Euroopa on üles ehitanud tõenäoliselt kõige heldema sotsiaalhoolekandesüsteemi maailmas, kuid selle elus hoidmine nõuab üha rohkem ressursse, mida võiksime vajada innovatsiooniks ja konkurentsivõime parandamiseks. Kas te arvate, et me peame nüüd valiku tegema – kas jätkata samamoodi ja jääda konkurentsvõimes maha või liikuda koos teistega edasi?

Ma arvan, et meie jaoks on äärmiselt oluline hoida meie sotsiaalhoolekandesüsteemi saavutusi, mida ei tohi alahinnata. Lisaks sellele peame tegelema ka tuleviku probleemidega, seega peame muutuma innovaatilisemaks piirkonnaks ja selleks on kõik võimalused olemas. Peame lihtsalt oma kodutöö ära tegema. Euroopa on tugev majandus – meil on 450 miljonit inimest, tugevad suurkorporatsioonid ning keskmised ja väikesed ettevõtted. Meil on väga kvalifitseeritud inimesed.

Usun, et meil on olemas kõik ressursid, et teha kõik vajalik selleks, et jääda selliseks, nagu me oleme – oleme konkurentsivõimeline piirkond ja võime aja jooksul isegi konkurentsivõimelisemaks muutuda.

Kas te nõustute tuntud ütlusega, et USA innoveerib, Hiina kopeerib ja Euroopa reguleerib?

See ütlemine on veidi ülepaisutatud. Meil on Euroopas tugev majandus, kuid siin on ka arenguruumi. Me saame teha asju vähem bürokraatlikult. Usun, et uuel Euroopa Komisjonil on plaan bürokraatiat vähendada.

Me peame asju ellu viima ja olema aktiivsemad. Ma olen positiivselt meelestatud, et Euroopa suudab teha paremini, kuid me ei ole reguleerijad. Euroopa on ikka palju rohkem kui reguleerija.

Kas te näete märke, et me teeme nüüd rohkem, et olla USA ja Hiinaga konkurentsivõimelised?

Olukord on selline, et viimased paar kuud on olnud väga keerulised. Me elame väga ebakindlas maailmas. Võib-olla on see ebakindluse ajastu. See tähendab Euroopa Liidule, et me peame end parandama, aga me võiksime olla rohkem enesekindlamad. Me peame investeerima õigetesse valdkondadesse, näiteks digitaalsemaks muutudes, investeerima palju rohkem infrastruktuuri ja peame tegema rohkem kaitsekulutusi.

Näiteks minu riik, Saksamaa – meil on umbes ühe triljoni suurune eelarvepakett, millest 500 miljardit läheb investeeringuteks ja 500 miljardit läheb kaitsesse ja see kandub Saksamaalt edasi ka teistesse riikidesse, näiteks Eestisse.

Kui Saksamaal läheb hästi ja ma olen oma riigi edasise arengu suhtes üsna positiivne, siis usun, et see kandub hästi üle ka ülejäänud Euroopasse, nii et Euroopa muutub paari järgmise aasta jooksul tugevamaks.

Miks ei ole Euroopas tekkinud suuri ülemaailmseid uuenduslikke tehnoloogiaettevõtteid nagu USA-s?

Eks ka meil ole olnud ettevõtteid, mis on saanud n-ö maailmamängijaks, aga teil on õigus, et USA-s on neid rohkem. Eesti on teatud mõttes suurepärane näide idufirmadest. Ettevõtetel on olnud võimalus alustada oma äri Eestis, kuid ettevõtete mahu suurendamine on Ameerika Ühendriikides palju lihtsam kui Euroopa Liidus.

Ka kapital liigub praegu ettevõtetesse, mis on veidi riskantsemad. Ameeriklased on riskialtimad kui eurooplased. Me peame paremini siin hakkama saama ja üks element, et liikuda sellises suunas või teha paremini, on säästu- ja investeerimisliit.

Me peame tegema palju rohkem Euroopat atraktiivsemaks, et erakapital investeeriks riskantsematesse ettevõtmistesse. See hoiuste ja investeeringute liit, mis on osa Euroopa Liidu nn konkurentsivõimelisuse kompassist, võiks olla üks käivitav tegur, et muuta Euroopa Liit start-up'ide jaoks veelgi atraktiivsemaks. Siin on veel aga pikk tee minna ja me peame selle kallal töötama. Me jääme siin praegu maha ja see on põhjus, miks ma ütlen, et me peame tegema oma kodutööd paremini.

USA kongress võttis just vastu eelarve, mis on väga suure puudujäägiga. Kogu läänemaailm näib olevat hädas ja me oleme sisenemas järjekordsesse massiivse rahaprintimise vooru?

Võib-olla raha trükkimine ei ole see viis, kuidas ma seda väljendaksin. Keskpangad ei trüki raha. Meie mandaat on saavutada eurosüsteemis hinnastabiilsus ja me oleme oma eesmärgile lähedal. Eelarve olukord, eriti Ameerika Ühendriikide puhul, on aga murettekitav.

Kaks kuud tagasi, aprilli alguses, oli meil üks juhtum, kus me nägime, kui volatiilseks võivad turud muutuda, kui tegemist on USA riigivõlakirjadega. See on õppetund, et fiskaalpoliitika võib areneda probleemiks järgmise paari aasta jooksul.

Keskpankuritena ja eriti, kui te tulete Saksamaalt, ütleme me alati, et eelarvepoliitika võib olla lahendus keerulistel aegadel, kuid me ei tohiks ka kaotada fookust sellele järgeval ajal, kui eelarve konsolideerimine võiks või peab olema poliitika keskmes.

Seda võin öelda ka Saksamaa eelarvepaketi kohta, sest see on väga keeruline olukord. Jah, te võite kulutada triljoni, kuid pärast selle raha kulutamist peame naasma konsolideeritud eelarve juurde ning austama stabiilsuse ja kasvu pakti, mis meil on Euroopas kokku lepitud.

Saksamaal on meil olemas võlgade pidur, mis on sätestatud meie põhiseaduses, seega peame Euroopa poolel taas oma kodutööd tegema. Ma usun, et ka ameeriklased peavad nõustuma, et fiskaalpoliitika võib olla oluline ebakindluse allikas.

Kas me ei näe mingit inflatsiooni tõusu järgmise paari aasta jooksul?

Ütlen kindlalt, et ma ei näe seda. Valitsuste rahapoliitika ei ole Euroopas praegu probleem inflatsioonimäärale, kuid me peaksime mõistma, et see võib muutuda inflatsiooni allikaks, kui kulutusi tehakse liiga palju. See on midagi, mida me peame mõistma. See ei ole praegu ohtlik, aga see võib areneda ohuks tulevikus, kui eelarvepoliitika läheb liiga kaugele.

Saksamaa on alati olnud väga ettevaatlik EL-i ühisvõla võtmise suhtes. Te nõustute selle lähenemisviisiga?

Esiteks oleme endiselt ettevaatlikud, kui tegemist on Euroopa eelarvevõlgadega. Ma arvan, et Saksamaa järgmise paari aasta eelarve on väga ekspansiivne, kuid nagu ikka, peab neid kulutusi ka rahastama. Rahastamine ei ole midagi iseenesestmõistetavat.

Finantsturud on skeptilised, kui nad mõistavad, et nende stabiilsuse tase ei ole nii suur, nagu nad ootavad eelarve poolelt, seega peame leidma nutika ja veenva viisi, kuidas seda rahastada. Ütleksin, et vastutus on riiklikul tasandil.

Saksa rahandusministeeriumi aruandes on mõned ideed. Kas me peaksime looma ehk ühise kaitse-eelarve, et teha ühisrahastamist Euroopa tasandil? Me võiksime selle üle järele mõelda, kuid praegu ütlen, et eelarve vastutus on endiselt liikmesriikide tasandil ja me peaksime keskenduma sellele, et see jääks liikmesriikide tasandile.

Lähipäevadel saabub selgus USA presidendi Donald Trumpi tollimaksude tõstmise kohta. Kas Euroopa peaks kuidagi sellele reageerima?

Vihjasite vastutollidele? Tollipoliitika ei ole tark ega arukas. See ei ole hea poliitika. Sellel on meie kõigi – eurooplaste ja eriti ameeriklaste – jaoks hind, kuid ma arvan, et me peame seda reaalsust respekteerima ja sellega toime tulema.

Ehk tollid on tulemas. Ma ei tea, millisel tasemel need tollid tulevad, sest käivad ju ülemaailmsed läbirääkimised, kuid sellegipoolest peaksime ameeriklastele kristalselt selgeks tegema, et me oleme tugev majandus, kus on 450 miljonit inimest. See on see koht, kus ma varem vihjasin enesekindlusele. Meil on palju pakkuda.

Usun, et me ei ole olukorras, kus me peaksime andma järele kõigele, mida ameeriklased võivad meilt paluda. Me oleme tugev läbirääkimispartner. See ei ole minu vastutusvaldkond, kuid lõpuks on ka vastutollid üks võimalus.

Viimastel aastatel elame me maailmas, mis deglobaliseerub. Kas te olete mures, et deglobaliseerumine jõuab Euroopasse, kus liikmesriigid meelitavad subsiidiumite abil ettevõtteid ja investeeringuid just enda juurde?

On tekkinud arvamus, et deglobaliseerumine on juba kohal, kuid kui vaadata fakte ja andmeid, siis pole tõendeid, et see oleks eriti laialdane. 

Kui teie väidet õigena võtta, siis deglobaliseerumine tähendab hinnamuutusi, sest varustusallikad ju muutuvad. See aga tähendab, et inflatsioon võib kerkida. Subsiidiumitega on nagu tollidega ja lõppkokkuvõttes ei ole need head lahendused. Ma usun, et see ei ole üldse hea poliitika.

Parim olukord oleks, kui me ei seisaks silmitsi tollide tõstmise ja subsiidiumitega, sest see oleks minu õpitu ja kogetu põhjal parim stsenaarium kõigi jaoks maailmas. Kui mitte, siis usun, et eurooplased peaksid siinkohal taas võtma kindla seisukoha meie rolli kohta maailmas.

Me ei tohiks anda järele neile poliitikutele, kes usuvad, et globaliseerumine on midagi minevikust. Me peaksime uuesti tööle hakkama, tehes kaubanduslepinguid teiste maailma piirkondadega ja me oleme seda juba teinud. See võib-olla on võimalus mööda minna sellest uuest maailmakorraldusest või selle algusest.