Maaülikooli teadlaste hinnangul eeldab metsade soostamine põhjalikumat uurimist

Ehkki energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutt väitis eelmisel nädalal, et on metsade soostamise teemadel pidanud nõu ka Eesti Maaülikooli teadlastega, siis maaülikooli kinnitusel sellist vestlust toimunud pole ning metsade veerežiimi muutmise plaanid vajavad põhjalikumat uurimist ja selgitusi.
Eelmisel nädalal teatas Andres Sutt, et ministeerium otsustas pärast arutelusid metsade soostamise plaaniga edasi minna. Aru peeti ministri sõnul teiste seas ka maaülikooliga.
Maaülikooli metsaökoloogia professor, metsanduse ja inseneeria instituudi direktor Marek Metslaid ütles ERR-ile, et kohtumine Sutiga toimus mai keskel. Maaülikool väljendas seal tema sõnul valmisolekut oma teadmisi kõikides nende uurimisvaldkondades kliimiministeeriumiga jagada, et riik saaks teha teaduspõhiseid otsuseid, kuid erinevalt Suti väidetust pole ülikooli esindajad temaga metsade veerežiimi muutmise teemal vestelnud.
Metslaiu hinnangul vajaksid plaanid soode ja märgade metsaelupaikade taastamiseks, mida mõnes emotsionaalsemas sõnavõtus on ka metsade uputamiseks nimetatud, veel kord plusside ja miinuste läbi kaalumist.
"Looduskaitselised tööd mõne elupaiga või koosluse taastamiseks on kindlasti teatud juhtudel põhjendatud. Metsade taassoostamisel on suur mõju, see muudab väljakujunenud ökosüsteeme väga tugevalt," lausus ta.
Väiksemas mahus on Metslaiu sõnul kuivenduskraave Eestis kinni aetud ka varem ja neis paigus on võimalik märgalade taastumisprotsessi jälgida, kuid ta tõdes, et ei ole näidet ega teadmist, milline on koosluse seesuguse veerežiimi muutmise pikaajaline mõju.
"Selles valguses tuleks läbi mõelda, kas neid töid tasub ette võtta praegu kavandatud mahus, sest negatiivsete pikaajaliste mõjude ilmnemisel on protsessi tagasi keeramine keeruline ja kulukas," lausus metsaökoloogia professor.
Ta märkis, et kiirustamise vastu räägib see, et selliste muudatuste tegemine ökosüsteemides ja maastikupildis eeldab põhjalikku kohalike kogukondade kaasamist – metsade taassoostamisel on lisaks ökoloogilistele mõjudele ka sotsiaalmajanduslikud tagajärjed ning neid ei saa tähelepanuta jätta.
"Väljakujunenud kõdusoometsade süsinikuvaru on samuti arvestatav ning taassoostamise mõju süsinikuvarule oleks veetaseme liiga kõrgele tõstes märgatava kahjuliku mõjuga," lisas Metslaid.
Tema sõnul on taktikalise pausi võtmine mõnikord vajalik, kuid enne lõpuvilet ära ootamata ei peaks lõplikke otsuseid langetama.
"Loodetavasti on ministril tarkust sedavõrd tundlikuks kujunenud teemas veelkord aega osapooltega maha istuda ning sisulised kokkulepped saavutada," lisas professor.
Sutt: märgalade mittetaastamine poleks põhjendatud
Energeetika- ja keskkonnaministri nõunik Mattias Tammet ütles, et soometsade taastamine kohtumisel maaülikooli teadlastega siiski jutuks tuli, ehkki põgusalt.
"Olnuks kentsakas metsateadlastele mitte rääkida, et selline arutelu parasjagu käib ja mis on meie arusaamad erinevatest küsimustest. Aga tõsi on ka see, et kohtumise põhiteemad olid muud," märkis Tammet.
Andres Sutt ütles ERR-ile, et mida rohkem saab teaduspõhist arvamust kasutada, seda paremad lõpptulemused saadakse ja ta kinnitas, et on igati valmis maaülikooliga nendel teemadel ka edasi vestlema.
"See on tõsi, et me konkreetselt ei rääkinud põhjalikult veerežiimi taastamisest Kikepera puhul, küll tuli see teema meil põgusalt jutuks, kui ma külastasin maaülikooli ja seal me natukene mõtteid vahetasime. Selle pakkumise, mida maaülikool on teinud, võtame kindlasti hea meelega vastu," sõnas minister.
Pärast seda, kui Sutt 12. mail soostamisplaani pausile pani, kogus ministeerium infot ning asekantsler käis ka Kikeperas. Sealse Saarde valla esindajad väljendasid möödunud nädalal rahulolematust, sest pausi lõppemisest teavitanud Sutt ei olnud vahepeal nende arvamuse vastu huvi tundnud.
Saarde valla küsimused on Suti sõnul keerulised, kuid vastuste kokkupanekuga on tegeldud ja ta lubas, et leiab kindlasti aja ka valla esindajatega kohtumiseks.
Metsade veerežiimi taastamise plaaniga jätkamise põhilised argumendid on Suti kinnitusel hästi lihtsad: vaja on natuke taastada märgalasid, mida on aastate jooksul väga palju kahjustatud.
"Märgalasid või sooäärseid metsi on tegelikult ju taastatud üle aastate, see ei ole esimene kord, kus me seda teeme. Arvan, et kindlasti on sellest kogemusest, mis eelmiste taastamiste juures on, omandatud ka väga palju, kaasa võetud. Näiteks on tehtud ka vajadusel korrektuure, kui midagi, mida on modelleeritud, on andnud teistsuguse tulemuse päriselus," sõnas Sutt.
Ta lisas, et kohaliku kogukonna soovidele on võimalikult palju vastu tuldud, seda ka Kikepera puhul. Kui koostöökogu ja teised tegevused käima saavad, jõutakse Suti hinnangul ühele lainele.
"Selle kohta, et märgalade ja antud juhul soometsade taastamine on kasulik, on ju väga paljud teadlased arvamust avaldanud ja nagu ma ütlesin, oleme alati valmis maaülikooliga neid teemasid edasi arutama, et kuidas võimalusel saab midagi teha teisiti või paremini. Aga see, et me üldse märgalasid ei taastaks, ei oleks ka põhjendatud," ütles Sutt.
Praeguseks on Eestis taastatud üle 23 000 hektari soid ja soometsi. Kliimaministeeriumi andmetel on Eestis aegade jooksul kuivendatud ligi kolmandik kogu metsamaast ehk ligi 750 000 hektarit metsamaad. Veerežiimi taastamistöid on seni läbi viidud ligi 0,5 protsendil ja kavas on veerežiimi taastada veel 1,5 protsendil kuivendatud metsamaast.
Toimetaja: Karin Koppel, Kristi Raidla