Kui kirjutada vajadusest kaitsta loodust ja taastada elupaiku, tuleb kõigepealt paika saada lahendatava probleemi mastaabid. Vaatame andmeid. ÜRO raportid on tõdenud, et inimtegevus on ümber kujundanud 70 protsenti maismaast ning 87 protsenti ookeanidest. Selle tulemuseks on Maa ajaloo kiireim liigirikkuse kadu: maailma imetajate, lindude, kahepaiksete, roomajate ja kalade asurkonnad on vahemikus 1970–2016 Maailma Looduse Fondi (WWF) raporti kohaselt vähenenud keskmiselt 68 protsendi võrra.

96 protsenti maailma imetajate biomassist on koduloomad ja inimesed, vaid neli protsenti on metsikud imetajad. 70 protsenti lindude biomassist on kodulinnud, peamiselt kanad. Suur osa maastikest, mille inimene on kasutusele võtnud, kulubki kogu selle tohutu inimesega seotud loomse biomassi kasvatamiseks ja toitmiseks.

Kui nüüd inimesega seotud loomade ja looduslike loomade osakaalud on silme ees, saame mõelda edasi maastikule, mida hoitakse looduslike liikide elupaikade ja toidulauana. Seda on vähe ja sellegi osas käib kõva rebimine: äkki tuleks selline "inimkonna ohverdus" paremini läbi kaaluda, äkki saaks ka sealt kätte hoopis majandusliku tulu?

See on võimalik iga viimase kui säilinud loodusliku elupaigalaigu puhul, kuid kuhugi peab looduslike liikide jaoks tõmbama piiri. Piiri, mis võimaldaks kaitsta nelja protsenti metsikute loomade vajadusi 96 protsendi inimese ja inimesega seotud loomade vajaduste eest.

Kui me nüüd seda piiri ei tõmba ega austa, pole juba lähitulevikus meil enam midagi kaitsta, kuna elurikkuse kadu pole siiani pidureid peale saanud. Ülemaailmse kokkuleppena otsustasid 196 riiki 2023. aasta ÜRO tippkohtumisel selle piiri tõmmata vähemalt 30 protsendi maa elupaikade kaitse alla võtmise juurde, eesmärgiga peatada elurikkuse kadu aastaks 2030.

Kui tulla globaalsest vaatest kitsamasse, kohalikku vaatesse, siis saame minna isiklikumaks. Ühelt poolt saame otsa vaadata kohalikele liikidele, kes inimtegevuse poolt just siin kõige rohkem mõjutatud on, olgu need siis metsised või must-toonekured, ebapärlikarbid või kõred. Teiselt poolt aga saame otsa vaadata kohaliku maastiku osas tehtavatele valikutele: kas just minu tagaõues peaks olema looduskaitseala? Kas just minu majandusmetsas peaks olema vääriselupaik?

Karula rahvuspargis elav Pille Tomson kirjutas sotsiaalmeedias nii: "Jäneseema otsustas, et parim koht tema pojale on lillepuhmas minu aias. Naabri maal liikus karu kolme pojaga. Õhtul mängivad tee peal rebasekutsikad. Töölt tulles ajasin Madsa truubilt lendu seal toitu otsinud musta-toonekure. Ühtegi lageraiet koduteel ei paista. See on loomulik elukeskkond. Kurb ainult, et selleks, et elukeskkond oleks loomulik, peab see olema rahvuspark.".

Eesti inimene on loodusest paraku kaugenemas. Mitte igaüks ei näe karuga kohtumist elamusena. Vastupidi, üha enam näeme loodusega seotud hirme. Puugipaanika ja suurkiskjate hirm on näited olukordadest, kus loodusliku keskkonna vajadused ja väärtused (ka inimkonna jaoks) avaliku diskussiooni kaalukausile kuidagi mahtuda ei taha.

Loodusest kaugenemine on ühiskonnas väga levinud ning seetõttu on üha keerulisem ületada väärtuslõhesid ka kohalike otsuste tegemisel. Keskkonnaameti kaitsealade keskuste sulgemine on üks samm, mis paraku kiirendab inimeste ja looduse vahelise sideme katkemist. See ei ole pikas perspektiivis kokkuhoid.

Me saame Eesti loodust kaitsta ainult Eestis, aga mida vähem kodanikud seda vajadust mõistavad, seda kallimaks ja keerulisemaks see põhiseaduslik ülesanne riigile kujuneb. Me ei suuda enam täita kohustusi, mille oleme endale võtnud rahvusvaheliste kokkulepetena, aga eelkõige Eestimaa põliselanikena, loodusrahvana, kohalike loodusväärtuste ja maastike vardjatena.

Sellise olukorra näiteks on viimasel ajal nii ajakirjanduses kui ka sotsiaalmeediasõ kõlanud rünnakud Eestis teaduspõhise looduskaitse vastu. Kõlavad üleskutsed panna seisma juba käimasolevad looduse taastamise projektid, raisates nii ressurssi ja võimalusi, mis on kätte võideldud looduskaitsele.

Koos sellega on tule all, süüdistuste ja laimu osaliseks sattunud ka projekte aastaid faktipõhiselt ja kõiki kohalikke olusid kaaludes üles ehitanud loodusteadlased ning taastamistöid korraldavad organisatsioonid. See on üllatav, kuidas ühiskond looduse taastamise vastase kampaania konksu alla on neelanud, sest läbi aja on eestlaste usaldus teadlaste ja looduskaitsjate vastu olnud väga kõrge. Me oleme tark, teaduspõhine loodusrahvas.

Meie Eestimaa on märgalade maa. Oleme eelmise sajandi jooksul teinud läbi kannapöörde suhtumisest märgaladesse kui raisatud maasse. Kui 20. sajandi esimest poolt iseloomustab ühiskondlik võitlus soode vastu, siis sajandi teise poolega oleme õppinud soid väärtustama kui Eesti visiitkaarti.

Me mõistame, et sood on meie varandus, puhta vee reservuaar, süsiniku talletaja ja hävimisohus liikide elupaik. Inimese poolt rikutud soode ja soometsade taastamise vajadus põhineb teaduslikel uuringutel ja on suunatud seal elavate kahaneva arvukusega liikide seisundi parandamisele. Näiteks Kikepera looduskaitsealal on taastamisel fookusesse võetud metsise elupaigad.

Teaduspõhine looduskaitse ja eriti looduslike elupaikade taastamine on väga põhjalikult läbi kaalutud tegevus. See pole elukauge uisapäisa hurraaga peale lendamine, nagu seda sageli kriitilistes sõnavõttudes kirjeldatakse.

Hea kirjelduse (soo-lehtmetsade) taastamisalade põhjalikust valikuprotsessist annab näiteks ülevaade alade valikuks taastamisprojekti "Loodusrikas Eesti" (pange otsingumootorisse "Märgade metsade taastamisalade valikuprotsess" ja leiate selle esimese otsingutulemusena).

Kikepera soo taastamisplaanid tulenevad ala eesmärgi- ja teaduspõhiselt paika pandud kaitsekorralduskavast. Võrrelge nende plaanide ehitajate põhjalikkust lahmivate sõnavõttudega metsade uputamisest, mis võimendavad mõju mastaape 30-kordselt (reaalselt hukkub taastamisaladel kolm protsenti metsast, mitte sada protsenti), mis ei tugine seega faktidel, külvavad vaid hirmu ning ei aita kaasa sisukale teaduspõhisele arutelule.

Looduskaitsebioloogid suhtuvad metsade taastamisse väga ettevaatlikult ning on veendunud, et igale poole sellega minema ei peaks. Kui kuskil saab mets ilma sekkumata taastuda, siis ongi targem mitte sekkuda. See lähenemine on eriti selge kuivade metsade puhul.

Märgades metsades on aga natuke teised lood. Seal toimub veel pikka aega metsakuivendusest tulenev ala degradeerumine, kui maastik teiseneb toimivate kraavide tõttu ajapikku soometsast kõdusoometsaks. Sellistes metsades peatab taastamine ehk inimese loodud kraavide valikuline sulgemine selle protsessi. Aga sedagi ei pea tegema igal pool, vaid tuleks rakendada eeskätt nooremates, hilise kuivendusega aladel. Näiteks juba välja kujunenud kõdusoometsades pole see kuluefektiivne, sest liiga palju on muutunud (kõdusoolapikeste suuremasse taastamisalasse sisse jäämine on samas loomulik).

Samuti suhtuvad teadlased väga ettevaatlikult taastamise käigus juba olemasolevate loodusväärtuste hävimisse. Seda tuleb minimeerida või püüda leida leevendusmehhanisme. Näiteks vanade puistutega aladel tuleks seetõttu püüda taastamist pigem vältida, eriti kontekstis, kus nooremaid taastamiseks sobivaid alasid, kus sellist taastamise kahju saaks vältida, on väga palju.

Eesti on märgalade maa. Jõgede ja ojade, soode ja soometsade maa. Need maastikud, kui need on heas seisundis, aitavad pidurdada kliimamuutusi, puhastavad keskkonda mürkidest ning on elupaigaks meie kohalikele liikidele. Nende väärtuste kaitsmine on meie põhiseaduslik kohus ning rahvuslik uhkus. See võiks olla midagi, mida me maha ei müü.

Teaduspõhine lähenemine märgalade taastamisele on ettevaatlik, hoolega läbimõeldud ja faktidele toetuv. Me oleme alati olnud, ja jääme ka edaspidi, targaks teadus- ja loodusrahvaks.