"Asi algab sellest, et Eestis tegelikult eraldi allikakaitseseadust ei ole," ütles Eesti meediaettevõte liidu (EML) juht Väino Koorberg.

"Allikakaitse punkt lisati meediateenuste seadusesse millalgi ammu (15 aastat tagasi - M.P) , sest allikakaitse oli mingil hetkel määratletud üksnes ERR-i seaduses, kuskil mujal seda Eesti seadustesse kirjutatud ei olnud. Kuna ei leitud teist sobivat kohta, siis kirjutati see meediateenuste seadusesse. Juba siis ütlesime, et tegelikult tuleks kirjutada eraldi allikakaitseseadus, sest praegu on see täiesti ebaloogilises kohas," rääkis Koorberg.

Uue meediateenuste seaduse eelnõu vedaja, kultuuriministeerium, ei pea aga ka praegu eraldiseisva allikakaitse seaduse loomist vajalikuks. Ministeeriumi meedianõuniku Andres Jõesaare sõnul ei annaks uus õigusakt midagi juurde – pealegi on senisel moel juba pikalt toimetatud.

"Allikakaitse õiguslikud alused sätestati Eesti seadusandluses 2010. aastal vastu võetud ringhäälinguseaduse, kriminaalmenetluse seadustiku, tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja võlaõigusseaduse muutmise seadusega. Tol hetkel tugineti Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni artiklile 10, Euroopa Nõukogu soovitusele number 7 ning Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale. Vastavad muudatused tehti ka menetlusseadustikes," selgitas Jõesaar.

"Ringhäälinguseaduse kehtetuks tunnistamisel viidi vastav regulatsioon meediateenuste seadusesse. Regulatsioon on seega Eesti õiguses olnud juba pikemat aega ning ei ole mõistlik allikakaitse regulatsiooniks luua uut seadust –see ei muudaks allikakaitse tagamise tingimusi," rääkis Jõesaar.

Eelnõu ei sea kaitset jälgimistarkvara eest

Eelnõule saadetud tagasides ei kritiseeri Eesti meediaettevõtete liit ja Duo Meedia Networks aga vaid eraldiseisva allikakaitse seaduse puudumist, vaid ka seda, et Euroopa meediavabaduse määruse mitmed punktid on üle võetud vaid osaliselt.

"Eesti meediateenuste seaduse eelnõus püüab sõnastada määruse põhimõtteid osaliselt ja valikuliselt. Eeslnõu on jätnud kõrvale ajakirjaniku töösse sekkuva jälgimistarkvara, nagu näiteks Pegasus, eest kaitse sõnaselgelt. Kuigi ühtepidi meediavabaduse määrus on otsekohalduv määrus, mis tähendab, et kohtus on arvatavasti seda võimalik taotleda, aga kui Eesti on otsustanud, et võtame määruse üle, siis miks me seda selles seaduses korraga ei tee?" arutles Koorberg.

Koorberg tõi välja, et ka toimetuste kaitse, mida meediavabaduse määrus ette näeb, ei ole sõnaselgelt sellesse seaduseelnõusse kirjutatud.

"Üleüldse oleme põhimõttel, et allikakaitsel tuleks vältida igasuguseid kitsendavaid ja piiravaid tingimusi, mida ajakirjanikele püütakse seadustesse sisse kirjutada, aga näiteks advokaatidele ja kirikuõpetajatele selliseid piiranguid ei ole," lausus Koorberg.

Jõesaar ei pea tingimusteta allikakaitset aga isegi mõeldavaks.

ERR-i küsimusele, miks tingimusteta allikakaitse pole eelnõusse kirjutatud, vastas Jõesaar, et selline klausel tähendaks, et ajakirjanikul oleks õigus varjata ka raske kuritöö, näiteks pedofiilia, mõrva ja riigireetmise toime pannud isikuid. "Usun, et küsijal ei olnud mõttes midagi sellist," sõnas Jõesaar.

"Eesti seisukohta kujundades leidsime, et allika avaldamisest keeldumise korral võib riik meetmeid rakendada üksnes piiratud juhtudel, sealhulgas kui see on vajalik riigi julgeoleku tagamiseks või kriminaalmenetluse eesmärgil. Seega, see kaitse ei ole absoluutne – kui ajakirjanikul või tema lähedasel on ajakirjandusliku töö tõttu teada infot, mille varjamine allikakaitse tõttu ohustab sõna otseses mõttes inimeste elu ja tervist, siis on võimalik kaaluda ka toiminguid selle info avaldamiseks," selgitas Jõesaar.

Kuigi uus eelnõu laiendab infoallikakaitset ka ajakirjaniku või toimetajaga "püsivas lähedases eraelulises suhtes" olevale isikule, on meediaettevõtete liidu hinnangul see määratlus piirav ja ebaselge ning tuleks asendada lihtsalt "eraelulise suhtega".

Jõesaare hinnangul on "püsiv lähedane eraeluline suhe" siiski sobiv mõiste.

"See hõlmab isikuid, kes elavad lähedases suhtes ühises leibkonnas ning seda stabiilselt ja pidevalt. Sõnastus on vastavuses Euroopa meediavabaduse määruse mõttega ega laienda privileegi kontrollimatult või tingimusteta, mis tõenäoliselt võiks tulevikus hakata tõhusat kriminaalmenetlust põhjendamatult takistama," lausus Jõesaar.

Liit: allikakaitse vajab arutelu

Koorbergi sõnul soovib meediaettevõtete liit aga allikakaitse teemal ühiskonnas põhjalikumat vaidlust ja arutelu.

"Teisipidi ei ole allikakaitse mitte üksnes poliitiline deklaratsioon, sellepärast et allikakaitset andes, lisades või muutes tuleb muuta väga palju teisi seadusi. Näiteks menetlusseadustes seda, millistel puhkudel ja kuidas allikakaitse toimib või siis ka, kuidas allikakaitse katkestamine ja allika avaldamise taotlemine käib. Nägime, et ka praeguses eelnõus olid väga suured juriidilised tühimikud just selles osas," rääkis Koorberg.

Allikakaitse küsimus pole Koorbergi hinnangul eelnõus lõpuni lahendatud.

"Oleme kunagi seadusesse õmmelnud siilu, ja nüüd üritame sellele siilule veel siilu ja siilu ja siilu juurde õmmelda. Selle tulemusena ei saa Eesti kvaliteetset õigusruumi ja head õigusselgust. Allikakaitse küsimuses on õigusselgus ajakirjanduse vabaks tegutsemiseks aga väga oluline. Euroopa meediavabaduse määrus on allikakaitse sisustanud palju laiemalt, kui Eesti meediateenuste seaduse eelnõu praegu püüab sätestada," sõnas Koorberg.

Koorberg rõhutas ka, et tegemist on Euroopa meediavabaduse määrusega, mitte direktiiviga, kus liikmesriigile võib jääda vaidlemis- ja tõlgendamisruumi. "Meediavabaduse määruses määratletud allikakaitse võiks olla otseselt esindatud ka selles eelnõus," sõnas Koorberg.

Kultuuriministeerium on seisukohal, et Euroopa meediavabaduse määrust rakendatakse uues eelnõus aga täiesti piisavalt.

"Leiame, et eelnõuga rakendatakse Euroopa meediavabaduse määruse otsekohalduvaid norme korrektselt ja piisavalt. Oleme laiendanud allikakaitse alla kuuluvate isikute ringi ning täpsustanud ka menetlusseadustikke. Eelnõus pakutud sõnastust on hoolikalt kaalunud kolm ministeeriumi (justiits- ja digiministeerium, siseministeerium ja kultuuriministeerium - M.P), see on juriidiliselt korrektne ning vastab meediavabaduse määruse nõuetele," sõnas Jõesaar.

Meediateenuste seaduse muutmine on töös olnud juba pikalt ning aastatel 2023–2024 ka kooskõlastusringid läbinud, kuid vahepeal jõustunud Euroopa meediavabaduse määruse rakendamisega kerkinud teemade lahendamiseks võeti see tagasi. Nüüd on uuendatud eelnõu samuti kooskõlastusringi läbinud.

Seadusemuudatus on planeeritud jõustuma järgmise aasta 1. jaanuarist.