Kuigi Pakosta pole otseselt viibimiskeelu pikendamise vastu, siis tekib tema sõnul viibimiskeelu pikendamisel kuni 72 tunnini oht, et Eesti muutub haldusriigiks.

"Viibimiskeeldu võiks tõesti pikendada. Kas see pikendusaeg on 24 tundi või 48 tundi, on arutelu küsimus. Viibimiskeelu teeb politsei haldusotsusena. Meil on aga ka juba praegu võimalik panna kuni kolm aastat lähenemiskeeldu, juhul kui algatatakse kriminaalasi ja juhul, kui kohtunik sellise ettepanekuga nõustub," on Pakosta ERR-ile öelnud.

Pakosta hinnangul võiks viibimiskeelu maksimum olla 48 tundi.

"48 tundi on Eestis ka see aeg, kus kohtu loata saab otse süült tabatud kurjategijat kinni pidada. See võiks olla mõistlik aeg ka kohtuniku või prokurörita viibimiskeelu kehtestamiseks," lausus Pakosta.

"Me ei taha sellist haldusriiki, kus kohtuniku või prokurörita tehakse väga põhjapanevaid otsuseid. Seal on mõistlik ikkagi prokurör või kohtunik kaasata," sõnas justiitsminister.

Taro tahab vähendada ka keelu kohaldamise ohutaset

Siseminister Taro sõnul pole aga senised meetmed lähisuhtevägivalla ohvreid piisavalt kaitsnud ega lahenda praktikas olukordi, mis päriselus ette tulevad. Korrakaitseseaduse muutmise eelnõu peaks jõustumisel lähisuhtevägivalla ohvritele leevendust tooma.

"Tuletan meelde, et viibimiskeeldu pikendav eelnõu valmis enne traagilist juhtumit, [kus Tartus Annelinnas pussitas korduvalt lähisuhtevägivalda kasutanud mees oma endist elukaaslast ja tappis hiljem lauskokkupõrkes teise autojuhi]. Juba siis ütlesid praktikud, et neil on vaja kuni 72-tunnist viibimiskeeldu," rääkis Taro.

Minister märkis, et tegemist on erandmehhanismiga, mis aitab katta pikad pühad ja nädalavahetused, kus süsteemi tekivad lüngad. "Liiga sageli jäävad inimesed juriidiliste hammasrataste vahele. Meie eesmärk on üks oluline lünk lähisuhtevägivalla tõkestamisel ära täita," lausus Taro.

Taro hinnangul on väga raske ette kujutada, kuidas riik pärast kõnealust traagilist juhtumit seletaks avalikkusele, et vähendab oma ambitsiooni, kuigi 72 tundi oli eelnõus ka varem.

"Avalikkusel oli juhtumi kohta palju küsimusi, mis on siiani vastuseta. Kui hakata vaidlema, kas kuni 72 tundi on mingite õiguslike konstruktsioonide tõttu sobimatu, jätaks see mulje jätkuvast tegevusetusest ning ohvrite kannatuste pisendamisest," lausus Taro.

Taro tahab, et eelnõus toetutaks n-ö põllul töötavate spetsialistide hinnangutele ehk nende sõnadele, kes seisavad iga päev silmitsi kõige keerulisemate juhtumitega.

"72 tundi ei ole reegel, see on vajadusepõhine maksimum. Mõnes olukorras on seda aega vaja. Kui juhtum leiab aset reede õhtul, siis 48 tundi lõpeks pühapäeva õhtul, kuid teenused ei tööta nädalavahetusel täismahus: nii ohvriabi, kohaliku omavalitsuse sotsiaalabi ja paljud teised struktuurid tegutsevad piiratud jõududega. Nädalavahetused ja pühad loovadki päriselus olukordi, mida 48 tundi lihtsalt ei kata," võttis Taro teema kokku.

Minister Pakosta on aga öelnud, et seaduslikud vahendid vägivallatsejat ohvrist eemaldada on olemas juba praegu: näiteks saab politsei alustada kriminaalmenetlust ja võtta kurjategija vahi alla pikemaks ajaks, kui ka kohus nii otsustab.

Taro sõnul pole aga enamik juhtumitest kohe sellised, kus kriminaalmenetluse alustamise koosseis oleks olemas.

"Seal pole nii, et keegi vehib noaga. Lähisuhtevägivald areneb ajapikku: alguses on olukord leebem ja koosseis pole menetluseks piisav," lausus Taro.

Samas soovib ministeerium eelnõuga ka viibimiskeelu rakendamise ohutaset lähisuhtevägivalla juhtumi varases faasis alla tuua.

"Praegu saab viibimiskeeldu rakendada kõrgendatud ohu korral, kuid see tähendab olukorda, kus relv või muu eluohtlik vahend on juba kasutusel. Tartu juhtumis jõuti sellele tasemele alles hiljem. Oleks vaja sekkuda varem, kui oht on oluline, mitte alles siis, kui see on juba kõrgendatud," selgitas minister.

Naiste tugikeskuse juht: pikem viibimiskeeld rõhutaks olukorra tõsidust

Pärnu naiste tugikeskuse juht Margo Orupõld märkis, et on pidanud viimasel ajal viibimiskeelu pikendamise teemat väga paljudele selgitama.

"Viibimiskeeld annab selge signaali, et vägivaldne inimene on ohtlik ja ei tohiks kannatanule teatud aja jooksul läheneda," ütles Orupõld.

"Teine oluline asi: kui politsei kutsutakse kohale, ei pea kodust ära minema ohver koos lastega. Lahkuma peab vägivallatseja, kasvõi ajutiselt. Praegu on probleem selles, et kui politsei seab vaid 12-tunnise viibimiskeelu, siis võib vägivallatseja tagasi tulla ja sisuliselt ei juhtu midagi – politsei vaid manitseb. Pikem tähtaeg annaks olukorrale kaalu," sõnas Orupõld.

Orupõld rõhutas, et ta ei usu, et reeglina hakkaks viibimiskeeldu kohaldatama võimaliku maksimumi ulatuses – 72 tundi.

"Politseiniku kogemusest, tarkusest ja teadmisest tuleb see, kui palju määratakse. 72 tunniga saab aga juba prokuratuuri pöörduda, et ka lähenemiskeeldu taotleda. 72 tunniga jõuab väga palju asju ära teha," lausus ta.

Orupõllu sõnul tuleb vaadata asja kannatanu vaatenurgast.

"Kui tema peab kiiresti otsustama, kas jääda või lahkuda, on ta enamasti šokis, sageli magamata. Sellises seisundis ei suuda ta mõelda, mida kaasa võtta. Olulised asjad jäävad maha, ja hiljem nende kättesaamine võib võtta kuid, sest isegi dokumentide või telefonilaadija kättesaamine võib muutuda vägivallatsejale vahendiks, millega kiusata. Pikem ajavaru aitaks tal rahulikult mõelda, mida teha ja kuhu minna," lausus Orupõld.

Tugikeskuse juht selgitas ka, et kui vägivallajuhtum leiab aset nädalavahetusel või pühade ajal, on suurem osa asutusi, kuhu ohver soovib pöörduda, suletud – avatud on vaid naiste turvakodud. Seetõttu vajab just kannatanu aega.

"Praegu kipume kogu aeg mõtlema vägivallatseja seisukohalt: kui halb on temal, kuhu ta läheb ja mida teeb. Kuid me ei vaata, millises seisus on kannatanu, kes peab kõike otsustama šokiseisundis. Pikem aeg näitaks, et riik väärtustab ohvri vajadusi, mitte ei keskendu sellele, kas vägivallatseja õigusi justkui piiratakse," rääkis Orupõld.

Taro sõnul on justiitsministri vastaseis kuni 72-tunnisele viibimiskeelule seaduseloome normaalne osa.

"Eelnõu on kooskõlastusringile saadetud just selleks, et arvamusi koguda. On normaalne, et tekivad eriarvamused, kuid lõpuks tuleb otsus langetada. See on meie ministeeriumi eelnõu. Siseministeerium on oma ettepaneku vormistanud ja kogunud tagasiside. Mõnega tuleb arvestada, mõnega mitte," lausus minister.

Riigikogu arutelus saab diskussiooni jätkata ja kohtuda huvigruppidega, lisas ta.