Pärnumaal Kikepera kaitsealal plaanitavaid taastamistegevusi on mõned artiklid kujutanud kui koletut hävitustööd. Olen selle ettevõtmise Tartu Ülikooli poolne juht ning püüan järgnevalt lahti kirjutada kolm põhilist vastasseisu.

Vastasseis 1. Taastamistööde vastased väidavad, et metsi uputatakse, taastajad ütlevad, et tervendatakse soometsi.

Esimene osapool vastandab sood ja metsa – saab olla kas üks või teine. Taastajad osutavad, et soo ja mets pole tegelikult vastandlikud mõisted. Eestis oli enne kuivendustöid umbes kolmandik soodest metsaga kaetud, samuti on metsakasvukohatüüpide hulgas täiesti olemas soometsade rühm. Need on need sookaasikud, rabamännikud, lodulepikud jne. Samuti on puiduturvas üks tavalisemaid turbaliike Eestis ja turvas tekib teatavasti ainult soodes.

Vaidluse keskpunktis asuval Kikepera alal on valdavalt tegemist just kuivendatud soo- või soovikumetsadega. Nende metsade looduskaitseline seisund, mis on kaitsealadel metsa ning teiste koosluste väärtuse mõõdik, on üldiselt kesine just kuivenduse jätkuva negatiivse mõju tõttu. Seetõttu ongi Kikepera kaitseala kaitsekorralduskavas ette nähtud kuivenduse sulgemine märgade metsade looduskaitselise seisundi parandamiseks.

Vastased viivad avalikkuse tähelepanu soometsade taastumisprotsessi ühele, kuid kõige dramaatilisemale osale, metsa hõrenemisele. Nii kohtame koostatud tekstides läbivalt sõnapaari "metsade uputamine". "Uputamine" on eesti keeles sisuliselt tahtliku tapmise üks viise ja seega väga hea dramaatiline konks, mille otsa publikut võtta. Taastamistööde või täpsemalt tervendamistööde tegelik eesmärk on paremas looduskaitselises seisundis märg metsamaastik, kus vesi saab liikuda ja hajuda jälle mööda maapinna reljeefi järgides.

Kaitsealadel tegutsedes tuleb ennekõike lähtuda valitseja, keskkonnaameti seatud tingimustest. Üks põhilisi suuniseid Kikeperas tegutsejatele on püsivate ja suurte üleujutusalade vältimine, mis pikemas vaates tähendaks lagesoode teket praeguste kuivendatud metsade asemel.

Õnneks saab vee liikumist maastikul üsna hästi modelleerida, sh ennustada, kuhu võivad tekkida üleujutusalad ja kuidas muutuvad niiskusolud. Selliste mudelite abil otsitigi lahendust, mis saavutaks taastamisalal hüdroloogia taastumise võimalikult sarnaseks soometsadega. Selleks pidime jätma mudelis osa kraave lahti ning osa sulgema vaid osaliselt.

Lisaks sellele, et Kikepera looduskaitsealal välditakse teadlikult lagesoode kujundamist, hoidutakse ka negatiivsete mõjude tekitamisest eramaadele, majandusmetsadele, teedele jne, nagu kõigis Eestist juba tehtud sarnastel töödel.

Veetaseme tõstmine toob kohati kaasa kasvava puidu tagavara mõningase vähenemise kuivendatud alaga võrreldes. Puidu tagavara ei ole aga range kaitsega aladel metsa väärtuse mõõdik. Hõrenevast puistust maha jääv lamapuit on üks osa heas looduskaitselises seisus soometsast, aga mitte eesmärk omaette. Soometsad ongi looduslikult hõredad ja valgusküllased.

Toon selgitava analoogia. Patsiendil on kunagise kehva töökeskkonna tõttu järjest süvenev haigus, mis vajab kirurgide sekkumist. Algul ta ikka lükkab otsustamist edasi, aga lõpuks peab minema operatsioonile. See on kole vaatepilt: skalpell lõikamas ihu, veri voolab jne. Peale operatsiooni näeb patsient lühiajaliselt palju halvem välja kui enne operatsiooni.

Samal ajal annab too kole tegu võimaluse hakata kehal ise tervenema ja selle tulemusena on veidikese aja pärast patsiendi elukvaliteet parem kui enne. Kehale jäävad küll armid ja päris "endiseks" ei saa ta kunagi, kuid nüüd on tal suurem vabadus kohaneda ümbritsevate oludega nagu ise paremaks peab.

Vastasseis 2. Raiuda või mitte raiuda?

Vastased tõmbavad samuti tähelepanu taastamisalal olevale puidule kui turul müüdavale varale, mida peaks praegusele raskel ajal kasutama. Taastajad osutavad, et otsus neil aladel kasvavat metsa mitte majandada tehti juba Kikepera kaitseala loomise hetkel 2017. aastal. Tegemist on kaitse-eeskirjas vormistatud riikliku otsusega, mida ei saa ega tohikski endale sobivaks sättida iga üksik projekt või isegi omavalitsus. Sisuliselt otsivad vastased ettekäänet kaitsealadel sihtkaitsevööndites majanduslikul eesmärgil metsa raiumiseks.

Samuti väidavad vastased, et kraavituse sulgemisel hukkub kogu mets ehk sada protsenti. Taastajad tegid vastuseks sellele väitele maa-ameti ortofotode põhjal üle-eestilise juba tehtud sootaastamisaladele analüüsi. Üle poole puistust on hukkunud 2,8 protsendil sootaastamisaladega hõlmatud metsamaast. No ei paista ka kõige vanematel aladel kuidagi realiseeruvat "kogu mets sureb ära", vaid tegu on üsna labase hirmutamisega.

Hirmutamise eesmärk on kaitsealadel suurema raiumise õigustamine. Üks kõvahäälsetest hirmutajatest on Eesti Erametsaliidu juhatuse liige. Ja see hirmutamine mõjub, sest Eesti inimesed on üldiselt mures meie metsade jätkuva kadumise pärast. Eesti metsade kadumise taga on ikkagi lageraied ja raadamised (kokku ca 330 000 ha perioodil 2011–2020), mitte sootaastamistööde tõttu kuivendatud metsade asemel tekkinud lagesood (ca 450 ha).

Kui inimene võtab metsa maha, siis on see samuti puude tahtliku tapmise üks viis. Me saame sellest müüdava vara, puidu, millega me seda tegu õigustame. Jah, see on osaliselt paratamatus, sest me vajame puitu. Samas vajame me ka heas seisus loodust, sest mis muu meie rahvakildu siin Eestimaal elus hoidnud on.

Kaitsealadel võiks loodus end ikka ise korraldada peale väga tugeva inimtekkelise mõjuri, kunstliku kuivenduse eemaldamist. Metsa maharaiumine soometsade taastamiseks on väga rasvase karuteene maiguga.

Vastasseis 3. Vastaste sõnul taastajad "sülitavad esivanemate mälestusele", kui teevad ümber osalt varem tehtu. Taastajad väidavad, et kõik esivanemate otsused ja teod ei ole praeguste teadmiste valguses olnud alati mõistlikud ja tulebki mõnikord ümber teha.

Mõneti väidavad vastalised, et Kikepera metsad on oma väärtuse, ka looduskaitselise, saanud inimese tegevuse tõttu, sest neid kasvatati selliseks. Taastajad väidavad vastu, et Kikepera metsad on oma looduskaitselise väärtuse säilitanud pigem mõningasele inimtegevusele vaatamata. Soometsad ning üldse märgalad annavad paljugi andeks, kui jätta neile vesi alles. Me oleme rahvana siin maal hakkama saanud ikka looduse toel, mitte kiuste.

Sadu aastaid kasutasid meie esiisad neid märgi alasid ilma kuivendamata. Alles 1960. aastatel tehti Kikepera metsadesse suured kuivendusvõrgud koos metsateedega. Maa otstarve nihkus puidu mahu kasvatamise poole ja teed rajati selle mugavaks kättesaamiseks.

Laialdased kuivendusvõrgud on niisiis neil aladel olnud tegelikult üsna lühikest aega ning kindlasti pole selle üürikese ajaga välja kujunenud uut ökosüsteemi. See tähendaks dünaamilist tasakaalu mullastiku, vee ja elustiku vahel, mille kujunemine võtab näiteks mulla puhul sadu aastaid.

Looduskaitseala loomisega muudeti maa otstarve riigi otsusega puidu tootmisest elurikkuse hoidmiseks ja kasvatamiseks. See ei tähenda, et meie esiisad tegid midagi valesti, lihtsalt tollased arusaamad ja eesmärgid olid teised. Kindlasti teevad ka meie järeltulijad osa meie poolt praegu vajalikuks peetud asju ümber ja osutavad teisalt näpuga, et te ju teadsite, aga ei teinud.

Samuti soovivad vastalised luua kuvandit, et Kikeperas on tegemist erakordse hiigelprojektiga, mille mõjud on täiesti ettearvamatud. Tegelikult on Eestis enamik soode taastamisi toimunudki kunagistes soometsades analoogselt Kikeperaga. Põhiliselt on neid teinud RMK juba umbes 23 000 hektaril ning vanemad alad on nüüd juba üle kümne aasta vanad.

Seega on meil piisavalt võrdlusmaterjali, et mõista, mida erinevad sulgemislahendused kuivendusvõrkudel erinevates oludes kaasa toovad. Kuivendatud metsi on Eestis väga palju, umbes 750 000 ha. Metsakuivendusest on suletud ikkagi ainult killuke ja seda kaitsealadel ning riigimaal. Taastamistöid tehakse selleks, et paremas seisu Eestimaa loodus jaksaks meie eluolu jätkuvalt toetada.