See arvamuslugu ei pretendeeri absoluutsele tõele ega tugine AI-le või statistikapõhistele faktidele. See on lihtsalt ühe tavalise Eesti inimese, koolidirektori ja abipolitseiniku mõtisklus, kes elab ja töötab selles riigis, mille tuleviku üle paljud parajasti pead murravad.

Olen töötanud koolis kogu oma teadliku karjääri, üle 15 aasta. Enne seda olin ise ettevõtja ja palgatööline. Abipolitseinik olen aastast 2016. Haridusteed alustasin kehalise kasvatuse õpetajana juba 1989. aastal. Politsei tööga olin kursis juba siis tänu oma heale sõbrale, kes alustas toona patrullis ning liikus edasi kriminaaljälitusse.

Ühest küljest tundub, et kõik on muutunud, teisalt ei ole midagi uut. Siis räägiti õpetajate palgatõusust ja politseitöö raskusest. Täpselt samad teemad on päevakorral ka praegu. Ainult et väsimus on sügavam ja usaldus poliitikasse veelgi madalam.

Samasugune on ka jutt palgatõusust. Iga uus valitsuskoalitsioon lubab tõsta õpetajate ja politseinike palka ja isegi kuni 120 protsendini Eesti keskmisest. Aga jälle tuleb tõdeda, et läks nagu alati ehk sellisest unistusest tuleb taas teadmata ajaks suu puhtaks pühkida.

Probleem oli, on ja vist ilmselt jääb seni, kuni ei kasva peale uus põlvkond riigimehi, kes lõpuks suudavad aduda, et õpetajad, pääste, politsei ja arstid on meie riigi alustalad, mitte euroametnikud või kõiketeadjad poliitikud. Õpetajad ja politseinikud võtavad juba suure ükskõiksusega kõiki poliitikute lubadusi. Ja vahet pole, kas haridusminister on endine õpetaja ja siseminister abipolitseinik. Valimiste faasis on lubadused pikad ja suured ja isamaalised, aga kui saadakse võimule, on tiivad kärbitud ja järsku enam raha pole. Nii ei ole ka seekordne koalitsioonileping midagi erilist.

Tundub, et järgmine kord patrulli minnes ja vormi selga tõmmates tuleb taas leppida teadmisega, et patrullautosse istudes räägime kolleegidega ikka samadest asjadest. Üks loeb kuid ja päevi pensionini nagu omal ajal Vene kroonus demblit oodates. Teine muretseb, et ei saa oma perele kodu, sest palgast ei jätku sissemaksuks ega tagatiseks.

Aga töö, mida me teeme, on sama. Vajadusel riskime oma eluga, et kaitsta sama pangaametnikku või poliitikut, kelle jaoks meie palgatõus on kulu, mitte investeering. Kas see pole mitte kurioosne?

Nii hariduses kui ka siseturvalisuses käib meeskonna hoidmise asemel ellujäämine. Koolijuhina olen olukorras, kus kvalifitseeritud õpetajate leidmine tähendab konkureerimist teiste koolidega. Ostame üksteiselt üle, tundmata häbi, et selle tembuga tõmban tooli alt ära kolleegilt, teiselt koolijuhilt. Süsteem, mis peaks haridust toetama, paneb koolijuhid vastanduma.

Politseis arendatakse samal ajal pidevalt edasi abipolitseinike väljaõppesüsteeme ja suurendatakse nende arvu. Kas me liigume teadlikult suunas, kus õhinapõhised vabatahtlikud hakkavad asendama professionaalset politseitööd? Abipolitseinik ei saa igal hetkel jätta palgatööd ja minna asendama haigestunud ametnikku. Meie, abipolitseinikud, oleme lõppude lõpuks ikkagi vabatahtlikud abilised, mitte täisvarustuses ja väljaõppes politseinikud.

Koalitsioonilepingust kumab läbi üldine jutt riigikaitse tugevdamisest ja see on mõistetav. Kuid kui see toimub sisejulgeoleku ja hariduse arvelt, siis ei saa me rääkida tasakaalus riigist. Kui meil pole politseinikke, õpetajaid ega arste, siis mida on meil kaitsta?

Jutt sellest, et raha pole, on juba nii igivana, et seda ei võta enam keegi ministeeriumite, riigikogu, riigiasutuste ja igasugu komisjonide ja sihtasutuste palgatõusude foonil tõsiselt. Kui omal ajal sai riik juhitud vaid ministeeriumitega, siis nüüd on igal ministeeriumil veel oma allasutused ja sihtasutused, kus on tööl tuhanded inimesed, kes toodavad päevast päeva kantseliiti, aga mitte väärtusi, millel riik püsti püsiks.

Kõige kurvem on see, et õpetajad ja politseinikud ei vihasta enam. Neis on tekkinud leppimine ja ükskõiksus. See on usalduse murenemise kõrgeim vorm. Kui poliitiline klass ei näe enam, et inimesed ei usu lubadusi, siis pole probleem enam ainult rahas, vaid moraalses mandumises. Ei, see ei ole hüsteeria ega liialdus. See on vaikne väsimus. See on argipäev.

Kui praegune valitsuskoalitsioon tahab päriselt olla erinev eelmistest, siis tuleb sõnades lubatu viia tegudesse. Vastasel juhul jääb ka seekordne koalitsioonileping lihtsalt järjekordseks dokumendiks, mille peale õpetaja, politseinik või arst vaid õlgu kehitab... ja loobub.