Kaitseminister Hanno Pevkuri kommentaarid Nursipalu kohtulahendile kinnitavad, et "eesmärk pühendab abinõu" idee järgi käitumine on kaitseministeeriumil seni nii hästi läbi läinud, et sellest on saanud muster. Selle mustri üheks lõimeks on ka inimeste usaldus.

Sõjahirm toidab pimedat usku kaitsestruktuuride suhtes. Mida kaugemal polügoonidest ja piiridest, seda mugavam on suhtekorraldajate poolt kirjutatud unelaulu saatel uinuda, küllap nad teavad, küllap nad teevad… "Eesliini" kogukondade kriitika kaitsevaldkonna tegemistele ärritab, sest segab mugavat uskumist ja häirib hirmuleevendust.

Väga hästi peegeldas üldise suhtumise hetkeseisu Eesti Päevalehe juhtkiri, milles toimetus Nursipalu kohtulahendi valguses ühelt poolt kaitseministeeriumile näppu viibutas: et ai-ai, poisid, niimoodi ikka päris ei tohi, teiselt poolt aga vähendas selle hoiatuse tõsiseltvõetavust tõdemusega, et harjutusvälja on vaja ja kohalikud võiks ära kannatada, sest me kõik toome rahu nimel ohvreid.

Sellise lähenemise teine pool on kogukondadele eriti valus, sest kuigi maksude ja halvenenud elatustaseme näol jõuab sõjaks valmistumine igaüheni, siis oma kodust ja varast loobumine, mida on paljud kahetsusväärselt pidanud tegema, on väljendamatult suurem ohver, mida ei saa võrrelda maksutõusu ärakannatamisega, isegi kui müra, kultuuripärandi kadu, keskkonnahäving, liikumise ja ettevõtluse piirangud subjektiivseteks häiringuteks pisendada.

Ja ikka veel, hoolimata kogukondade jõupingutustest murrab sisse narratiiv, justkui oleks ministeeriumile suunatud kriitika põhiteemaks harjutusväljade rajamine kui selline.

Kodanikuühenduse esindajana ei väsi juba seitsmendat aastat kordamast, et kogukonnad ei kritiseeri mitte harjutusväljade rajamist, vaid viisi, kuidas seda tehakse.

Et see viis on vildakas, kinnitas ka kohtulahend, ent ilmselt on olukorra kohta paljudes meeltes loodud pilt niivõrd tugev, et ununeb ka funktsionaalne lugemisoskus ja taas imbub diskussiooni käibelause "aga harjutusvälju on ju vaja". Vähemalt organiseerunud kodanikuühendused ei ole seda väidet kunagi vastustanud ja on juba tüdinenud sellest, et eeltoodud suvaline lause sisulisi arutelusid kiiresti nullima imbub, tihti isegi koosolekute sissejuhatusena.

Päriselu pole mustvalge muinasjutt, milles meie head kaitsjad vaidlevad pahade segajatega mahajäänud kohapaikadel. Elu toimub tähelepanu alt välja lülitatud hallis tsoonis. Siin toimetavad ametnikud, kelle ülesanne on viia ellu nii seadusekohaseid kui neile ülesandeks tehtud seadusevastaseid otsuseid ja töötada läbi kaitsevaldkonda suunatud suuri summasid, aga ka eesliini kogukonnad, kes on ametnikega kokku puutununa reaalse kogemuse võrra rikkamad kui kaugel ja kõrgel olijad.

Kõnealuses Nursipalu kohtuasjas, milles kogukondade kokku pandud dokumente on üle 3000 lehekülje, arvatakse päevalehe juhtkirjas, et ilmselt "laiendamisprotsessi vastased meeleavaldused ei tekkinudki päris tühjalt kohalt".

Kas keegi kujutab ette sellise mahuga toimikut? Tööd, mis selle kokkupanekuks kulus? Juristide ja kohtunike aega? Vabatahtlike panust? Ja kõik see ei kaalu üles meie meeltes valitsevat mustvalget pilti, ei kõiguta me usku. Mida peaks veel tegema, et saaks selgeks, et midagi on kaitsevaldkonna planeerimisega mäda? Kõige paremini tunnevad neid ebakohti just eesliini kogukonnad.

Meeldetuletuseks ka kohtuasja teemast. 2023. aastal Nursipalu planeerimise kiirendamiseks relvaseaduse muudatust ette valmistades ajas kaitseminister riigikogule ja ministeeriumi esindajad riigikaitsekomisjonile valejuttu selle kohta, miks seadust on vaja muuta. Väidetavalt selleks, et saaks kiiremini planeerida. 25. mail 2023 oli kodanikuühendustel võimalus riigikaitsekomisjoni istungil Nursipalu kiirkorras planeerimist omalt poolt valgustada. Tõime juba siis esile kõik faktid. Väljavõte memost:

"Relvaseaduse muutmise peamise põhjusena esitatati harjutusväljakute rajamise protsesside ajalise lühendamise vajadust. Kaitseminister tõi seaduse esimesel lugemisel riigikogus näite, et Soodla harjutusvälja rajamiseks on eriplaneeringu protsess kestnud kaheksa aastat. Tegelikult algatati eriplaneering 12.06.2022.

Harjutusväli loodi 2015. aastal. Miks ei algatatud eriplaneeringut juba siis, pole avalikkusele selgitatud. Reaalsed tegevused Soodla harjutusvälja planeerimisel algasid sügisel 2022. Sellises tempos saab eriplaneeringu protsessi läbida 2,5 aastaga. Kiirendatud lahendusega, milleks on käesoleva seaduse muutmine vajalik, soovitakse saavutada sama tempot.

Soov Nursipalu harjutusväljaku laiendamiseks oli teada 2022. aasta suvel, mil võinuks soovi korral eriplaneeringu algatada. 2023. aasta kevadeks, mil relvaseadust kiirendatud lahenduseks muuta sooviti, olnuks protsess käinud juba terve aasta. Selle asemel alustati valedega põimitud kommunikatsiooni saatel harjutusvälja laiendamise tegevuste elluviimisega (teed, rajatised, kinnistute võõrandamise ettevalmistused), tasalülitades kogukondi ja jättes puudutatud isikud informatsioonita.

Seaduse muutmise eelnõu esimesel lugemisel väitis kaitseminister, et kiirendatud tempo 2,5 aastat on võimalik saavutada "ideaaljuhul", kui ühtki vaidlustust ei tule. Märkisime, et olemasoleva seaduse korrektne järgimine aitab vaidlustusi ära hoida ning peamised vaidluspunktid ja lahkhelid harjutusväljade puhul on teada juba Põhja-Eesti harjutusala arendusest.

Ka rahandusministeeriumi esindaja juhtis tähelepanu (nt 2023. aasta veebruaris toimunud riigikogu riigieelarve kontrolli erikomisjonis), et korrektse ja läbimõeldud asjaajamise korral võtab Nursipalu harjutusvälja laienduse mõjuhindamine umbes sama aja nii riigi eriplaneeringu kui riigikaitselise erandi puhul.

Eriplaneeringu läbiviimiseks polnuks vaja relvaseadust muuta, vaid seadusekohaselt planeerima hakata."

Niisiis oleks korrektne eriplaneering taganud ajaliselt sama tulemuse ka ilma kiirendatud korra seadustamiseta ja inimesi selle käigus vihale ajamata. Kes teab, võib-olla oleks see lõppude lõpuks isegi kiiremini läinud. Väljatoodud faktid ei kõigutanud usklikke ja kiirendatud lahenduse seadustamisega mindi edasi. Nüüdseks on selle otsuse otsene hind riigile ca 70 000 eurot, mis tuleb maksta kogukondade õigusabi eest.

Kaitseministeeriumile on see väike raha võrreldes sellega, mis raamatupidamisest pidevalt läbi jooksmas, seal ei paista isegi mõnekümne miljoni euro vale asukoht teinekord mitu aastat välja. Äkki peaks ikkagi hirmu alla suruma, olukorda kainelt vaatama ja mõistma, et seaduste mittetäitmist, häma ja pooltõdesid tolereerides oleme me ise varsti märkamatult mustade jõudude poolele kaldunud? Kohus on seda juba mõistnud.

Juhul kui kaitseministeerium otsustab Nursipalu lahendi edasi kaevata, hakkab kogu see lugu üha rohkem meenutama "Tõde ja õigust", kus algselt "hea" Andres lõpuks kibestunu ja kalgina vaid oma õigust taga ajas, olles tegelikus elus ammugi eemaldunud neist väärtustest, mille kaitseks tal seda õigust üleüldse vaja oli nõutada. Edasikaebamine ei ole rahva huvides. Seda tehes pestaks riigi raha eest ainult mõne ebakompetentse ametniku mainet. Tähtis ministeerium peab lõpuks lihtsalt korrektselt ja seadusekohaselt tööle hakkama.