MWh , Leedu 87,34, Eesti 87,27, järgnesid Austria 81,54, Saksamaa 78,51 ja Holland 77,29 €/MWh.
Tuuleelektrit tasakaalustab Leedus mõningane hüdroenergia, juhitavad gaasijaamad ja Kruonise pump-hüdrojaam, Lätis Daugava kaskaadi hüdroressurss ning gaasijaamad, Eestis on selleks osaliselt vaid põlevkivielektrijaamad.
Meie põhiprobleem on reaalajas toimiva dünaamilise elektrisüsteemi seoste ja riskide mittemõistmine, tegeledes üksikfunktsioonidega viime terviksüsteemi tasakaalust välja, tekitades endale hoopiski suurema probleemi.
Varasemalt oli põhisuund riikidevaheliste ühenduste ehitamine, sisemaine elektritootmine jäi unarusse. Riikidevahelised elektriühendused on Euroopa ühtse elektrituru toime puhul põhjendatud, kuid lähiminevik pole riikide ühist solidaarsust elektriturul ja riikideülest energiajulgeoleku tagatist tõestanud: üsna loomulik on siseriikliku huvi prioriteetsus. Nüüd on lisandunud ideoloogiate kokkupõrkest tulenev väline taristuvastane vaenutegevus.
Praegu on esmane riiklik prioriteet subsiidiumitel ülesehitatav ilmastikust sõltuv tuuleparkide rajamine, jättes vajaliku tähelepanuta elektrisüsteemi tasakaalustamiseks vajalike süsteemiteenuste arendamise.
Tuuleenergeetika areng on üsna loomulik, kuid analüüsi ja põhjendamist vajab kümne aastaga tuulikute hulka kuuekordistamine ja dotatsiooni suuruse otstarbekus. Kuna tuuleolud regioonis on sarnased, tekib soodsatel tuuleoludel mitmekordne ületootmine, millele puudub majanduslikult põhjendatud ja usaldusväärne turg.
Juba praegu on Leedus tulenevalt tuuleelektri suhteliselt suurest osakaalust imporditud elektri hind 104 eurot megavatt-tund, eksport vaid 17 euroga megavatt-tund, Eestis vastavalt 94,5 ja 59,3 eurot megavatt-tund.
Ühe elektritootmise viisi eelisarendamine riigi loodava tuuleelektri toetusskeemidega koormab ebaproportsionaalselt tarbijat, loob investoritele ebavõrdsed tingimused, moonutab elektriturgu ning takistab uute tehnoloogiate rakendamist.
Toetusskeemid ja subsiidiumid peaksid jääma äärmuslikeks ajutisteks meetmeteks turutõrgete ületamisel või uute tehnoloogiatega piloteerimisel. Elektrimajanduse arendamise eesmärk peaks olema kokkulepitud varustuskindluse ja keskkonnamõjudega ettevõtluse konkurentsivõimet tagav ning eratarbija sissetulekutele vastav elektri koguhind lõpptarbijale.
Kestliku elektrisüsteemi loomise ja toimimise eelduseks on hinna, varustuskindluse ja keskkonnamõjude tasakaal ehk pikk plaan ja sellekohane eesmärgistatud tegevus.
Energeetika pikka visiooni on kirjeldatud kehtivas energiamajanduse arengukavas (ENMAK 2030), kuid seda pole poliitikud suunadokumendiks pidanud ning päevapoliitikast tulenevate otsustega on see sisuliselt tühistatud.
Ilma nimetatud arengukava eesmärkide ja sihtarvude täitmise analüüsita, lähtudes ideoloogilisest eesmärgis katta 2030. aastaks Eesti elektritarbimine nn taastuvelektriga, asusime koostama uut visiooni ENMAK35, eesmärgiks kindel ja kliimapoliitika eesmärkidega kooskõlas energiamajandus.
Saavutuste hindamise mõõdikud on edetabelikoht maailma energeetikanõukogu jätkusuutlikkuse hinnangus, taastuvenergia osakaal elektri- (üle 100 protsendi), soojuse- (78 protsenti) ja transportkütustega (40 protsenti) varustamisel ning kasvuhoonegaaside heitkogused (3,8 t CO2ekv).
Kavandame tegevused ja vahendid, et 2035. aastal oleks Eestis 3000 MW maismaatuulikuid, 1000 MW meretuuleparke ning 1600 MW päikeseelektrijaamu, mis toodaksid 16,4 TWh elektrienergiat, prognoosides sisemaist elektritarbimist 11,3-18,5 TWh. Kavandatud tarbimise kasv tulevase energiamahuka tööstuse poolt, arvestades eeldatavaid hindu, ajalist raami ja juhuelektri ebakindlust, ei ole realistlik.
Eesti kliimaneutraalsele energiatootmisele ülemineku investeeringute kogumaksumus olenevalt stsenaariumist on 28 kuni 38,4 miljardit eurot, kuni aastani 2035 vajadus 14,1 miljardit eurot.
Investeeringute initsieerimiseks on kiimaministeerium hinnangul vajalik toetusi 2,65 miljardi euro ulatuses. Arvestuslike investeeringute maht ületab iga-aastaselt kolm protsenti SKP-st, see on ebarealistlikult suur ja mõjutab tuntavalt Eesti konkurentsivõimet.
Siinkohal on asjakohane tsiteerida maestro Neeme Järvit: "Igasuguses olukorras saadakse ju hakkama, oleme Eestis seni ka saanud hakkama, aga meil peaks olema mingisugune perspektiiv, soov tulevikuks".
Energiajulgeolek ja varustuskindlus
Energiajulgeoleku ja varustuskindluse saab tagada võimalikult mitmekesise energiaallikatel, oma sisemaiste ja kindlate elektritootmisvõimsustega, kindlust lisab kontroll kütuse tarneahela üle.
2026. aastaga lõpeb omaniku kohustus tagada Narva põlevkiviplokkidega 1000 MW kasutatav võimsus ja 2027. aastaga lõppeb Kiisa 250 MW avariielektrijaama võimalus pakkuda sageduse automaatset reservi. Juhitavad tootmisvõimsused kahanevad 1808 megavatilt 1250. Kriitilistel aastatel 2027–2030 võib tekkida Balti riikides ja Soomes koormustippudel tootmisvõimsuste puudujääk kuni 465 megavatti (Eesti elektrivarustuse aruanne 2024 (lk 90)).
Vajame baaskoormuse katteks põlevkivielektrijaamade energiaplokke, reguleer- ja reservvõimsusi tagavaid kiireltkäivituvaid gaasijaamasid, keskpikka salvestusvõimekust ja tarbimise juhtimise mehhanismi. Peale 2035. aastat püsikoormuse katmist eeldatavasti tuumaenergiaga.
Elektri koguhind lõpptarbijale sisaldab elektri turuhinda, elektrisüsteemi tasakaalustamiseks vajalikke süsteemiteenuste maksumust, võrguteenuse hinda, taastuvenergia tasu ja riiklikke makse.
Kliimaministeerium on elektri hinna arvutustes aluseks võtnud elektritarbimise kahekordse kasvu järgneva kümne aasta jooksul ja kolmekordse kasvu aastaks 2050. Kasvu mitterakendumisel jaotub dotatsioon väiksema arvu kilovatt-tundidele tõstes elektri koguhinda, mis nõrgestab Eesti majanduse konkurentsivõimet.
Eeldades eelseisvate elektrienergia vähempakkumiste mahuks 4+2 TWh/a ja prognoosides pakkumiste hinda saame taastuvenergia tasu sõltuvalt lõpptarbimise mahust.
Eeldatavasti jäävad taastuvenergia tasud 2030. aastal vahemikku 1,0–1,5 ja 2035. aastal 1,3–2,05 senti/kWh. Elektritootmise kavandatud toetused on liigse turusekkumisega ja loovad investoritele ebavõrdsed investeerimistingimused.
Tuule- ja päikeseparkides toodetud elekter ongi selle tootmiskohas odav pooltoode. Tootmise ja tarbimise graafikud ei hakka kunagi kattuma. Tarbimiskõlbulikuks muutmine nõuab lisainvesteeringuid elektrivõrgu võimekuse pea kahekordseks suurendamiseks, elektrisüsteemi tasakaalu tagamiseks juhitavate võimsuste- ja salvestusvõimekuse rajamiseks ning tarbimise juhtimise motivatsioonisüsteemi loomiseks.
Seoses sünkroonala vahetusega lisanduvad veel saartalituse ja sagedusreservide soetusmaksumused. Mida rohkem liitub elektrisüsteemiga ilmastikust sõltuvat elektritootmist, seda suurem on tootmise volatiilsus ja kiiremad võimsusvoogude ning pingenivoode muutused tehes elektrisüsteemi juhtimise keerukaks. Kõik see omakorda nõuab rohkem lisainvesteeringuid sh. võtmetähtsusega salvestuse rajamiseks.
Kliimaministeeriumi plaanide kohaselt peaks meil 2035. aastaks olema 1500 MW salvestusvõimsust, mida praegu täidetakse akuparkide rajamisega. Elektrisüsteemi tasakaalu, tuuleaukude silumise ja elektrihinna optimeerimise seisukohast on eelkõige vaja nn keskpikka, päev kuni nädala(te), salvestusmahtu, mis pole veel vajalikku tähelepanu pälvinud.
Järgnev loetelu elektri koguhinna komponentidest lähtub minimaalsetest investeeringutest ja üsna optimistlikust tarbimise prognoosist.
Tulevik
Elektri lõpphind ei lange, elektri turuhinnale lisanduvad võrgu tugevdamise, süsteemi tasakaalu tagamise ja taastuvenergia tasud.
Keskkonnamõju olulist vähenemist ei ole, sest valdavalt asendub kodumaine fossiilne põlevkivi imporditud fossiilkütusega, maagaasiga. Kavandame gaasikütusel töötavaid elektrijaamu koguvõimsusega 750 MW, samal ajal püstitame üsna ebareaalse eesmärgi, et 2040. aastal peab gaas olema CO2 neutraalne.
Keskkonnasõbralikumale energiatootmisele üleminek saab toimuda süsinikuvabade tehnoloogiate kasutamisega. Keskkonnamõjude hindamine ja tulemus on adekvaatne vaid kasutatava tehnoloogia kogu elutsükli CO2 jalajälje kaardistamisel.
Energiamajanduse arengukavas 2035 loodav tulevikuvisioon ei anna meile majanduse energiasisendite kestlikku kindlust, sest energiajulgeolek väheneb importkütuste osatähtsuse suurendamine tõttu. Varustuskindlust ohustab vähene tähelepanu elektrisüsteemi tasakaalustamiseks vajalike süsteemiteenuste optimaalse koostoime kavandamisel.
Arvestades majanduse konkurentsivõimet ja elanikkonna ostujõudu peame koostama arengukavas kavandatud tegevuste, tehnoloogiate ja toetusskeemide mõjude sotsiaalmajandusliku analüüsi ning selle alusel kavandama tulevikutegevusi.
Toimetaja: Kaupo Meiel