Daniel, te olete olnud mitme ministri, vist isegi kahe peaministri, lähim nõunik ja tajute seetõttu ilmselt päris hästi neid meeleolusid, mis on praegu vähem kui kahe kuu kaugusel vastu kohalike omavalitsuste valimisi. Missugused meeleolud võivad olla praegu parteikontorites? Millest mõeldakse, mis kell minnakse kontorist koju ja mis nägudega tullakse hommikul tagasi?

No esiteks ma küll olin, jaa, kunagi nende ministrite nõunik ja isegi valitsuse nõunik, kokku tuli päris palju, kellega suhelda. Aga see oli ropult ammu ka. Aga teisest küljest ma vaatasin just, et Siim Kallas oli eile sõna võtnud ERR-i portaalis ja tõi väga huvitavaid seoseid selle ajaga, kui ta oli Reformierakonna asutaja ja mis siis mõeldi. Need tundusid jälle huvitavad, nii et selles mõttes võib-olla tasub natuke minevikus kaevata.

Ma muidugi olingi alati ametnik, ma ei olnud kunagi poliitiline nõunik, tasakaal ametnikust nõuniku ja poliitilise nõuniku vahel oli minu meelest siis natuke parem. Minister istub alati mõnes mõttes kahes ametis, et ühest küljest esindab erakonda, erakonna poliitikat, aga teisest küljest ta esindab riiki ja ta peaks mõtlema selle riigi peale ka.

Mulle tundub, et võib-olla see erinevus tolle ajaga on see, et siis oli ametnike pool võib-olla rohkem näha ja esindatud ja vastutas kuidagi nagu teisel viisil. Praegu on kommunikatsioon väga palju erakondlikustunud.

Aga nüüd sinu küsimuse juurde tulla, siis ega ma arvan, et valimised on läbi ajaloo alati tekitanud nendes osalejates mingisuguseid väga tugevaid tundeid. On hasart, adrenaliin, on mingisugune meeletu ärevus. Natuke võib-olla sarnaneb mõnikord isegi mängurlusega viimastel nädalatel enne valimisi.

Nii et seda ma arvan, et saab ette kujutada küll. Aga mis nende valimiste puhul siin veel eraldi silma torkab, on see, et minu meelest on natuke sellist paanikat. Toetusnumbrid on nii laperdama läinud erinevatel erakondadel – eriti Reformierakonnal, kes on harjunud olema ikkagi mingisuguses sellises üsna stabiilses seisus juba pikemat aega Eesti ajaloos. Mulle tundub, et nad praegu täpselt varem kokku lepitud mänguplaani ei järgi, vaid teevad lihtsalt iga päev midagi, et oleks midagi tehtud.

Te ütlete, et tõenäoliselt praegu on seal paanika, et see, mida me näeme siin viimastel päevadel ka, mida Reformierakonna puhul ju väga tihti ei juhtu, et sellised sisemised arutelud sisulistes küsimustes – ka vastasseisud majandusteemadel – on hakanud välja paiskuma. Kas või tulumaksutõusu ära jätmise valguses on tulnud Annely Akkermann, endine rahandusminister, välja üsna kriitiliste nootidega ja neid kriitikuid on veel. Et see tegelikult näitab, et midagi on juhtunud?

No näiteks kui Reformierakond kaotab Tartu, siis see saab olema Eesti poliitajaloos… ma ei tea, ta ei ole number üks sündmus loomulikult, aga ta on väga märkimisväärne, sest seda ei ole tõesti olnud. Reform näiteks Tartus, ma ei tea, Ansip Andrus Ansipi linnapeaks olemise aegadest on ikka väga hästi seal hakkama saanud ja nüüd on märgid numbrite järgi, et nad ei pruugi enam seda tulemust teha.

Selline asi võib küll paanikat tekitada. Ja teiseks lihtsalt, nagu sa ise tõid välja, paljud sõnumid lihtsalt ei räägi enam mingisugust ühte selget visiooni. Jätab mulje, et punt inimesi ütlevad, et pilooti pole, me peame kuidagi lennuki nüüd koos ära maandama.

Mis selle põhjus on? Tegelikult ju me mäletame kõik viimaseid riigikogu valimisi, kus Reformierakond sai väga korraliku rekordtulemuse, 37 mandaati, kolmandik kõigist häältest. Ja praegu ollakse sisuliselt teise rekordi kursil, nii madalat reitingut pole pikka aega või kunagi olnud Reformierakonnal Tallinna piirkonnas, 11 protsenti on viimase Kantar Emori tulemuse järgi. Kas see on selles mõttes vältimatu olnud, et majandusseis on kehv, nõrk investeerimiskliima ümberringi, inflatsioon on kõrge, või tegelikult on see ikkagi mingite tegematajätmiste tulemus?

Päris ausalt ma ütlen, et ei oska sellele küsimusele lõpuni vastata. Aga ma võin mõned mõtted tuua, mis võib-olla on äkki huvitavad kuulajatega koos mõelda.

Esiteks Reformierakonnal on alati see häda olnud, et Rain Rosimannus, üks nende kunagisi olulisi tegelasi, nüüd enam nii aktiivne ei ole seal erakonnas…

…inimene, kellega te olete ka koos tööd teinud.

Olen juhtumisi kahes tiimis koos olnud, jah. Tema siis poliitilise nõunikuna ja mina ametnikuna. Aga tema ütles ka kunagi midagi sellist, et Reformierakonna tegeliku sisulise ja põhimõttelise toetuse lagi on 18 protsenti ühiskonnast, ehk need, kes räägiksidki kaasa selle liberaalse ideoloogiaga, mis siis justkui Reformierakonnal võiks olla. Ja siis, kui nad saavad üle 18 protsendi, siis see on seotud mingisuguste muude teguritega.

Näiteks Kaja Kallase valitsuse ajal nii palju, kui mina uuringuid nägin, siis need kinnitasid kahte asja: et Reformierakonda usaldatakse kaitse küsimustes ja teiseks kinnitasid, et kaitse küsimus on super oluline.

Ehk siis ma ei ole politoloog, aga minu maailmas tundub, et mina põhjendan nende tohutut head tulemust sellega, et nad olid kaitseekspertidena usutavad. Ukraina sõda ja muud igasugused kasvavad pinged, need kõik toetasid selliste inimeste poolt nendele hääle andmist, kes muidu võib-olla igal juhul ei olekski neile häält andnud, aga nüüd nad tundsid, et kaitse küsimuses me vist anname oma hääle neile.

Hirm oli nii suur.

Hirm on suur, aga tulles tänasesse päeva, siis ma arvan, et siin on ikkagi selline laiem asi. Üle maailma ikkagi sarnased erakonnad ka kaotavad positsioone. Võiksin siin hakata näpuga näitama, rääkima, ma tean, et Reformierakond tegi just selle asja valesti. Üldiselt ma arvan, et lai pilt on lihtsalt see, et nad ei ole suutnud ümber orienteeruda ja teised erakonnad on paremini ümber orienteerunud.

Ja noh, ei osata lugeda ruumi nii hästi. Ja võib-olla see ruumi lugemine iga kord ei näegi kena välja. Praegune ruum isegi soosib sageli populismi ja seetõttu võib-olla ei pea iga jumala ideega kohe kaasa minema. Aga selgelt on Reformierakond arvanud, et selline, nagu nad siin on olnud, hästi enesekindlad, et see töötab. Aga tegelikult nad ei ole valmis selliseks maailmaks, kus me praegu oleme.

Aga millest see tuleb? Kui tegelikult väga eluliselt me praktiliselt tajume seda, et osal ühiskonnast on – kas või nende toidukaupade hindadega, energiahindadega seoses – keeruline toime tulla ja siis peaministripartei juhtivpoliitikud, kes saavad ju väga hästi aru, et eelmistel valimistel me saime ka osaliselt nende hääli, siis ütlevad, et me vingume end vaeseks, mõtleme end kehvemaks, kui meil on. Kristen Michal teatab valitsuse pressikonverentsil, et hinnatõusu taga on see, et meil on liiga suured kaubanduskeskused. Proovime, äkki teeme mingisugused regulatsioonid, et teeme väiksemaks. Asi, mida ei eeldaks ühelt kunagiselt ettevõtjate erakonnalt.

Ma ei alahinda seda mõtet, et inimene, kui ta on kaua olnud ühes ametis ja suhteliselt mugavalt elanud, et ta päriselt ka ei saa aru, et kellelgi on palju raskem. See võib ülilihtsasti juhtuda. Ma arvan, et kui sa oled mingisugune 20 aastat poliitik ja sul on tegelikult sissetulek tagatud ja sa ei oska olla selles rollis, et aru saada, mismoodi inimesed ennast tunnevad, kui nad on kuskil teises Eesti otsas, kui on üksikvanem, neil on kolm last ja kaks töökohta ja ikka ei tule ots-otsaga kokku.

…sest mul oli ka kunagi raske, tulin kusagilt võib-olla väikelinnast, hakkasin siin pealinnas plakateid kleepima ja töötasin ennast üles. See on võimalik.

Ja selle asja nimi inglise keeles survivor bias ehk siis ellujääja kallutatus või kuidas öelda. Inimesel vedas, aga ta paneb selle oma mingisuguste eriliste oskuste või tohutu töökuse arvele.

See võib olla üks asi, mis tundub lihtsalt nii lihtne põhjendus, aga see on nii lihtne ka juhtuma. Reformierakonna üks probleeme, ja minu meelest laiemalt liberaalsete jõudude probleeme üle maailma, on see, et nad ei oska rääkida inimestega.

Rääkimine algab sellest, et sa kuulad – seesama point tegelikult, millest me just rääkisime – et sa saad tegelikult aru ja lased inimestel mitte lihtsalt auru välja lasta, vaid jõuda endani. See üks asi, millest jällegi, ma arvan, Reformierakond aru ei saa ja üldiselt võib-olla ka riik laiemalt, on see, et inimesi ei huvita mitte niivõrd mingisugune tõde, mis sul parajasti taskus on, vaid inimesi huvitab see, et nad kuuluksid sinuga samasse kogukonda, kes saab otsuseid teha.

Kui sa kogu aeg ütled, et kuskil on mingisugused laisad inimesed ja kuskil on mingid inimesed, kes ei saa millestki aru, ja mul on tegelikult see tõde, meil on eksperdid, siis sa lihtsalt ainult võõrandad inimesi. Siit ma olengi jõudnud ise selle mõtteni, et kui anda inimestele võimalus valida, et kas sa valid selle vahel, et ma usun kindlalt ühte fakti või ma kuulun mingisse kogukonda – ehk mul on sõbrad ja mul on toetavad inimesed ümber – siis ma arvan, inimesed tavaliselt valivad kogukonna.

See seletabki, miks mõned inimesed pigem on nõus mingit lamemaa juttu ajama, aga kui selle ümber on mingisugune hästi tore vastuvõtlik seltskond, kes ütleb, et tere, Kristjan, me näeme, et sa oled üksi, aga tule, meil on siin mingisugused koosolekud ja meil on väga lahedad üritused. Sa oled jälle keegi, mitte mingisugune statistiline number või mingi detsiili esindaja kuskil kaugel.

Populistlikud erakonnad on sellest palju paremini aru saanud. Kuidas nad on üles ehitanud oma võrgustikke, teinud seda läbi kogukondade loomise, nad käivad ringi teistmoodi, nad räägivad lihtsamas keeles. Mul on üks noor, vist 25-aastane tuttav, kellele satub siis ühe EKRE poliitiku sõnumeid kogu aeg Facebookis ette ja ta ütles, et ma teda ei vali, aga ma loen, siis on lahe lugeda, et ta ikkagi kasutab selliseid sõnu nagu poogen näiteks vahepeal või nii. Mitte, et seda peaks kasutama ka, aga kogu mõte on see, et sa räägid nii, et teisel pool inimene tunneb, et sa räägid temaga sama keelt.

Ja ma arvan, et selle oskuse osas on Reformierakond hästi nõrk ja nad on sellega ajast maas, mingi kümme aastat.

Ehk et tegelikult Eesti üks professionaalsemaid parteisid ei ole kohanenud nende oludega, kus me praegu oleme?

Võib isegi juhtuda nii, et sa satud oma professionaalsuse ohvriks. Et sa oled nii kindel oma mingisugustes meetodites. Siis kui midagi mujal muutub, sa ei suuda seda enam märgata, sest sa usud professionaalsusesse, see on sind alati seni aidanud. Aga sageli ikkagi maailm muutub ja siis sellisel juhul need asjad, mis enne töötasid, seal enam ei tööta.

Ja väga palju on muidugi poliitika muutunud selliseks reaktiivseks. Sa pead olema õigel hetkel selles õiges konfliktis ja mängima kaarte õigel moel, nägema käike ette, nagu ühe tuntud opositsioonierakonna kuldne tsitaat on, "magasime selle konflikti maha, magasime selle loogika maha".

Eesti poliitikas on mitu müüti, neil müütidel on sageli põhjus. Üks on see, et kui sa saad riigi suurima tüli üheks osapooleks, siis sa saad palju hääli. See on tihti ka tõsi, aga lihtsalt see ei ole ainus viis poliitikat teha ja see ei ole isegi alati parim viis poliitikat teha.

Ja siis sa lähedki, oled lõpuks mingisugune kõndiv meem, kes lihtsalt järgib neid impulsse, mis su sinna kuskile konflikti osaliseks teeks ja sind kuidagi karikatuuriks pööraks, et sa oled raevukas ründaja või raevukas kaitsja. Ja siis selles tuleb muidugi meedia ka kohe kaasa. See nagu meemistab minu jaoks seda poliitikat, et see sa tead, et need inimesed tegelikult 30 sekundit hiljem sealsamas raadiokoridoris on omavahel jumalast sõbrad.

Me rääkisime veidi sellest, kuidas poliitika on muutunud ja kuidas. Teatud erakonnad ei ole võib-olla kohanenud nende oludega kõige paremini. Samas me näeme selliseid meeleheitlikke pingutusi elu ilusamaks joonistada. Seda on muidugi alati enne valimisi juhtunud, aga praegu on kuidagi tajuda sellist ühiskondlikku vastuseisu seoses nende maksude ära jätmise ja riigi rahakoti paremaks joonistamisega, et inimesed enam ei söö seda ära, ei neela alla.

No praegu kui me nüüd vaatame, kõigepealt üritati mingid maksud kokku joonistada ja siis nüüd öeldakse, et jätame need ära. Ja siis selle sama erakonna või koalitsiooni sees öeldakse, et seda ikka ei saa ära teha.

See ei ole enam mingi otsuse teema. Võtame näiteks lennuki paralleeli. Sa sõidad kuskile lennukiga, näiteks Rootsi ja siis lendur teeb ühe manöövri. Sa usud, et ta tegi seda selleks, et mingisugusest turbulentsist mööda lennata. Aga kui ta hakkab neid manöövreid tegema edasi-tagasi, üles-alla, siis tuleb hirm, et tegelikult mina ei tea, kas need maksud on head või ei ole, aga mulle tundub, et see tüüp lihtsalt ei tea, mida ta teeb.

Ja ma arvan, et see on see efekt. Kui selline tõmblemine läheb lahti vahetult enne valimisi, siis sul hakkab tunduma, et äkki seal ei olegi pilooti ja see on kõige õudsem tunne ja sellel ei ole mingit seost minu meelest sellega, kas see maksumeede on õige või mitte, vaid see on lihtsalt see tunne, et ma ei julge enam usaldada, et meil siin nagu mingisugune väga teadlik tegutsemine toimub.

Aga kuidas seda olukorda lahendada? Ühelt poolt ütlevad ka poliitikud, et aga ise te tahtsite, et maksud ei tõuseks, et seda automaksu ei tuleks ja iga kord, kui mõni järjekordne maks kehtestatakse, siis on rahvas jube kuri. Aga mida selles olukorras siis teha, kuidas seda usaldust rahvaga ehitada?

See on esiteks väga suur protsess. Maksusid kehtestades sa kulutad ära sulle antud usaldust, teatud piirini. Seda usaldust tuleb igapäevaselt ehitada ja ehitada, lõpuks inimesed on nõus mingi ebameeldiva asjaga. Sama on igasuguste kaitseteemadega ja kõigi suurte reformidega. Inimesed on siiski olnud Eestis tihti nõus, nad on rahulolematud ja mõned on olnud ka vastu, aga valimistel on selgunud, et inimesed on ikkagi usaldanud poliitikuid, kes on mingisuguseid reforme läbi viinud. Isegi ülisuuri, kui võtta NATO-ga liitumised, Euroopa Liiduga liitumised, mis kõik sellega kaasnenud on, kui palju me oleme pidanud reformima pensionisüsteeme, igasugu muid asju.

Ja siis sel päeval, kui sul see usaldus ära kaob, siis sa ei saa seda kohe tagasi. Sa peadki seda ehitama ja ehitama, siin ei ole ühte hõbekuuli, a la võtame super hea konsultandi – või nagu tänapäeval räägitakse, mingi kommunikatsiooniinimese – kes siis aitab meil selle asja ära teha.

See on ikkagi pikaajaline ehitamine. Aga mis muidu maksudesse ja keerulistesse reformidesse puutub, siis Reformierakonnas on kindlasti endas see teadmine olemas, et kui sa oled selle otsustanud teha, siis sa peaksid selle ära tegema. Sellepärast, et keegi ei taha kunagi neid asju, aga kui sa jätad pooleli, siis sa saad nii nende raevu kaela, kes oleksid seda võib-olla kiitnud, ja need ei respekti sind, kellele sa järele andsid jättes selle reformi ära.

See on hästi-hästi tüüpiline, ma olen näinud seda veel muude otsustega, kui sa jääd kahe vahele kõlkuma, siis sa ei saa kummagi poole respekti.

Siit tasuta nõuanne Reformierakonnale Daniel Vaarikult. Kas on veel midagi, et kui täna näiteks helistaks peaminister Kristen Michal, et Daniel, meil on probleem, ilmselt olete ajalehest lugenud, mis te siis teeksite? Sest tegelikult ühelt poolt ütlete, et mingite konkreetsete sõnumitega nüüd küll erakonna reitingut laksust ei kasvata, aga meil on kasvõi välismaalt ju väga häid näiteid, kuidas inspireerivad kõned ja löövad sõnumid on sama olulised relvad nagu suurtükid ja õhutõrjesüsteemid. Noh Ukraina presidendi näide, tegelikult on suutnud sõnadega palju rohkem kui me praegu ootaksime enda poliitikutelt. Nüüd on Alexander Stubb, kes lapsepõlvest omandatud golfimänguoskuse ja silmatorkava karismaga sillutab Soomele väga tähtsate laudade ümber koha.

Ma tahaks veel pettumust valmistada, täiesti rämedat pettumust, et mina arvan, et ei ole sellist asja, et kuskilt lendab peale mingi kommunikatsiooninõustaja, kes siis lahendab olukorra. See on alati selle inimese, kes kutsub ja selle nõustaja omavahelise dünaamika küsimus, kui hästi nad koos suudavad ehitada üles selle lahenduse.

Kui sa lähed lihtsalt nõu andma inimesele, kellega sul ei ole võib-olla sama keemia või võib-olla maailmavaade ei ole liiga sarnane, siis see lõpeb sellega, et tekivadki sellised poolikud lahendused. Mõlemad peate ikkagi uskuma, et just nimelt see koostöö on see, mis aitab. Ja see uskumine aitab läbi järgmiste kuude, järgmiste aastate, kus siis see nagu ehitab ja ehitab järjest uusi lahendusi üles.

Nii et kui vahel öeldakse, ma isegi naeran selle peale, et näete, muidu oli mingisugune tore minister kuskil, aga et tal olid halvad nõustajad. See on täpselt nagu vanasti, ma tean, mu vanaema võis seda heal juhul öelda naljaga pooleks, et tsaar hea, aga vot seal olid need bojaarid ja mingid asjad vahel, kes tegid kõike seda halba, mis meil on. Lõpuks ei ole mingisuguseid häid ja halbu nõustajaid, vaid on ikkagi juhid, kes võtavad endale nõustajad ja need nõustajad peegeldavad neid. Seetõttu ma arvan, et kui mulle keegi helistaks, siis esimene küsimus on ikka see, et kas me tegelikult selles asjas usaldaksime üksteist ja kas meie koostööst saaks asja, mitte see, mis su nõuanne on.

Aga selles mõttes oleme selged, et keel on võimuesindajate jaoks väga oluline tööriist. See, mida räägitakse, kuidas räägitakse, kuidas istutakse-seistakse ja milliseid kõnesid peetakse, on ülimalt oluline.

Jaa, on. See on minu jaoks väga oluline olnud, alati ma mõtlen, kas ma ise seda vahel äkki ei ülehinda. Aga ma olen hästi kurb, kui ma kuulen mõttetuid kõnesid. Ma olen saanud jõudu sellest, et ma näiteks olin enne täiemahulist sõda Ukrainas ja mul oli õnn kuulata Zelenskit esinemas ühel foorumil. Ja siis ma sain aru, et võib-olla me peakski rohkem valima inimesi, kes oskavad olla. Ta ei olnud veel selleks saanud, mis ta praegu on, selline kangelaslik, tohutult heade kõnedega president, aga see kõik oli nagu olemas.

Tema esimene asi oli see, et ta astus lavalt maha, võttis inimesed ette. See ei olnud pidupäeva kõne, aga ta hakkas inimestega vestlema. Natuke selline ameerikalik. Aga kui hästi see toimis! Ta luges seda ruumi ja kõike, tal ei olnud kõne paberil ees. Kuigi pidupäevadel vahel peabki olema paber ees, igas olukorras ei pea improviseerima, aga selles olukorras see oli perfektne. Nii et ma arvan, et jällegi, see ei ole asi, mida mingid nõustajad on teinud, vaid nõustajad on aidanud sellel mõjule pääseda.

Ta on terve elu selleks valmistunud.

Tõsi, jaa. Kui mõni kuulaja juhtumisi veel ei teha, siis ta oli ju näitleja ja koomik, kes oli ka ühtlasi ühes sarjas juba mänginud tavainimest, kes saab presidendiks.

Aga see võiks ju olla tegelikult väga hea võimalus sellistele poliitikukandidaatidele, kellel on see sisemine veenvus olemas. Ideaalne aeg välja paista, ometi me näeme sellist nagu tasapaksu sõnakastet.

See on tõsi, jaa. Me proovisime Levilaga teha ühte saadet. Tuli jumala tore saade välja poliitikutega, aga need poliitikud on nii perfektsed. Igal lausel on mingisugune ots ja algus justkui olemas, aga sa ei saanud ikkagi aru, mis see täpselt oli. Ja siis sa mõtled, et see ongi võib-olla sellise natuke ületreenituse tagajärg, et okei, mõned räägivad hästi keerulist juttu, aga mõned räägivad nii ümmargust juttu, et sa ei oska sellega mitte midagi peale hakata. Sellel on megasuur roll.

Millest on räägitud ka rahvusvahelise poliitika aruteludel on see, et kuidagi see poliitikapilt on muutunud. Mitte nüüd, vaid pikemalt, see algas võib-olla seal Trumpi esimesest ametiajast peale. Ja nüüd mida me näeme siin hiljaaegu, toimuvad suured tippkohtumised kahe maailma suurliidri vahel, taustal maailma kõige võimsamad hävitajad, punane vaip, nagu polekski vahepeal midagi olnud, eks ju, et Vladimir Putin suur sõber. Ja siis selgub, nagu siin mõned päevad tagasi oli uudis, et Alaska kohtumine oli mingis mõttes nagu tööõnnetus, et USA presidendi erisaadik Steve Witkoff sai Putiniga Moskvas kohtades valesti aru, mida mõeldi maadevahetuse all ja see viis selle Alaska kohtumiseni. See on täiesti sõge vahepeal, mida sa loed.

Nojah, aga meie ei saa midagi teha sellega, mis seal toimub.

Aga need on mustrid, mis tulevad siia üle.

Jah, need tulevad ja paraku ka mõnikord poliitikud kopeerivad seda. Mulle ka tundus, et kui Trump nüüd jälle võitis valimised, siis Eestist tekkisid ka sellised väikseid mini-Trumpid, mingisugused eriti sõjaka ütlemisega tüübid lihtsalt lendasid peale. Hästi paljud neist kadusid kohe pildilt ära, aga see kindlasti on toonud kaasa rohkem sellist sõjakust ja siukest karmi panemist. Minu meelest on nüüd see küsimus, et kõik ühiskonnad – ma tean, see muutus on karm, me ei tea, kuhu see viib, mis saab üldse geopoliitikast ja nii edasi – aga see on ka meie ühiskonnale test, kas me peame vastu sellele mingisugusele pöördele, nii et me tegelikult oleme terviklik, ikkagi funktsioneeriv riik. See on asi, millega me saame tegeleda. Pinged on suured ja need pinged võib-olla sageli, nagu hiljem selgub, võib-olla ei viinudki katastroofini, aga kas me suudame see pinge üle elada, see on minu meelest hästi tähtis küsimus.

Me oleme rääkinud poole tunni sees Eesti erakondadest, poliitilisest kultuurist, lähenevatest valimistest ja näpuotsaga ka sellisest usaldamatust õhkkonnast. Eriti hästi peegeldub see igasuguste tuuleparkide rajamisega näiteks. Kui kuhugi midagi ehitada tahetakse, siis on alati olemas sellele vastsed. Midagi ei saa ehitada, midagi ei saa raiuda ja nii edasi ja nii edasi. Isegi kui Eestit tabab Aafrika seakatk, siis ka sigu ei tohi tappa ja toimuvad sellised suured kogunemised. Sellesse võib suunduda igatepidi, aga see ju ometi kõneleb millestki?

See kõneleb sellest, et erinevad väikesed kogukonnad suudavad ennast võimestada, aga see kõneleb ka ühest teisest suuremast loost. Ma isegi räägiks selle ära, et minu jaoks on see hästi oluline kujund.

Kunagi oli selline film nagu "300", mis räägib ajaloolisest legendist. Me ei tea, kui täpselt see päriselt nii aset leidis, aga spartalased, kes olid siis tuntud linnriigina, kus oli sihuke atleetlikkus ja jõud ja sõjaväelased olid au sees. Nad olid väga head sõdalased ja kaitsesid ühte mäekuru ja siis vastas oli oluliselt suurem pärslaste armee. Spartalased olid veel sellised tüübid ju ka, ajalootundidest teame, et nad ei sallinud nõrkasid. Kui sündisid puuetega lapsed, siis väidetavalt – jälle, see on kõik ju legend – lihtsalt tapeti ära. Ja siis nad on edukalt kaitsnud seda mäekuru pärslaste, ma ei tea mitmekümnetuhandese armee vastu kolmesajakesi.

Selles filmis – jällegi, ma ei tea, kas tegelikult kunagi nii oli – ilmus spartalaste juurde üks mees, kellel on küür seljas, ta ei ole selgelt atleetlik ja sportlik ja sõjaväeline. Neil kõigil on uhked läikivad turviseid ja kiivreid ja kilbid ja asjad, ta tassib enda omaga kaasa ja siis ta ütleb, et kuulge, ma tahaks teiega ühineda. Ja siis spartalased vaatavad teda, ütlevad, et kuule, sa ei jõua seda kilpigi õigel kõrgusel hoida, ole hea, tõmba lesta.

Ja siis mehike läheb minema ja tal ei ole seda kogukonda. Tahtis spartalase kogukonda, ta ei saanud. Inimene ei taha üksi olla, ta läheb pärslaste juurde. Siis ta ütleb, et ma olen seal päris palju ringi käinud, ma tean tegelikult ühte salakäiku, mis viib spartalaste selja taha. Ja siis ta juhatabki pärslased spartalaste seljataha ja see ongi siis spratalaste lõpp selles lahingus.

See on küll nüüd film, legend, aga nendes on alati midagi, mida võtta mõtlemiseks. Minu meelest ka Eesti ühiskonna üks probleeme on see, et me väga tihti saadame inimesi ära, kes tegelikult tahaksid võib-olla osaleda.

Ma arvan, et me peaks välja mõtlema, kuidas osalemise viise ikkagi suurendada ja mitte teha seda mingisuguste ülevalt alla pseudokaasamiste ja selliste siltide all. Need on ka suhteliselt tihti ikkagi halvasti läinud ja nad ei ole sisulised.

Aga minu meelest need igasugused NIMBY ehk siis minu maja juures ei tohi ühtegi projekti teha – nende asjade puhul ongi see, et meil on olemas inimesed, kes potentsiaalselt võiks olla meie poolel, aga meil on hetkel nendega mingisugune tüli püsti. Ja siis me ei oska seda lahendada, ei oska neid jätta enda poolele.

Seda kasutavad nüüd sageli ära populistid selleks, et seda võimendada, sest see on juba väga viljakas koht.

Siit tuleb minult küll üks hästi selge ettepanek, et äkki me võiks võtta riigis ette, kui palju me kulutame sellele niinimetatud kommunikatsioonile – mille esindaja ja ma olen ka ju kunagi olnud. Vaadata seda kulu, vaadata palju me kulutame sisuturundusele, mida minu meelest riik ei peaks üldse eriti tegema. Ja mõtlema, mis oleks, kui me muudaks üldse seda lähenemist, kuidas me teeme uusi projekte, läbi selle, et me ei proovi inimestele neid müüa, me proovime neid läbi rääkida.

Nagu ühes huumorisaates oli, et riigibuss sõidab maale kohale?

Aga kui ma olen nagu tunne, et mis meil on Eestis üks nagu selline naljakas pööre toimunud, on see, et paljud toimivad lahendused on saanud sildi kui mingid pehmed ja naiivsed. Üks nendest on minu meelest läbirääkimine. Aga kui vaadata nagu kõige karmimaid läbirääkijaid maailmas, kes on FBI pantvangikriise lahendanud näiteks, kes on Jugoslaavia sõda kunagi aidanud lahendada, nende inimeste tees number üks on see, et see vastaspool, kellega sa räägid, ta peab saama aru, et sina said aru, mida tahab. Ja sealt saab hakata edasi minema.

Näiteks seesama Nursipalu juhtum, mitte, et ma oleksin kuidagi väga kursis, aga mulle tundub, et oli nii, et riigil oli midagi väga vaja. Ta otsustas selle siiski nagu suhteliselt kiiresti ära teha, läbirääkimised olid minimaalsed, kaasamine tõenäoliselt oli pealiskaudne, kui üldse. Ja siis ühel hetkel selgus, et sellest asjast ei tule asja. Siis suurendati summasid, mida maksti kompensatsiooniks. Ja siis sa saad aru, et tegelikult sellel on ju reaalne hind, kuidas sa läbi räägid, kuidas sa pärast pead mingisugust mainekahju ja usalduse kaotust klattima. Mis oleks, kui seal oleks kohe alguses olnud läbirääkija, kes on koolitatud välja läbirääkijaks, kellel on volitused, kes suudab anda mingisugused lubadused, räägime näiteks hinna õigesti läbi, normaalselt läbi, võtame arvesse sinu emotsionaalseid kaotusi.

See on mingi asi, mida me ei ole minu meelest riigina isegi proovinud, et mis oleks, kui meil oleks näiteks 10-15 läbirääkijat, kes oskaks päriselt läbi rääkida. Ta läheb kuskile tuulepargi kogukonda, läheb kuskile sinnasamma polügoni kogukonda või ma ei tea, Rail Baltica mingisugused teemad, läheb sinna ja kõik teavad, et tal on tegelikult volitused ka, ta ei tule pseudokaasama.

Sest kõigele on riigile lõpuks nagunii hind. Miks me võiks seda seal kohas hakata lahendama läbi läbirääkimiste. Mulle tundub, et inimesed tunnevad, et mitte keegi räägi nendega läbi vaid lihtsalt turundab kogu aeg mingisuguseid asju, teeb PR-i kogu aeg ja see PR on ka sageli selline poolräpane isegi, öeldakse, et teeme siin kohapeal head nägu, aga siis tegelikult on ajakirjanikud juba ära briifitud, et projekt nagunii juba tuleb ja otsused on ka kuskil juba tehtud ja nii edasi.

Kui me räägime nendest tuuleparkide vastastest inimestest või misiganes "mitte minu tagahoovis" juhtumitest, siis see on huvitav, teid kuulates ka jääb mulje, et mingil hetkel on toimunud mingisugune katkemine. 10-15 aastat tagasi meil oli väga tõsine küsimus Eesti muukeelse elanikkonnaga. Olid probleemiks mingisugused kogunemised seal pronkssõduri juures teatud kuupäevadel, tehti mingeid marsse, mis selgelt häirisid siin elavate inimeste õiglustunnet. Aga need inimesed, kes seal valdavalt nendes Tallinnast vaadates kaugemates Eesti nurkades millegi vastu võitlevad, on ju tegelikult veel rohkem meie sarnased kui siin Tallinnas elavad inimesed. Ma üldse ei mõtle seda halvaga vaid selle mõttega, et mis hetkel on juhtunud, et Mari ja Jüri ja Peeter vajavad riigi poolt sellist läbirääkimist?

Nad on alati vajanud, ainult et varem oli selline lugu, et inimesed uskusid rohkem seda olemasolevat korda, sest et ajad olid stabiilsemad.

Kui sa panid lipsu ette, tulid ametliku delegatsiooniga, see tundus kohutavalt tähtis ja inimesed olid nõus rohkem kompromisse tegema. Tänapäeval, kui sünnib mingi idee, et kuskile midagi tehakse, siis see jõudes kohaliku kogukonna sotsiaalmeediasse tekitab see idee hoopis teise olukorra, kui oli kunagi siis, kui tuli lihtsalt valitsus või mõni minister korraks kohale kuskile valda.

Juba see kokkupuude algusest peale, kogu disain on täiesti teistmoodi. Ehk siis me ei saa teha, et seesama minister tulebki sinna jälle uuesti seda tegema, kui ülejäänud disain on teistsugune. Ma arvan, et usaldus on lihtsalt vaja välja teenida teisel moel, on selle asja nimi. Varem sa teenisid natuke rohkem sellise välise ja autoriteediga, nüüd on mingisugune muu meetod, millega peaks usaldust teenima ja minu meelest see ongi see võti, et kuidas me selle välja mõtleme. Ma arvan, et see läbirääkimine ei ole üldse mingisugune… läbirääkimised viivad sageli optimaalsete tulemusteni. See, kui sa ei räägi üldse läbi, võib viia sõjani.

Kas see võtmesõna võiks olla ausus?

Jaa, usaldus, ausus, läbipaistvus, kõik need asjad, millel on ka kahjuks koheselt mingites ringkondades natukene selline muie küljes, et jaa-jaa, kes seda ikka usub.

Aga tegelikult on tugevad asjad, et kui sa nagu saavutad selle respekti päriselt, mingisuguses karmides olukordades suudad hoida seda respekti, siis see jääb väga kauaks. Ja sageli siis ongi, meie Eesti poliitikas on ka olnud mingisuguseid tüüpe, kes siis tegelikult on üsna suured häältemagnetid olnud. Siim Kallas või ma ei tea, kas või Edgar Savisaar või kes iganes. Nad on kuskil kellelegi respekti hoidnud kogu aeg sellega, et nende osas olnud – Savisaare puhul ta oli sageli minu meelest paljude osas ebaaus, aga ta suutis hoida kellegi respekti ja seda pärast ära kaotada on väga raske. See ongi see strateegiline kommunikatsioon nii-öelda.

Ehk meil on puudu liidritest.

Ütleme nii, et peaks välja mõtlema, kuidas sa saad tänapäeval liidriks. Meil ei ole puudu liidritest, vaid puudu teadmisest, kuidas see võib-olla võiks paremini käia täna.

No muidugi täit vastutust ei saa panna ka nendele inimestele, kes seal tuuleparkide ümbruses elavad ja oma elukeskkonna üle muret tunnevad.

Ma ei paneks üldse nendele mingit liiga suurt vastutust, nad on lihtsalt üks osapool.

Just, ja neil on omad huvid. Väga sageli juhtub, et planeeritakse mingisugune tuulepark või tehas mingites kokkulepetes, dokumentidesse pannakse kirja, milline on selle asja tulusus, mida see tähendab kohalikule rahvale, kuhu tulevad kergliiklusteed ja kui hakatakse projekti tegema, ühtäkki on need jälle kadunud. Või teine asi, mis juhtub, eksitakse mingites väikestes faktides, detailides, mis paneb ju mõtlema, et aga kui juba sellises asjas meid eksitatakse, siis äkki seal taga on veel mingi suurem vale.

Jah, see on võib-olla selline naljakas olukord, et meil tahetaksegi valmis projektiga välja tulla ja siis varem võib-olla ei ole inimesed nii palju kaasatud.

Ma ei tahaks olla ka nii kriitiline, et ma usun, et seal on mõned asjad paremaks läinud. Mingisuguseid planeeringuid ju tehakse nii, et need avaldatakse varem ja seadused nõuavad neid ja nii edasi. Aga võib-olla jah, mingisugune murdekoht on see, et kui kõik ootavad, et riigilt tuleb viimase instantsi tõde ja seal tões on mingi mõra sees, siis tundub, et kõik on vale.

Aga võib-olla seda tõde tulekski kuidagi teisiti siis nagu koos kokku panna. Võib-olla peakski olema niimoodi, et riik näiteks tunnistab vigu ka parema meelega, et see suurendab usaldust sageli. Kui sul on mingisugune protsess, milles sa üksi riigina enam hakkama ei saa, sa kutsud kodanikud appi, et teeme selle koos paremaks, sellised asjad näiteks inimestele meeldivad minu meelest päris tihti.

Viimasel ajal on väga palju räägitud sellest, et me just nagu tegeleme nende nõrgemate ja kaugemates piirkondades elavate inimestega ja toetame neid, kellel on raske, aga minu arust viimastel päevadel on ilmunud mitu päris head artiklid sellest. Üks neist oli Õhtulehes, ajakirjanik Dannar Leitmaa kirjutis, kus ta ütleb, et jah, vaesusest rääkimine on väga populaarne poliitikute seas, aga see on selline näiline asendustegevus lihtsalt selleks, et keskklass saaks ennast veidi paremini tunda. Aga kui sa hakkad vaatama nagu neid reaalseid samme, kuhu raha läheb, siis sageli see ei jõua puudust kannatavate inimesteni, haavatavateni. Raha loobitakse helikopterist ja puuduvad analüüsid ja selge arusaam, milleks me mingeid asju teeme. Inimesed saavad sõnumi, et mulle laekus mingi toetus ja mõeldakse, et issand jumal, mille eest, ahah, nüüd ma seal midagi ilusat osta. See paistab päris suur probleem Eestis.

Siis see on natuke sama tunne, et pole pilooti, et midagi juhtub suvaliselt. Vaata ma ei oskagi neid asju öelda, mina ei ole ju selles mõttes sotsiaalsete meetmete… ma ei ole neid uurinud liiga hästi ja ma ei tea, kuidas nad peaksid toimima. Mul on tunne, et seal võib tõesti ka liigse rahaga valesti väga palju asju minna.

Aga üks koht, mida ma siiski olen näinud ja olen rääkinud ühe teadlasega, kelle nimi on Eneli Kindsiko, kelle südameasjaks on kõik see huvihariduse roll. Huviharidus on siis selline koht, mis võtab noore sageli üle, kui ta koolist ära tuleb ja kui ta sinna huviharidusse ei lähe, siis ta võib sageli jääda omapead. Selle kohta on Ameerikas isegi väljend crime hour või kuriteotund, sellel ajal hakkavad sageli noored mingeid riske proovima, sest noored alati riskivad ja võivad tekkida ka mingisugused kriminaalsed tegevused sealt.

Ja seetõttu on huviharidusel niisugune hästi lahe võtmeroll, et kui sa saad sealt inimese üle anda koolist mingisuguse toreda treeneri kätte, kes ühtlasi pakub ka võimalust riskida näiteks spordiala piires, seal on väga palju võita. Pluss sageli just need pered, kus noored oleksid omapäid ja ei oleks mitte midagi teha, kui nemad saaks huviharidusse tõmmata, siis seal on ma ütleks võit, võit, võit.

Aga jälle samas ma kogu aeg loen, kuidas tavaliselt Jürgen Ligi või keegi ütleb, et me jälle võtsime raha ära, sest meil oli vaja kärpida. Teadlased ütlevad, et peaks nagu tegema, ei ole vaja meil seda kuriteotundi, pluss noortele on nagu tegelikult ka vaja häid mõjutajaid. Ja siis me võtame seda ära. Eks igaüks tunneb natukene oma huvi mingites asjades, et nad ei ole rahul, aga minul on see konkreetne koht. Ja ütleme, et me nagu ei saa aru, mis toimub, on minu meelest suurem probleem selle juures. Miks see raha läks? Miks ta see aasta läks, miks ta eelmine aasta oli? Mis meil see plaan siis oli? Miks see plaan muutus vahepeal? See segadus on päris keeruline, ma arvan, inimestel taluda. Inimesed armastavad tegelikult seda, kui nad tunnevad, et on suund sees. Suunda ei ole.

Daniel, ma võtaks need paar minutit, mis meil veel saate lõpuni on jäänud. Ja markeerin ära, et ma andsin iseendale lubaduse mitte minna liiga pessimistlikud, sellepärast et kui sa loed ajalehti, kuulad raadiosaateid, vaatad televisiooni ja käid sõpradega saunas, siis paistab, et kohati on seda pessimismi ja kriitikat liiga palju. Ja me oleme, mulle tundub, natuke väsinud lootmast, et asjad lähevad paremaks.

Aga me ei saa inimesi süüdistada, vaata, me jõuame sinna. Me ei saa öelda, et kuule, et hakka rõõmsaks, miks nii tõsine, onju. Ma mõtlesin saatesse tulles, mis see üks lahendus võiks olla. Mitte lahendus, aga väike tõuge. Paljud võib-olla mäletavad Lennart Merit, onju. Lennart Meri oli ise see eeskuju. Tema naeratust, ma arvan, paljud mäletavad, või kui ta istus kuskil Viljandis lihtsalt koolinoorte sekka maha, sellest olid mingid fotod pärast ja kõik tundsid, et see inimene näitab eeskuju, kuidas olla positiivne.

Ja vot see on nüüd üks asi, et kui me ütleme, et kas meil on liidrid, mida nad võiksid teha. Selle asemel, et kurta, et kuskil mujal on mingid inimesed, kes on pessimistid, siis näita ise üles mingisugust sõbralikkust, näita üles lahkust ja aita teistel olla paremas tujus. Ja vot sellist lähte-eesmärki minu meelest ei ole ühelgi poliitilisel erakonnal praegu.

Ja lõpetades Lennart Meri tsitaadiga, et kui oled kõrvuni mudas, siis ei tasu pead norgu lasta. Aitäh, Daniel, selle intervjuu eest.

"Reedene intervjuu" on Vikerraadio eetris reedeti kell 14.05