Mõne aja eest ütlesin intervjuus ERR-ile, et Eesti riik ei ole Elmar Vaheriga hästi käitunud. Tänase kohtuotsuse valguses tahan oma väljaütlemist selgitada.

Vaatamata oma õigusharidusele ei räägi ma juhtumi õiguslikust küljest. Kaks kohtuastet on otsuse teinud ja oma otsuseid sisukalt põhjendanud, huvilised saavad lugeda sealt. Aga tahan rääkida juhtunu sisulisest, moraalsest poolest.

Elmar Vaherit süüdistati kelmusele kaasa aitamises, justkui oleks ta tahtnud kaasa aidata riigilt raha välja petmises. Mina ei näe seda niimoodi kolmel põhjusel:

1. Inimeste roteerimine neile staaži säilitamisega oli jõustruktuurides tavapärane praktika. Juba oma noorusajal kaitseministeeriumis mäletan juhtumeid, kui ministeeriumisse suunati karjääri lõpusirgel olevaid kaitseväelasi ning rotatsiooni argumendiks oli muuhulgas, et nende staaž täis jookseks. See on inimeste suhtes, kes on oma elu pühendanud Eesti kaitsmisele, õiglane käitumine.

2. Töö iseloom kõnealustes asutustes on sarnane – Eesti riigi ja ühiskonna kaitse. Lisaks klassikalistele jõuametkondadele panustavad tänapäeval laiapõhjalisse riigikaitsesse ka teised ametid, ole siis maksuametis, kaitseväe peastaabis, riigi infosüsteemi ametis, ministeeriumis, politseis või mujal.

3. Meie riigivalitsemise mudelis on karjäärisüsteemid paraku ebaühtlased. Samaväärse töö eest ei ole alati tagatud ühetaolised tingimused. Vaatamata sarnasele tööle laias riigikaitses, sarnasele töö stressitasemele ja sarnasele ohutasemele, kus võib eeldada, et kõik laia riigikaitsesse panustajad on venelaste vastavates nimekirjades ja võimaluse korral notitakse nad maha, nagu 1940-ndatel Eestis või nüüd Ukrainas. Karjäärisüsteem on ebatäiuslik ja pole eetiliselt vale selles ebatäiuslikus süsteemis samaväärse töö eest saada samad sotsiaalsed tagatised.

Elmar Vaheriga juhtunu on kõige suurem riigiteenistujat tabanud ülekohus, mida olen oma 25 aastase avaliku teenistuse jooksul näinud.

Elmar Vaher juhtis politseid 10 aastat. Selle aja jooksul nägin, kuidas politseist kasvas tugev ja inimsõbralik organisatsioon, kus vaatamata üldisele ühiskondlikule vingumisfoonile viriseti vähe ja keskenduti asjade ära tegemisele. Eesti inimesi aidatakse, mitte ei karistata ja see peegeldub ka usaldusnumbrites politsei vastu. Meil ongi maailma üks parim politsei. Ja seda kõike vaatamata polariseerunud poliitikale, kuhu politseid aeg-ajalt kistakse ning kriisidele, mida politsei on aidanud lahendada.

Meid viimasel ajal tabanud kriisides (nt ID-kaardi kriis, koroona, sõjapõgenikud ja muud Ukraina sõja mõjud) on politsei olnud kesksel kohal lahendamas ka siis, kui nad ise pole olnud juhtiv asutus. Alati on tuldud teistele appi, kel oskusi või ressursse napib.

Mäletan pühapäeva õhtut, kui Elmar Vaher ja Egert Belitšev tutvustasid mulle Narvast tanki ja teiste punamonumentide teisaldamise julgestusoperatsiooni plaani. Süvenedes keeruka plaani detailidesse tabas mind arusaamine, kui küpseks on politsei organisatsioonina muutunud, sest nende planeerimisvõime on samal tasemel kaitseväega (ja see on Eestis kullastandard, millega võrrelda).  

Riigisekretärina ma Elmar Vaheri kaasuses sõna ei võtnud, sest pole kohane kommenteerida õiguskaitseasutuste tegevust. Mõistan ka teist poolt, sest neil on kohustus reageerida, kui näevad võimalikku õigusrikkumist. Olen ise olnud olukorras, kus tuleb seadust rakendada hea kolleegi suhtes ja olen selles olukorras ise samuti lähtunud rangematest kriteeriumitest, kui võõrale inimesele oleks rakendanud.

Nüüd on kaks kohtuastet otsuse teinud ja ma loodan, et saame joone alla tõmmata.

Küll tuleb mõelda, kuidas juhtunu heastada Elmar Vaherile? Kuidas asendada ülekohus tänuga Eestile tehtu eest? Loodan, et inimesed, kelle võimuses see on, mõtlevad selle peale.