Seegi nädal sai läbi ja üle elatud. Pärast nihestatuse tõttu eksitava pealkirjaga vastust mulle Postimehes esitatud isiklikule küsimusele. Vastasin oma arust nii delikaatselt kui võimalik, viidates (sest isadepäeva Eestis tähistatakse alles(!) 1990. aastate algusest peale Eesti Naisliidu (sic!) algatusel kalendripühana, mis jõudis meile USA-st Soome kaudu), kasutades sõnu "traditsiooniline väärtusruum" ja "sobimatus", mis hinnanguliselt on pigem deskriptiivsed (kirjeldavad) kui "preskriptiivsed" (ettekirjutavad, kohustavad) määratlused, sõnaga – ikka eeskätt eetikaga seonduvad väljendid.

Kolmapäeva õhtul eeskätt ühismeedias vallandunud verbaalne kähmlus, mis kasvas lumepallina avalikuks kultuuri- ja poliitiliseks vastasseisuks, et mitte öelda kodusõjaks, lõi mind tummaks.

Meenus Nõukogude okupatsiooniaja enesekaitse retsept, vältimaks risti löömist (kas tõesti "Back to the USSR?"): kui mõtled, siis ära ütle; kui ütled, siis ära kirjuta; kui kirjutad; siis ära alla kirjuta; kui alla kirjutad, siis ära imesta.

Nädala lõpetas juhtivate võimutegelaste, peaministri, välisministri(!) ja kultuuriministri avalik surveavaldus ERR-i nõukogule minu tagandamiseks nõukogu esimehe, mis on suuresti vaid korraldusliku sisuga, rollist. Tõesti, elan nagu varjuteatris, kus etendatakse "Vahva sõduri Švejki juhtumisi Esimeses maailmasõjas".

Rahustan ja lõbustan end, kibedusega keelel, selle maailmakirjanduse tippteose esimese peatüki "Vahva sõdur Švejk kistakse maailmasõtta" alguslõiguga:

""Nii nad tapsidki meie Ferdinandi," ütles virtin härra Švejkile, kes oli aastate eest vabanenud sõjaväeteenistusest, kui kroonuarstide komisjon ta lõplikult lolliks tunnistas, ja elatas nüüd end sellega, et müütas mingeid jõledaid segaverelisi koerapeletisi, võltsides nende sugupuud. Peale selle tegevuse vaevas teda veel reumatism ja ta hõõrus parajasti opodeldokiga oma põlve.

"Missuguse Ferdinandi, proua Müllerova?", küsis Švejk, katkestamata põlve masseerimist. Ma tunnen kahte Ferdinandi. Ühte, kes teenib rohukaupmees Pruša juures ja jõi seal ükskord kogemata pudelitäie miskit juukseõli, ja siis tunnen ma veel Ferdinand Kokoškat, kes korjab koerasitta. Pole mul kummastki põrmugi kahju.""

Tänan nii oma toetajaid kui ka mõistlikke oponente. Soovin kõigile tulemuslikku (töö)nädalat ja täiskasvanulikku suhtumist nii ellu kui ka kõigisse selle erinevatesse tahkudesse. Miks "täiskasvanulikku"? Aga sellepärast, et Facebooki ei saa veel kasutada lapsed!?