Kuidas teie hinnangul Donald Trumpi ja Volodõmõr Zelenski kohtumine läks?

Sõltub, millega võrrelda. Kui võrrelda aasta esimeses pooles toimunud kuulsa kohtumisega, siis hästi, aga mingis mõttes on jälle tunne, et me käime juba käidud rada. Jälle on olnud mingisugune kontakt venelastega, jälle on tekkinud tunne, nagu oleks võimalik kusagil teha kompromiss, jälle peame selgitama maailmas, et Venemaa ei ole muutnud ühtegi oma algset eesmärki ja lootus vahetada territooriume rahu vastu ei tööta. Putin ei ole huvitatud territooriumist, vaid kogu Ukrainast ja tegelikult ka laiemalt Euroopa julgeoleku lõhestamisest.

Esimene märk, mis näitaks, et Venemaa on huvitatud mingisugustest tegelikest kõnelustest olekski see, kui ta nõustuks relvarahuga, mida on Ukraina ju korduvalt öelnud ja tegelikult ka Euroopa riigid korduvalt rõhutanud. Me tuleme selle juurde kogu aeg tagasi. Ka president Trump viitas kontaktjoonel seisma jäämisele ja muidugi, kui agressor näitab märke sellest, et ta plaanib agressiooni lõpetada, siis esmalt jätab ta katki tulistamise ja sealhulgas ka tsiviilobjektide hävitamise, mida Venemaa endiselt teeb süstemaatiliselt. Ainus moodus, kuidas me suudame teda kurssi muutma panna, eeldab meiepoolset survet talle ja seda survet tuleb tõsta.

Kes siin keda üle trumpas? Putin Trumpi, Putin Zelenskit, Trump Putinit jne?

Siin ongi kõik väga kavalad, aga see läheb muudkui edasi. Iga jumala päev surevad inimesed ja mitte ainult sõdurid, vaid ka tsiviilisikud. Ainus mõõdupuu, mille järgi saab hinnata meie edukust, on see, kas õnnestub sõda lõpetada või mitte ning kas õnnestub see lõpetada püsiva ja õiglase rahuga või sellise rahuga, mis tuli Eestisse peale teist maailmasõda. Rahul ja rahul on vahe ning seetõttu me alati rõhutame, et rahu peab tulema õiglane. Õiglus tähendab rahvusvahelise õiguse üldprintsiipe - territoriaalne terviklikkus, suveräänsus ning lisaks asjad, mis ei peaks olema kellelegi üllatust valmistavad.

Kui me räägime territoriaalsest terviklikkusest, siis me ei räägi ainult Ukrainast, vaid piiride puutumatusest. Kui me lubame kujuneda normiks sellel, et üks suur võib oma väikese naabri piire relvajõul muuta, siis näidake mulle kaardil piiri, mis jääb turvaliseks. Me loomegi oma käitumise, tegevuse, poliitika ja saavutustega ju tulevikku, kus me kõik peame elama.

Putin on ka muidugi väga suures kimbatuses. Ta peab ju midagi ka oma rahvale näitama. Edu pole suudetud saavutada, lääs pole kokku varisenud, Ukraina pole alla ka andnud. Mis tal siis muud teha on, kui näidata, et kohe nurga tagant tuleb mingisugune uus Müncheni sobing, kus õnnestub saada see, mis lahinguväljal on jäänud saamata. Me proovime keskenduda sellele, et temalt see lootus ära võtta ja näidata, et me mitte ainult ei keera survet peale, vaid astume ka samme, mida nii lihtsalt ei ole võimalik ümber keerata. Näiteks töötame karistamatuse vastase võitlusega kohtutes - rahvusvaheline kriminaalkohus, eritribunal, aga ka Venemaa külmutatud varad, mille äravõtmine, Ukraina hüvanguks ärakulutamine võiks olla üks neid signaale, mis veenab ka Putini toetajaid, et vähemalt Euroopas oleme jõudnud punkti, kust tagasi ei keera. Ükskõik, kui soojad või südamlikud ei ole Putini telefonikõned.

Kas Trump on huvitatud lihtsalt rahust või õiglasest rahust?

Meie oleme huvitatud õiglasest rahust, aga millest teised on huvitatud, seda ei tea. Seda peab küsima Donald Trumpi käest. Ma usun, et kui panna sellises avalikkuses see küsimus inimeste ette, siis neid, kes oleks valmis impeeriumide aega tagasi minema ja kuulutama oma toetust agressioonile, siis neid tegelikult eriti ei ole. Ei ole neid loomulikult demokraatlikus maailmas ja tegelikult ka autoritaarsete riikide seas ei ole niisama lihtne teatada, et toetatakse agressiooni, toetatakse piiride relvajõul muutmist või toetatakse mingite riikide määramist suveräänsuse staatusesse pelgalt sellepärast, et nad asuvad mingisuguses teatud asukohas või on teatud ajalooga. Ometi on võimalik kõike seda toetada, kui küsimus ei ole püstitatud selgelt, vaid mingisuguse häma ja hägu sees.

Väikeriigi roll ongi rahvusvahelisel areenil luua selgust, et ei oleks niisama lihtne hägus ja hämas anda ära põhimõtteid, mis on olulised kõigile maailma riikidele, kuid mille allaminekust kaotaksid esmalt väikeriigid ise. Seda rolli on ajaloos täitnud paljud väikesed riigid. Näiteks Island, kui tunnustas Balti riikide iseseisvust esimesena, aga praegu teeb seda ka Eesti, rääkides asjadest sellises otsekoheses toonis, mis loodetavasti muudab nende põhimõtete allalaskmise teiste jaoks vähemalt keerulisemaks kui mitte võimatuks.

Venemaa on oma hübriidsõda Euroopas aina intensiivsemaks muutnud, käitunud aina agressiivsemalt. Mida me peaksime nüüd ise tegema?

See pinge on tegelikult õhus olnud juba pikalt. Ma ei ole päris kindel, kas see on intensiivistunud viimasel ajal või me lihtsalt mõningaid asju märkame paremini. Venemaa soovib Euroopa julgeoleku pea peale pööramist. Ta soovib teistsugust Euroopat. Sellest ei ole ta ise ka mingisugust saladust teinud. Ukraina ei ole tema lõppsihtpunkt, vaid tema lõpp-punkt on Euroopa, aga tal ei lähe sellel teel väga hästi. 

Tal ei lähe hästi ju Ukrainas, mis oleks pidanud lõppema paari nädalaga. Ei läinud hästi Moldovas, kus oli eesmärk hübriidmeetodeid kasutades demokraatia ja läänemeelse valitsuse asendamine moskvameelsega, kuigi ta võib segadust tekitada siin-seal piirialadel mingisuguseid teste korraldades. Suures plaanis pole tal siiski edu olnud.

Me võime ette kujutada, millised on Venemaa eesmärgid - lõhestada liitlaseid, ajada meid segadusse, kimbatusse ja tekitada meis hirmu ning võtta meilt soov Ukrainat toetada. Iga kord, kui nad midagi meie suunal teevad, peab vastus näitama, et tulemused on vastupidised tema soovitule. Tugevam NATO, ühtsemad liitlased, suurem toetus Ukrainale, väiksem segadus ja suurem selgus. Oleme proovinud ise meid tabanud juhtumites seda printsiipi jälgida ja ma arvan, et nõnda tegutsedes suudame neid ka heidutada.