Küllap on suur osa eestlasi, eriti neid, kes Tallinnas elavad, märganud viimastel nädalatel Eduard Profittlichi nime ja teavad, et 6. septembril pühitsetakse Vabaduse väljakul tema õndsakskuulutamise missat. Küllap on need, kelle pilk sellel pidama on jäänud, lugenud meedias tema kohta kirjutatud artikleid. Kirjutan ka mina kui Eduard Profittlichi "vana tuttav".

Minu tutvus Eduard Profittlichiga algas 15 aasta tagasi, samamoodi nagu ajaloolasel Toomas Abilisel, kes kirjutas Postimehes, kuidas ta oma katoliiklasetee alguses pani Peeter-Pauli katedraali eesruumi seina peal tähele Saaremaa dolomiidist tahvlit, millel ladina keeles: märterpiiskop Eduard Profittlich ja eluaastad 1890–1942. Mina olin küll selleks ajaks juba mõnda aega katoliiklane, olin Berliinis kiriku liikmeks saanud. Olin Saksamaal pikalt elanud ja läksin 2011. aastal uuesti Kölni Meediakunsti Ülikooli professoriks.

Eduard Profittlichi kohta oli internetist juba üht-teist leida. 2003. aastal oli tehtud esimene katse algatada Eduard Profittlichi ja 15 poola rahvusest, Venemaal töötanud ja seal usu pärast märtrisurma surnud katoliku preestri õndsakskuulutamine. Postulaator ehk protsessi juhtija oli prelaat Bronislaw Czaplinski ja selle taga paavst Johannes Paulus II. Meenutame, et tollel paavstil on suuri teeneid Nõukogude impeeriumi kokkuvarisemisel.

1990. aastatest kuni 2000. aastate alguseni pääsesid välismaised uurijad Venemaa arhiividesse. Siis aga lükati riivid ette ja 2000. aastal Venemaad valitsema asunud praegunegi president hakkas kujundama Venemaa ajalugu, kus midagi kritiseerida ei ole.

Kölnis hakkasin Eduard Profittlichist ja tema ajast Eestis kirjutama. Inimese side oma ajaga on mind alati huvitanud, sellest on kaks mu ajalooteemalist dokumentaalfilmi "Debora Vaarandi aeg" (2007) ja "Roots – sada aastat sõda ja muusikat" (2011) ERSO asutajast Olav Rootsist.

Alguses kirjutasingi Profittlichist filmistsenaariumi. Olen ju filmirežissöör ja mõte oli sellest film teha. Peatselt nägin aga, et lugu ei mahu stsenaariumi raamidesse ja sain aru, et sellise filmi tootmine oleks ülejõukäivalt kallis. Stsenaariumit sain kasutada romaani mustandiks.

Kölnist tunniajase rongisõidu kaugusel on Bad Breisigi linnake, kus elavad Eduard Profittlichi sugulased ja kus ta isegi enne sõda suviti tervisevetel käis. Ostsin Kölni Toomkiriku kõrvalt Reichardi kohvikkust karbi kooke – Reichard on linna parim kondiiter – ja sõitsin Profittlichitele külla. Meist said sõbrad, eriti Richard Profittlichi (1923–2016), Eduardi vennapojaga, kes oma onu veel mäletas, oli temaga noorena mitmel korral kohtunud.

Eduard Profittlichi tegelaskuju loomisel aitas mind väga, et ma ta sugulasi tundsin. Nii välimuselt kui ka iseloomult kannab iga inimene oma pere tunnusjooni. Richard Profittllich oli alla keskmist kasvu, avatud ja sõbralik, naeruhimuline, ehk selline, nagu me endile reinimaalast ette kujutame.

Sama oluline oli arhiiv, mida Eulengasse 2 majas pool sajandit kogutud oldi. Sugulased said alles 1991. aastal, kui Eesti iseseisvus, teada, et Eduard Profittlich suri 22. veebruaril 1942. Et ta oli surma mõistetud ja surnud enne, kui surmaotsus täide saadi viia, ja et matmispaika ei ole teada. Lugesin Eduardi kirju kodustele, ka kahte lahkumiskirja. Eduard Profittlichi otsisid läände pääsenud koguduseliikmed, sugulased Saksamaal ja nende palvel Saksa riigi esindajad. Kaustades olid ka Nõukogude asutuste valet täis kirjad selle kohta, et Eduard Profittlichi saatus ei ole teada.

Olin ise läinud võhikuna võõrsile, küllap oli Eduard Profittlich minu jaoks ka sellepärast lähedane. Riiki ja rahvast, mida sa alles õpid tundma, keeles, millest sa tükk aega aru ei saa, vaatad pingsa huvi ja vahel ka ahastusega. Aegamööda tuleb arusaamine, hakkad keelt mõistma, tekivad suhted inimestega.

Ma ei ole ajaloolane, õppisin Eesti Wabariigi ajalugu täpsemalt ja väga täpselt kirjutamise käigus. Kümne aastaga lugesin läbi raamatud, mille ajaloolased on selle aja kohta kirjutatud. Muidugi ei saanud ma piirduda Eesti ajalugu puudutava materjaliga, mu raamatus "Tunnistaja" on palju juttu Saksamaast ja Vatikanist.

Eesti ajaloo allikatena olid minu jaoks kõige olulisemad ajalehed. Mis on kiiduväärselt digiteeritud ja vabalt loetavad.

Ma ei tahtnud jutustada 1930. aastatest kõiketeadva vaatleja seisukohast. Ma tahtsin panna ennast samale tasandile tegelastega, kes ei tea järgmisel nädalal toimuva kohta rohkem, kui lehest lugeda võib. Meie ei tea ju samuti, mida järgmine nädal tuua võib.

Mind oli alati huvitanud, mis siis ikkagi toimus 1940. aasta juunis, milline see juunipööre oli ja kes pöörasid. Raamatut kirjutades sain ma sellest lõpuks teada. Raamat pealkirjaga "Tunnistaja" ilmus 2022. aastal kirjastuses Hea Lugu ja pälvis 2023. aastal Jaan Krossi preemia.

"Tunnistaja" räägib inimese haprusest ja tugevusest. Ma olin õnnelik, kui 11. juuni 2022 Postimehes ilmus esimene arvustus, mille autor oli Siim Kallas. Autorit ma ei tunne, pole kunagi kohanud ja ei rõõmustanud ta kirjutise üle mitte sellepärast, et Siim Kallas on tuntud inimene, vaid sellepärast, et tema lugu kandis pealkirja "Vaimne võitja Eduard Profittlich". Mul oli hea meel, et selle kirjutas n-ö ilmalik inimene. Ma ei olnud tahtnud kirjutada raamatut ajaloohuvilistele katoliiklastele, vaid keskmisele inimesele. Lootuses, et nad seda lugedes mitmest asjast aru saama hakkavad.

Kallas kirjutab: "Ja kes on lõpuks vaimne võitja? Kas vang Profittlich või tema piinajad?". Ja veel: "Aga tervikuna toob raamat esile katoliku kiriku ühiskondliku rolli ja poliitika...".

Tänan kõiki, kes on oma kirjutistega mu raamatut avanud ja mõtestanud. N-ö rüütliks löömine oli aga Jüri Kivimäe artikkel "Minevik karussellil", Keeles ja Kirjanduses nr. 1-2, 2023, millega austatud ajaloolane kinnitas, et "Tunnistaja" ei eksi ajaloolise tõe vastu.

1930. aastad – ja just Eestis – on mind alati lummanud. Sellele toetus mu lapsepõlv ja hilisem elu, see on minu maailmavaate vundament. Sellest ajast rääkisid mu vanavanemad, aga ka ema ja isa, kes jõudsid Eesti Wabariigis esimestes klassides koolis käia. See andis jõudu ja uhkust, et me pole alati olnud "nõukogude inimesed".

Mulle teeb haiget see kergekäelisus ja lausa viha, millega nn Pätsi aega maha tehakse. Eduard Profittlich hakkas 1933. aastal andma välja kuukirja Kiriku Elu. Juba algasid sünged ajad Saksamaal, Hitler nägi katoliku kirikus, mis pole kunagi ühelegi maapealsele võimule allunud, arusaadavalt surmavaenlast. Nii kommunistid kui ka fašistid nõudsid, et kummardataks neid ja ei sallinud ühtegi teist jumalat enda kõrval.

1936. aastal puhkes Hispaanias kodusõda, kuhu ka Eesti sotsialistid salaja võitlejaid värbasid ja Venemaa tellimusel saatsid. Eesti Vabariigis oli Hispaania sõtta minek seadusega keelatud ja kolme aasta pikkuse vangistusega karistatav. Vabariiklased piinasid ja tapsid usklikke ja preestreid, ühtekokku hukkus 6832 vaimulikku. Lihtusklikke pole keegi kokku suutnud lugeda.

Võrreldes sellega, mis mujal maailmas toimus, ei saanud Eduard Profittlichile see, et Eesti president riigikogu koju saatis (palka maksti neile edasi) liiga hirmus tunduda.

Niipea, kui ma aru sain, et hakkan selle materjaliga töötama, tellisin riigiarhiivist Eduard Profittlichi NKVD uurimistoimiku. Et see toimik Eestis oli, pidi olema 1960. aastatel siia jõudnud, on ime. Ja on ka põhjus, miks õndsakskuulutamine võimalikuks sai. Küllap Vatikanis teatakse, mida nõukogude vanglates ja Gulagis jumalasulastega tehti. Ent iga õndsakskuulutamine vajab faktilist kinnitust.

Pliiatsiga öistel ülekuulamistel kirjutatud venekeelsed protokollid, millest hakkasin süvenemisel aru saama, kus ülekuulamine peksuks üle läks. Algselt süüdistati Eduard Profittlichi spionaažis. Jabur süüdistus muidugi, aga mis ei olnud nendes kohtufarssides jabur? Profittlich ei andnud järele. Ei tunnistanud seda, mida talt taheti. Millest ta võis arvata ja kaasvangidelt teada, aasta kestnud nõukogude võimu all ilmunud ajalehtedest juba aru saanud olla, mida ta piinajaid kuulda oleks tahtnud või õigeks pidasid.

Ikka ja jälle seletas ta, mida ta tegi Saksa saatkonnas: saatis välismaalastest vaimulikke maalt välja, sest neile ei antud enam viisat ja tööluba. Mida ta rääkis Roomas paavstiga: katoliku kiriku töövõimalustest, kui tuleb nõukogudes võim.

Lõpuks võetigi algne süüdistus maha ja Eduard Profittlich mõisteti süüdi ja surma "nõukogudevastase agitatsiooni ja propaganda eest". Selles Eduard Profittlich ennast muidugi samuti süüdi ei saanud tunnistada. Ta püüdis ikka mõistlikult selgitada. "Kõige nimel, mis on püha teile ja mulle," kirjutas ta oma armuandmispalves pliiatsiga paksule valgele, mitte just kirjapaberit meenutavale paberile, eesti keeles.

Niisiis ma teadsin, kes oli Eduard Profittlich, kui hakkasin raamatut kirjutama. Raskem oli mul aru saada Nigol Andresenist, kes noore sotsialisti ja luuletajana raamatu esimeses pildis Eduard Profittlichiga koos ühes kupees Riiast Tallinna sõidab. Ma pidin ju teada saama ja lugejale näitama, kes olid need inimesed, kelle tegude tagajärjel Eduard Profittlichist märter sai. Eesti sotsialistid, kes 1930. aastal päris kindlasti aimata ei osanud, mis saab kümne aasta pärast.

Mitmed inimesed on mulle pahaks pannud Nigol Andreseni ja üldse juunikommunistide kujutamist. Mu eesmärk oli näidata neid luust ja lihast inimeste, mitte karikatuuridena. Mind toetab see, et mitmed juunikommunistide järeltulijad on raamatut kiitnud ja pole öelnud, et ma nende eellasi ebaõiglaselt kujutanud oleks.

Ma saan aru, et õndsakskuulutamise seisukohast on õige näidata, et Eduard Profittlichi ei kahelnud otsuses Eestisse oma koguduse juurde jääda, kui talle endale ja ka ta sõpradele ning koguduseliikmetele selge oli, et ta seab ennast sellega surmaohtu.

Minu kui kirjaniku jaoks oli oluline näidata mitte ainult vankumatut märtrit, vaid inimest, kes, nagu meie kõik, oleks tahtnud ellu jääda.

Eduard Profittlichi kirjad ja Vatikanist tulnud telegrammid, mis kõik "Tunnistajas" ära toodud, näitavad samm-sammult, kuidas ta kahtleb, loodab ja lõpuks ikkagi oma risti enda peale võtab. Ta teadis ja meie teame seda tänase päevani, mida ütles Tertullianus, üks varaseid kirikuisasid: "Märtrite veri on kiriku seeme". Ilma verd valamata, süütu ohvri verd valamata, ei ole andeksandmist, seisab Piibli kirjas heebrealastele.