2025. aastal on õpetaja töötasu alammäär 1820 eurot, aga sellele arvestatakse riigi antava palgatoetusena juurde veel diferentseerimise osa 20 protsenti, mis teeb valitsuse arvestuse järgi õpetaja keskmiseks brutotöötasuks 2184 eurot kuus. Kevadel avaldatud andmete järgi on õpetaja tegelik keskmine brutotöötasu 2322 eurot kuus. 

Palju räägitud ja lubatud 120 protsendi siht (õpetaja brutopalga suhe Eesti keskmisesse töötasusse) on avaldatud andmete järgi 117 protsenti. Tundub hea, aga kui arve vaadata, siis on meil see kõikumine omavalitsustes väga suur: 80 kuni 162 protsenti. Kui panna see eurodesse, siis 1594 eurot versus 3206 eurot. Tõsi, kõige ülemist otsa sikutab veelgi ülespoole riigi poolt antud toetus Ida-Virumaale seoses eestikeelsele õppele üleminekuga. 

Saame öelda, et 22 omavalitsuses on ületatud 120 protsendi piir ning 23 omavalitsust jäävad vahemikku 110–119 protsenti. Seega on olukord hea üle pooltes omavalitustes, aga 34 omavalitsust nuputavad, kuidas ots otsaga kokku tulla.

Kelle käes on raha ja vastutus?

Eestis maksab õpetajale palka kooli omanik, enamasti kohalik omavalitsus. Aga meil on ka riigi- ja erakoolid, kus palgaraha tuleb riigi või eraomaniku eraldatud eelarvest.

Riik annab kõigile koolipidajatele palgatoetust, mille jaotus sõltub valemist, kus võetakse arvesse töötasu alammäär, diferentseerimise 20 protsenti, tööjõumaksud, keskmine klassi suurus, ainetunnid ning omavalitsuse personaalne koefitsient.

Kui riigi tasandil lepitakse kokku üleüldine õpetaja töötasu palga alammäär, siis päris vastutus palga väljamaksmisel jääb ikkagi omanikule ning selle katteks mõeldud palgatoetuse loogika määrab, kui palju on omavalitsusel üldse võimalik õiglast palgasüsteemi kujundada.

Praegu on kõigile õpetajatena töötavatele isikutele sätestatud töötasu alammääraks 1820 eurot. See on kõigile sama sõltumata sellest, kas õpetaja töötab põhikooli 10 või 24 õpilasega klassis või gümnaasiumiastmes 10 või 36 õpilasega klassis. Õpetaja täistööaeg on seaduse järgi 35 tundi nädalas, kuid töökoormuse erineb tegelikkuses ju 10 või 24 või 36 õpilasega klassis märgatavalt.

Riigikogu menetluses olev põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatustega on plaanis jätta palga alammäära süsteemist välja kvalifikatsioonile mitte vastavad, aga õpetajana töötavad isikud ning teistele töötavatele õpetajatele kehtestada karjääriastmete süsteem. Kuna Eestis on mure õpetaja järelkasvuga, siis peaks see olema üks leevendusmeede.

Minul on keeruline mõista, kuidas me selle sammuga anname positiivse tõuke, kui lükkame arvestusest välja iga neljanda õpetajana töötava isiku ja teistele õpetajatele kehtestame bürokraatliku karjääriastmete süsteemi.

Eelnõuga kavandatud kujul luuakse nimelt olukord, kus karjäärimudel toimiks paralleelselt õpetajakutse süsteemiga, mis: 

1. Suurendab haldus- ja töökoormust, kuna tekivad kahekordsed hindamistsüklid, erinevad hindamiskriteeriumid ja menetlusreeglid.
2. Suurendab segadust nii töötajate kui juhtide seas – tekib selgusetus, milline tase on seotud ametijärguga ning milline kutsestandardiga. Kuidas toimub töötasu tõstmine ning kuidas ja mille alusel on võimalik töötasu ühepoolselt vähendada ametijärgu kadumisel.
3. Ei paku sisulist lisandväärtust, kuna mõlemas süsteemis hinnatakse sarnaseid pädevusi (õpetamine, hindamine, suhtlemine, professionaalne areng). 

Kavandatud õpetajate karjääriastmete rakendamine on sisuliselt enam kui kümme aastat tagasi kehtinud astmesüsteemi taaskäivitamine. See tekitab probleeme koolides, kus on juba välja töötatud ning toimivad töötasustamise süsteemid, mis arvestavad õpetaja professionaalsust, töö kvaliteeti ning panust. 

Põhimõtteliselt oleme teel olukorda, kus me veelgi vähem usaldame omavalitsusi: vähem koolijuhi autonoomiat, suurem tsentraliseeritud üleriigiline standardne lähenemine koos bürokraatia kasvuga. 

Õpetajate paremaks tasustamiseks võiksime esiteks loobuda plaanist kehtestada karjääriastmed ning säästame kõigi osapoolte kõige väärtuslikumat ressurssi st aega. Teiseks tuleks toetada koolijuhti palgapoliitika kandjana.

Kooli tasusüsteem on juhtimisvahend. Koolijuht vajab paindlikkust, et siduda palgatasemed kooli strateegia, õppekava ja töökorraldusega. Alustame diskussiooni, kas üldse vajame üleriigilist õpetaja palga alammäära.

Praegusest lahendusest loobumisel tekiks kohapeal võimalus ja vajadus läbi rääkida palgaastmestikud ning millised on sellisel juhul töösisu ja koormus (nt arvestades klassi suurust, keerukam õppekorraldus jms) ning oodatavad tulemused nii karjääri alustavate kui ka juba töötavate õpetajate puhul.

Üleriigiline alammäär ja plaanitud karjääriastmete süsteem jätab mulje lihtsast ja õiglasest lahendusest, ent reaalses klassis ei ole kaks õpetajat võrdses olukorras. Maksumaksja tahab, et iga euro toob klassi rohkem väärtust ja lapsevanem tahab, et õpetaja jõuaks tema lapseni. Seda saavutab süsteem, mis päriselt eristab töökoormusi ja toetab kooliomanikku ja koolijuhti tegema tarku valikuid.

Ühe üleriigilise numbri ja karjääriastmete asemel vajame raamistikku, kus on usaldus ja vastutus. Riik seab üldised reeglid ja rahastusloogika, kooliomanik kujundab koos koolijuhiga tasusüsteemi, mille viib ellu koolijuht, ning õpetaja tunneb, et tema töö tegelikku koormust arvestatakse.